:format(webp)/nginx/o/2020/09/22/13364215t1hba17.jpg)
Eelmisel nädalavahetusel oli Madridi kesklinn rahvast täis. Inimesed poodlesid ja nautisid hiliseid suvetunde baaride terrassidel. Rahvahulki oli kummaline näha, sest haiglad on jälle täitunud Covid-19 haigetega ja Hispaania pealinn on kõige suurema viiruslevikuga linn Euroopas.
Sellest isiklikust muljest saab teha mitu tõlgendust. Inimesed teavad, et uus sulgemine on nurga taga, ja tahavad võtta viimast vabadustundest, mille kaotasime, kui kogu Hispaania elas peaaegu kolm kuud kinnipidamisrežiimil maailma ühe rängima koroonaviiruse esimese laine ajal.
On ka teine võimalus: meie, hispaanlased, oleme vastutustundetud ja kaotanud hirmu koroonaviiruse ees. Me arvestame, et võime nakkuse saada, aga see ei takista meil sõpradega kohtumast ega kodus tähistamast.
Paljud räägivad kooris, et valitsus ei hakka enam piirama, sest majandus häviks ja Hispaania ei saa seda uuesti lubada. Aga kui vaatame uute nakatunute ja intensiivravipalatite voodikohtade arvu, ei ole liiga julge oletada, et hispaanlased saadetakse taas koju kuni nakatumiskõvera allasurumiseni.
Jälle on Hispaania kõige suurema viiruslevikuga riikide esirinnas. Kuni 13. septembrini oli Madridis 700 nakatumist 100 000 elaniku kohta. See oli enam kui kaks korda rohkem 269 nakatumisega teisel kohal olevast Prahast, mille kannul oli 202 nakatumisega Pariis. Hispaania ametlik koroonaviiruse surmajuhtumite arv ületas 30 000 piiri. Juhtumeid on registreeritud kokku üle 600 000 ja Hispaaniast sai esimene Euroopa riik, mis ületas selle künnise.
Poliitikud, sotsioloogid ja ajakirjanikud mõtisklevad, kuidas ja miks Hispaanias jälle nii läks. Itaalia oli Hispaaniaga samasuguses olukorras, aga seal ei ole viirus nii suure hooga uuesti levima hakanud. Tunneme jälle häbi ja näeme ennast Euroopa musta lambana, sest hispaanlastel on kombeks ennast sarjata.
/nginx/o/2016/12/19/6189451t1hfb68.jpg)