/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Ta oli Londoni jaoks südametu reetur, kuid Moskva jaoks suur kangelane. Teisel jõulupühal suri Moskvas 98 aasta vanuselt endine spioon ja topeltagent George Blake, kelle elu oli vähemalt sama huvitav kui hästi tehtud põnevusfilm.
Lääne jaoks oli Blake üks külma sõja ajal suurimat kahju põhjustanud reetureid, kes andis KGB-le välja sadu Berliinis tegutsenud lääneriikide luurajad, nurjas mitmeid olulisi Briti ja USA luureoperatsioone Euroopas ja häbistas Briti luuret. Enda sõnul tegi ta seda kõike kommunismi nimel. Kuigi tema tegevus tähendas surma mitmetele luurajatele ja tegi korvamatut kahju Suurbritanniale, ei pidanud Blake end reeturiks, väites 1991. aastal NBC-le antud intervjuus, et ei näinud end kunagi isegi britina.
Suurbritanniaga oli George seotud oma sefaradi juudist isa Albert Behari kaudu, kes võitles Esimeses maailmasõjas Briti poolel ja sai sõja järel kodakondsuse. 1922. aastal Hollandis Rotterdami linnas sündinud George sai aga oma nimegi Briti kuninga George V järgi.
Pärast isa surma 1934. aastal oma jõuka tädi juures Kairos elamist naasis Blake kolm aastat hiljem Hollandisse, sattudes sõjakeerisesse ajal, mil Natsi-Saksamaa Rotterdami ründas. Ta ei põgenenud koos ema ja õega Inglismaale, sattus mõneks ajaks sakslaste kätte vangi, kuid aitas seejärel kahe aasa vältel virgatsina Hollandi vastupanuliikumist, edastades sõnumeid ning kogudes luureinfot. «Kuigi olin 18, nägin ma välja palju noorem välja ja olin virgatsina tegutsemiseks väga sobilik,» olla Blake BBC teatel hiljem meenutanud.
/nginx/o/2020/12/29/13552799t1h24b8.jpg)
Lõpuks otsustas noormees siiski Hollandist Gibraltari kaudu Suurbritanniasse reisida, et mereväega liituda. Inglismaale jõudes vahetas ta oma perekonnanime, George Beharist sai George Blake. Kuna tema taust oli luure jaoks igati sobilik, anti talle võimalus mereväe asemel liituda salaluureteenistusega. Blake’i keeleoskus oli märkimisväärne – ta rääkis inglise keele kõrval ka vabalt hollandi, saksa, araabia ja heebrea keelt. New York Timesi teatel leiti talle rakendust saksakeelsete dokumentide tõlkimisel, sakslastest vangide ülekuulamisel ja ka Hollandi vastupanuliikumise poolt saadetud kodeeritud sõnumite dešifreerimisel.
See kõik oli aga vaid algus. Sõja järel õppis ta Cambridge’is vene keelt ja leidis hea klapi Peterburist pärit õppejõuga, kes New York Timesi andmeil tekitas noormehes armastuse vene keele ja kultuuri vastu ja mängis tõenäoliselt rolli ka hilisema reetmise juures. Veel töötas Blake lühidalt mereväeatašee kattevarju all Berliinis ja Hamburgis, värvates agente Briti luure jaoks ja kogudes teavet Nõukogude vägede kohta Ida-Saksamaal.
Pööre tuli aga ajal, mil Blake teenis Lõuna-Koreas. Vahetult enne Korea sõja algust saadeti ta asekonsuli kattevarju all Koreasse ülesandega luua agentide võrgustik, mis koguks informatsiooni kommunistliku Põhja-Korea, Hiina ja Nõukogude Liidu Kaug-Ida kohta. Kui aga Korea sõda 1950. aastal algas ja Põhja-Korea väed Souli jõudsid, langes Blake koos mitmete diplomaatidega vangi ja sattus Põhja-Koreasse.
Kolm aastat kestnud vangistust nimetas Blake ise hiljem ajaks, mil ta kommunistiks hakkas. Omalt poolt andis tõuke Nõukogude saatkond, mis varustas vange Karl Marxi «Kapitaliga».
