:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/25/13371908t1hfc5b.jpg)
- Tasmaania rannikul on hukkunud pea 400 sinna kinni jäänud vaala.
- Tegu on Austraalia ajaloo suurima sarnase õnnetusega.
- 12 kuni 20 looma päästmiseks tööd veel jätkuvad.
Austraalia ajaloo suurima vaalade rannale kinni jäämisel on Tasmaania saare läänerannikul hukkunud pea 400 looma.
Kui Tasmaania osariigi võimud avaldasid esmase info madalasse Macquarie Harbori lahte lõksu jäänud vaaladest, täpsemini delfiinlaste hulka kuuluvatest grindadest ehk katsevaaladest, hinnati nende arvu veel 270 kanti. Hilisemad helikopteritelt tehtud vaatlused kinnitasid, et kokku võis rannale uhtumise ohus olla veel 200 mereimetajat. Vaalade elu ohustav madalikule lõksu jäämine on Austraalias küllaltki sage ja endiselt ammendava seletuseta nähtus. Sedavõrd ulatuslikku juhtumit ei ole aga varasemast teada.
Nagu teistegi analoogsete juhtumite puhul, nii tuli ka seekord kokku suur hulk vabatahtlikke, kes andsid endast parima, et loomad päästa.
«Iga vaalade rannale jäämine on erinev ja iga kord tuleb kasutusele võtta ka erinevaid meetodeid, et tagada parim, kiireim ja kõige humaansem loomade päästmine,» kommenteeris päästetöid juhtiv merebioloog Kris Carlyon. Samas kinnitas ta, et mõned vaalad on ka pärast avamerele aitamist uuesti madalasse vette jõudnud ning mõned neist ka hukkunud.
Topograafiline vaalalõks
Grindad elavad peamiselt süvaookeanis ning liiguvad ringi kuni paarikümnepealistes gruppides. Samas moodustavad nad ka suuremaid, kuni tuhandest indiviidist koosnevaid gruppe. Teadlaste oletuse järgi käituvad nad niimoodi, et püüda suuremas koguses saaki või et vältida lähisugulusristumist. Nende käitumises on kesksel kohal kajalokatsioon: karja juhtivad emased annavad sel viisil teistele teada toidu asukohast ja võimalikest ohtudest.
Rannikule liiga lähedale sattudes võib selline teguviis aga saatuslikuks osutuda, kuna madalas vees kajalokatsiooni abil navigeerimine ei tööta.
«Kõige suurem ohufaktor ongi kohalik topograafia, mis tekitab nn vaalalõkse,» selgitas Massey ülikooli mereimetajate uurija Emma Betty The Guardianile. «Süvavees elavad vaalad ei tunne piirkonda, kuhu on sattunud, ega tõenäoselt ka seda, kuidas tõus ja mõõn vee taset mõjutavad. Nad ei märka ranniku lähedust, kuni on juba liiga hilja. Rannikuäärsetel liikidel seda muret ei ole.»
Päästetööd jätkuvad
Kogu asja teeb keerulisemaks tõsiasi, et Macquarie Harbori piirkonnas elab ka rohkelt haisid, keda grindade kogunemine ligi meelitab.
Grindad ongi ühed kõige sagedamini randa lõksu jäävad mereimetajad ning viis suuremat samasugust juhtumit Tasmaanias on kõik olnud seotud just nendega.
Maailma suurim säärane õnnetus leidis aset aga Uus-Meremaa Chathami saartel 1918. aastal, mil hukkus ligi 1000 grindat.
Kuigi teadlased on oletanud, et sellised sündmused võivad olla seotud inimtegevusega – näiteks mereala seismiliste uuringute ja sonari kasutamisega –, on antud juhul siiski tõenäoselt tegemist loodusliku tragöödiaga.
Tasmaania valitsuse reedeõhtuse pressiteate järgi oli õnnestunud päästa 94 looma elu, kuid 12 kuni 20 grinda päästmiseks tööd veel jätkusid.