Mägi-Karabahh – mitte kristlaste ja moslemite konflikt, aga natuke siiski

Armeenia kirikupea Karekin II ja paavst Franciscus lasid Hor Virapi kloostri juurest Ararati mäe poole lendu valged tuvid. Foto: HO/AFP/Scanpix

Terves Kaukaasias on naaberriikidel eri usundid ning nii ka Armeenia ja Aserbaidžaani puhul: esimene on Armeenia apostliku kiriku kodumaa ja teine järgib šiia islamit. 

Tegelikkuses ei saa konflikti Armeenia ja Aserbaidžaani vahel nimetada ususõjaks, sest see ei vasta põhilistele kriteeriumidele. Näiteks oleks sel puhul eeldatav, et üks pooltest põhjendaks või prooviks õigustada oma tegevust religiooni kaudu. Teiseks peaks sel puhul konflikti põhijooneks olema usuidentiteedi eest võitlemine, antud juhul on keskseks siiski territoorium ja etnopoliitika. Siiski, konfliktil on läbi ajaloo olnud usulisi tahke.

Näiteks võib Esimese maailmasõja päevil toimunud Armeenia genotsiidi vaadelda religiooniprisma kaudu. Olgugi et tegemist ei pruukinud olla ühe peamise põhjusega, on keeruline mööda vaadata asjaolust, kuidas kristlik Armeenia oli üksik saar Osmanite riigi islamiusulisel idapiiril. Võttes arvesse, et Armeenia võimud nimetavad praeguseid sündmusi Armeenia genotsiidi lõppvaatuseks, on ajalugu arvestatav nüanss, millele toetutakse.

Religiooni otsesed seosed konfliktiga Mägi-Karabahhis tulid ilmsiks 1988. aastal, kui nii Armeenia kiriku juht Vazgen I kui ka Aserbaidžaanis Sheikh ul-Islami (Kaukaasia suurmufti) tiitlit kandev Allahshukur Pashazadeh tulid tänavatele oma inimesi toetama.

Samas ei soovitud juba toona võtta konfliktis liiga suurt rolli ning hiljem kaks usujuhti lausa kohtusid, et kinnitada oma distantseeritust sõjast. Samuti ei õhutanud kumbki pool vägivalla otsest kasutamist ning loodeti suuremahulist verevalamist vältida.