Teada pole see, kas vangistatud Blake’i peal toimis kommunistlik ajupesu või oli tema meelemuutus tõepoolest sügava mõttetöö vili. BBC andmeil otsustas Blake vabatahtlikult Nõukogude saatkonnaga ühendust võtta ja end neile pakkuda, järgnes saatuslik kohtumine KGB ohvitseriga. Väidetavalt ei soovinud ta informatsiooni edastamise eest raha ja loobus igasugustest privileegidest, et mitte kaasvangide seas kahtlust äratada. 1953. aastal pääses Blake tagasi Suurbritanniasse, kus ta kangelasena vastu võeti. Sel hetkel ei teadnud veel keegi, et esimesed saladused olid Blake’i kaudu juba ammu Moskvasse lekitatud.
/nginx/o/2020/12/29/13552800t1h30af.jpg)
Kui PBS küsis ühes hilisemas intervjuus Blake’ilt selle kohta, kas ta muutis poolt mingi kindla sündmuse tõttu, vastas mees: «Selleks oli väikeste Korea külade pommitamine hiiglaslike Ameerika Flying Fortresside (Boeing B-17 Flying Fortress raskepommitajate - toim) poolt. Naised, lapsed ja vanurid, sest noored mehed olid armees. Me võisime ise olla ohvrid. See tekitas minus häbi olla osa neist teisi allasuruvatest, tehniliselt parema võimekusega riikidest, kes võitlesid justkui kaitsetute inimestega. Ma tundsin, et olin valel poolel...et oleks parem, kui kommunistlik süsteem võidutseks, ja et see paneks sõjale lõpu.»
Tegevus Berliinis
Koreast tagasi Suurbritanniasse pääsenud Blake’i uueks sihtkohaks sai külma sõja spioonimängude keskpunktiks olnud Berliin, kus tema ülesandeks sai Nõukogude Liidu luureohvitseride värbamine topeltagentideks. Töö oli Blake’i jaoks lausa ideaalne, sest see andis talle võimaluse ilma igasugust kahtlust äratamata kohtuda KGB agentidega ja edastada neile teavet lääneriikide operatsioonide kohta. Luureinfo liikus segamatult Moskvasse, samal ajal jäeti Briti luurele mulje, et Blake saab teavet edukalt kätte hoopis venelaste käest.
Reeturi kätt said Suurbritannia ja USA luureteenistused valusalt tunda muu hulgas kahe suuroperatsiooni ajal. Lääneriikide luureteenistused korraldasid Viinis operatsiooni Hõbe ja Berliinis operatsiooni Kuld, et kuulata pealt Nõukogude ametnike ja sõjaväelaste telefone. Viinis korraldatud operatsiooni käigus õnnestus brittidel ja ameeriklastel pealt kuulata Nõukogude armee staabi telefoniühendust, aga ei teatud, et 1953. aastal oli Blake venelastele Austria operatsiooni kohta infot edastanud ja selle nurjanud.
Kuna operatsiooni Hõbe peeti edukaks, otsustati sama proovida ka Berliinis. Keeruka projekti käigus kaevati tunnel, et pääseda ligi telefonikaablitele ja pealtkuulamine korraldada. Operatsiooniks valmistumise koosolekutel osalenud Blake oli aga KGBd üksikasjadest informeerinud ja Nõukogude Liit oli operatsioonist teadlik juba enne selle tegelikku algust.
/nginx/o/2020/12/29/13552802t1h8bae.jpg)
KGB edasine tegevus andis aga märku Blake’i olulisusest venelastele. Kuigi nad oleksid võinud tunneli «avastada» juba varem, tähendanuks see tõenäoliselt Blake’i vahelejäämist. Kuna KGB suhtlus käis teiste liinide kaudu, otsustati topeltagendi kaitsmiseks jätta mulje, et suhtlus Moskva ja Nõukogude Liidu saatkonna ning Ida-Saksamaa ja Nõukogude Liidu ametnike vahel jätkub tavalisel moel. Nõukogude Liidu luure paljastas tunneli olemasolu maailmale pea aasta aega pärast selle kasutuselevõttu, mil usuti, et Blake’i ei saa info lekitamisega siduda.
Nagu Blake ise 2012. aastal Venemaa riiklikule Rossiskaja Gazeta ajalehele antud intervjuus ütles, siis kohtus ta mõne Nõukogude Liidu seltsimehega vähemalt korra kuus. Selleks sõitis ta Berliinis rongiga Nõukogude Liidu poolt kontrollitud sektorisse, istus talle vastu saadetud autosse ja reisis turvamajja, kus ta informatsiooni üle sai anda. «Ma andsin lindid üle ja me vestlesime. Mõnikord jõime klaasi Tsimljanskoje vahuveini,» rääkis ta ajalehele.
