KOMMENTAAR: Kohalikud valimised kiskusid Ukraina haavad taas lahti

Tänavune valimisaktiivsus on Ukraina ajaloo madalaim: esimeses voorus hääletas vaid 37 protsenti ukrainlastest. Pildil annab oma ­koduköögis hääle vanaproua Kostrina külast. Foto: Serhii Hudak/Ukrinform/SIPA/Serhii Hudak/Ukrinform/SIPA

Olgu presidendi-, ülemraada- või kohalikud valimised, juba kuuendat aastat sõjast räsitud Ukrainas on need ühelt poolt tähtsad demokraatia proovikivid ning teisalt rahva siira tahte, imekspandava lolluse ning mitmesuguste poliittehnoloogiate ja manipulatsioonide segu.

Erand ei olnud ka 25. oktoobril toimunud kohalike valimiste esimene voor, mis hoolimata uudiskünnise ületanud kurioosumitest, nagu välismaale pagenud vastuolulise blogija erakonna edu või surnud kandidaadi valimine linnapeaks, sujus erapooletute vaatlejate kinnitusel üksikutest sekkumistest hoolimata üldiselt ausalt ja demokraatlikult.

Kuigi päris lõplike tulemuste ametlik kinnitamine jääb ootama teist vooru, mis toimub hiljemalt 27. novembril, on need huvitavad valimised taas välja joonistanud Ukraina ühiskonnas valitsevad lõhed, mured ja raskused, aga ka lootusekübemed.

Suurem osa Ukraina opositsioonist ja nende toetajatest nii läänes kui ka Venemaal käsitlesid neid valimisi omakasupüüdlikult ametisoleva presidendi Volodõmõr Zelenskõi ja ülemraadas võimutseva erakonna Rahva Teener poliitilise kõlblikkuse vahetestina.

Leiged valijad

Ukraina sisepoliitiliseks tarbimiseks loodud narratiivis mängiti valijate kuhjunud pettumusega, kasutades laialdaselt igasuguseid poliittehnoloogilisi võtteid. Leidus ka neid, kes kõnetasid valijaskonda Ukraina sisepoliitika igihalja vastandumisega n-ö lääne- ja Vene-meelsete valikute vahel.

President Zelenskõid ja tema erakonda saab kiruda kahetiste otsuste ja tegematajätmiste, aga kindlasti ka sõnaselge edasiviiva visiooni puudumise pärast. Siiski ei tohiks unustada, et praegune võim kogu oma kirjususes ja ebapädevuses on Ukraina rahva tahte tulem.

Kui Zelenskõi soovis vähendada ideologiseeritust päevapoliitikas, tõi nii lääne- kui ka Kremli-meelne opositsioon selle kohalikel valimistel jõuliselt tagasi ning paljuski taastas ühiskonnas ideoloogilise lõhestatuse Lääne- ja Kesk-Ukraina ning Ida- ja Lõuna-Ukraina vahel.