Ausammas Lukašenkale

Ilmselt on kuskil olemas ka mingi auhind, mida antakse välja sihikindla tegevuse eest soovitust vastupidise eesmärgi saavutamisel. Foto: Maxim Guchek/Belta/TASS/Scanpix

Aljaksandr Lukašenka väärib ausammast. Päris tõsiselt. Tema hullunud surve oma rahvale on osutunud väetiseks, mis pani vohama valgevenelaste eneseväärikuse. Aga ühtlasi annab väärt mõtteainet palju laiemale publikule.

Ilmselt on kuskil olemas ka mingi auhind, mida antakse välja sihikindla tegevuse eest soovitust vastupidise eesmärgi saavutamisel. Noh, teate küll, midagi Darwini auhinna sarnast, mida antakse välja omaenese lolluse läbi surma saanud inimestele.

Millised on siis need vägiteod, millega vananev diktaator on hakkama saanud? Vägiteod, millest tal endal pole aimugi, kuid mille eest tasub talle tänulik olla.

Esiteks kitsalt Valgevene enda mõõtkavas toimunud nihe. Selle kandi rahval on siiani olnud väga hägune ja sopistunud eneseteadvus. Nimetada seda teadvustunud rahvuslikuks-riiklikuks mõtteks oli seni väga keeruline.

Olen seda määratlust korduvalt kasutanud, kuid kordan veel kord – peamiselt on valgevenelane tajunud end soorahvana: tasahilju kõikide sõjavankrite eest kõrvale hoidunud, raskeid aegu kuskil soosaarel üle elava seltskonnana.

Kuskil sopikeses on alati olemas olnud ka seesama punavalgepunane lugu, mis räägib muistsetest aegadest, vägevast vürstiriigist, mis ulatus Balti merest Musta mereni ning ühendas maid ja rahvaid.