Kokku edastas ta teavet lääneriikide operatsioonide kohta üheksa aasta vältel. Tema tegevuse tõttu vahele jäänud lääneriikide agentide täpse arvu osas aga selgus puudub. Blake ise väitis 1990. aastal BBC-le, et andis välja rohkem kui 500 Briti agenti, kuid tunnistas ise, et ei oma täielikku ülevaadet, kuna edastatud materjali oli sedavõrd palju. Samas eitas spioon väiteid justkui oleks 42 tema tõttu kätte saadud Briti spiooni hukatud. Enda sõnul nõudis ta KGB-lt kinnitust, et tema poolt paljastatud agente ei tapetaks.
Vahelejäämine ja põgenemine
Briti luurele tohutut kahju põhjustanud mehele jõuti lõpuks jälile 1961. aastal, mil läände põgenenud Poola luureohvitser Michał Goleniewski teavitas Briti võime Nõukogude nuhkidest Briti luure ridades. Beirutisse õppima saadetud Blake kutsuti Suurbritanniasse ülekuulamisele, kus ta oma süü üles tunnistas.
Väidetavalt oli ta murdunud ülekuulamise kolmandal päeval, mil talle oli öeldud, et teda mõistetaks, kui ta ütleks välja, et teda piinati Põhja-Koreas ja sunniti Nõukogude Liidu heaks tööle hakkama. Seepeale ütles Blake välja, et ta langetas otsuse täiesti vabatahtlikult.
BBC andmeil ootas Blake teistele tabatud luurajatele määratud karistuste põhjal, et tal tuleb vanglas veeta 14 aastat. Reaalsus oli hoopis midagi muud. 14 aastat vangistust määrati talle kolme erineva kuriteo eest, mis tähendas kokku 42 aastat trellide taga.
Londoni Wormwood Scrubsi vanglas veetis ta sellest ajast kõigest viis aastat. Kaasvangide abiga põgenes Blake vanglast köisredeli abil, murdis üle müüri ronides oma randme, kuid jõudis teda oodanud kaubikusse. Mõnda aega end erinevates turvamajades varjanud endine luuraja smugeldati abiliste poolt matkaautos Ida-Saksamaale ja sealt edasi juba Nõukogude Liitu, kus ta võeti vastu kangelasena.
/nginx/o/2020/12/29/13552798t1h1935.jpg)
Georgi Ivanovitši tunnustati Lenini ordeniga, talle omistati KGB polkovniku auaste, eraldati korter Moskva südalinnas, tagati KGB pension ning tema uueks tööks sai Nõukogude Liidu luurajate koolitamine. 2007. aastal, mil Blake tähistas oma 85. sünnipäeva, autasustas KGB taustaga Venemaa president Vladimir Putin teda Sõpruse ordeniga. Autasuga, mis on ette nähtud välismaalastele, kelle tegevuse eesmärgiks on olnud suhete parandamine Venemaa ja venelastega.
Läänele kommunismi nimel selja pööranud reetur oli Moskvas küll tunnistajaks kommunistliku eksperimendi läbikukkumisele ja Nõukogude Liidu lagunemisele, kuid väitis 90. sünnipäeva puhul antud intervjuus Reutersile, et Venemaal veedetud aastad olid siiski tema elu kõige õnnelikumad, kuna seal ei ole ta pidanud kartma vahelejäämise pärast.
Siiski näitas reetur harvades intervjuudes välja ka oma pettumust, et ta ei leidnudki raudse eesriide tagant kommunistlikku paradiisi, vaid hoopis riigi, kus elavad tavalised inimesed, kelle elu kujundavad ahnus ja ambitsioonid nagu ka mujal maailmas.
Viimased aastad Moskva lähistel datšas veetnud Blake'i tervis halvenes ja juba 2012. aastal oli ta peaaegu pimedaks jäänud. Toona ütles ta Reutersile, et ei kahetse oma tegusid: «Oma elule tagasi vaadates tundub kõik loogiline ja loomulik.»
/nginx/o/2020/12/29/13552797t1ha55a.jpg)