/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2021/02/16/13631922t1ha8a2.jpg)
- Tüür: Tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega
- Raik: Muutunud on rõhuasetused võrreldes eelmise valitsusega
- Berg: Halb, et Hiinat mainiti vaid korra ning Türgit polnud üldse
Postimehe palvel andsid tänavusele välispoliitika aastakõnele oma kiirhinnangu Karmo Tüür, Kristi Raik ja Eiki Berg.
«Tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega»
/nginx/o/2021/02/16/13631843t1hd022.jpg)
Karmo Tüür, politoloog
Välisministri kõne riigikogu ees pole pelk kõneakt, vaid ka üks Eesti välispoliitika instrumente – seda kõnet esitatakse eelkõige välispublikule. Sestap tasub see tekst analüütilise pilguga üle käia.
Esmalt – tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega, mis taaskinnitab Eesti pühendumist senise reeglite- ja institutsioonide põhise maailma kestmisele, tehes seda mitte ainult passiivse osalejana, vaid ka nõudliku «jah»-sõna ütlejana. Üle käiakse kõik meie jaoks olulised ühendused ja poliitikad alates julgeolekust kuni rohe- ja digipööreteni ning see kõik on kena ja protokollikohane.
Kuid teisalt on ka mõned küsimused. Mind väga huvitaks, missuguse sisuga täidab lugupeetud välisminister kõnesse sisse kirjutatud mõiste «geopoliitiline Euroopa Komisjon»? Kuidas tõlgendada väljendit «ka inimõiguste kaitse on julgeolekupoliitika osa» – kuidas me seda osa Eesti julgeolekust sisuliselt kindlustame? Kuidas tagada, et Kolme mere algatus ei kujuneks eraldusjooneks ELi sees? Kas Eesti äridiplomaatia haare on ikka laienenud, kas majandusdiplomaatide arv on pigem kasvanud või kahanenud?
Enda mätta otsast vaadatuna panen huviga tähele, et Venemaa teema on tavapärasest jõulisemalt esil. Kui tihti on analoogsed kõned Venemaa teemat üldse ignoreerinud, siis seekord on naaberriigi nime mainitud suisa üheksal korral ning sobilikul moel, kriitika ja lootuse noote ühendades.
«Rõhuasetused on võrreldes eelmise valitsusega muutunud»
:format(webp)/nginx/o/2021/02/16/13631846t1h4185.jpg)
Kristi Raik, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor
Välisministri kõne rõhutas välispoliitika järjepidevust, viidates Eesti edule viimase 30 aasta jooksul.
Esmased huvid on selgelt paigas ega paku üllatusi: tugev NATO ja EL, USA asendamatu roll meie julgeoleku tagamisel, reeglitel põhineva maailmakorra kaitsmine.
Küll aga märkab tähelepanelik kuulaja muutunud rõhuasetusi võrreldes eelmise valitsusega. Esiteks on väga tugevalt läbiva teemana esile tõstetud väärtused: Eesti julgeolek sõltub meie kuulumisest Lääne väärtusruumi, mis põhineb demokraatial, õigusriigil, sõnavabadusel ja inimõiguste austamisel. Selle väärtusruumi kaitsmine algab kodust, meie oma ühiskonnast.
Teiseks jäi kõlama «aktiivne ja nõudlik JAH» ELis: uuelt valitsuselt võib oodata ühtsemat ja aktiivsemat osalemist ELi poliitikate kujundamisel. Kolmandaks on tervitatav, et valitsusel on taas selge ja ühtne seisukoht Eesti-Vene piirilepingu küsimuses: Eesti huvides on allkirjastatud piirilepingu ratifitseerimine. Eestil on taas üks, mitte mitu välispoliitikat.
«Diasporaapoliitika 30-aastase viivitusega idanema panemine on enam kui veider»
/nginx/o/2021/02/16/13631852t1he883.jpg)
Eiki Berg, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor
See on ennekõike pidupäevakõne, kus tõstetakse esile seni saavutatut ja seatakse sihte tuleviku tarvis.
Tõsi, 30 aastat taasiseseisvumisest on igati uhke verstapost, ja mõistagi väärivad au ning kiitust kõik meie tublid diplomaadid ning südamelähedased liitlased. Eesti julgeoleku tagab NATO kohalolek, strateegiline partnerlus USA ja Ühendkuningriigiga, samuti ühel häälel rääkiv EL.
Eesti ei ole mitte ainult kohal (ÜRO Julgeolekunõukogus) vaid ka uusi kohti piidlemas (OSCE eesistuja, ÜRO Inimõiguste Nõukogu, Arktika Nõukogu).
Saame teada, et väikeriigi sõna võib maksta nii Afganistani rahuprotsessis kui Liibüa konfliktiohjamises, nii kliimadiplomaatias kui küberjulgeoleku vallas. See on kahtlemata tore saavutus kõigi nende oluliste väljakutsete taustal, millest välisminister ei kõnele.
Näiteks sellest, et antihegemoonilised jõud on asunud üles ehitama oma paralleelmaailma, millele sillutavad teed lääne enda sisemised vastuolud. Kuidas saame ühishuvidesse panustades erihuvisid maandada, jääb lõpuni selgusetuks.
Hea, et suhted Venemaaga on asetatud NATO ja ELi ühispoliitikate raamistikku ning et piirileping pole täielikult unustuste hõlma vajunud.
Halb, et Hiinat on vaid korra mainitud ning et Türgit pole üldse olemas. Jätkuv tähelepanu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale ning äridiplomaatia soosimine on mõistagi tervitatav, samas kui diasporaapoliitika idanema panek 30-aastase viivitusega on enam kui veider.