Uiguuride ekspert: Xinjiang võib kujuneda Hiinale pikemaajaliseks probleemiks

Laps uiguuride represseerimise vastasel meeleavaldusel Istanbulis, kus elab suur uiguuridiasporaa. Foto: Emrah Gurel/AP/Scanpix

• Ümberõppelaagritesse on paigutatud 10 protsenti Xinjiangi uiguuripopulatsioonist
• Laagrid on seotud tehaste süsteemiga, mis on Pekingile majanduslikult tulusad
• Xinjiangis rakendatakse järelevalvesüsteeme, mida loodetakse ka eksportida
• Peking tahab muuta Xinjiangi tööstuskeskuseks, mis seotud suurprojektiga

Hiinas Xinjiangi piirkonnas toimuvat islamiusuliste uiguuride genotsiidi nimetatakse Pekingis terrorismivastaseks sõjaks ja nagu sõjaseisukorrale kohane, ei kehti seal tavareeglid ning julgeolekuaparaadi käsutuses on piiramatud vahendid.

Pidev järelevalve, teadmata kadunud pereliikmed ja sunniviisiline kultuuriline ümberõpe on osa Xinjiangi uiguuride argipäevast, mis kulgeb ümberõppelaagrites või mööda kontrollpunkte ettemääratud rajal liikudes.

Kui Hiina poliitika osutub edukaks, ei pruugi 20 aasta pärast uiguuri kultuurist enam kuigi palju alles olla. Ajalugu aga näitab, et rahvaste täielik koloniseerimine ei ole niisama lihtne ning kohalike trotsi, avaliku meelsuse muutumise ja lääneriikide surve tõttu võib Xinjiang kujuneda Pekingile ootamatult pikaajaliseks probleemiks, rääkis Colorado ülikooli Aasia uuringute teadur Darren Byler Postimehele.

Xinjiangi piirkond Loode-Hiinas. Foto: Graphic News Ltd

Kes on uiguurid?

• Uiguurid on turgi keelkonda kuuluvat uiguuri keelt kõnelev valdavalt islamiusuline Kesk-Aasia rahvas.
• Umbes 12 miljonit uiguuri elab Hiinas Xinjiangi uiguuri autonoomses piirkonnas, moodustades sealsest rahvaarvust üle 40 protsendi.
• Uiguure elab vähemal määral ka teistes Hiina piirkondades, samuti Kasahstanis ja muudes Kesk-Aasia riikides.
• Uiguuride suurim läänepoolne diasporaa asub Türgis, kuhu on rännanud umbes 60 000 inimest.
• Alates 2014. aastast on Hiina valitsus tegelenud Xinjiangis massirepressioonidega, mille ohvriteks on peale uiguuride ka kasahhid ja teised islamiusulised rahvad.
• 2017. aastal repressioonid intensiivistusid, rajati nn ümberõppekeskusi, hakati keelama usulist tegevust, haridus muudeti mandariinikeelseks, algas mošeede ja uiguuri kalmistute hävitamine.
• Nüüdseks on vangistatud hinnanguliselt 1,5 miljonit uiguuri, teateid on naiste massilisest steriliseerimisest, vägistamisest ja piinamisest, elundite eemaldamisest ja sunnitööst.

Hinnangud nn ümberõppelaagritesse paigutatud uiguuride arvu kohta on väga erinevad, varieerudes 500 000 inimesest mitme miljonini. Milline on kõige tõenäolisem arv ja kuidas seda määrata?

Alates 2017. aastast on paigutatud nendesse laagritesse üle miljoni uiguuri ja teiste islamiusuliste rahvaste esindaja. Praeguseks on mõned inimesed n-ö laagrid lõpetanud, mõned laagrid on maha jäetud, teised on muutunud ametlikult vanglateks. See tähendab, et väga keeruline on saada täpseid andmeid. Riik ei ole neid kunagi avaldanud.

Küll aga teame, et on vähemalt 350 000 inimest, kes olid valitsuse statistika kohaselt 2017. ja 2018. aastal ametlikult vangistatud. Paistab, et laagritesse paigutatud inimeste arv on umbes 10–15 protsenti uiguuride ja kasahhide täisealisest elanikkonnast. See annab kokku umbes miljon inimest. Aga täpsemalt ei ole meil võimalik seda hinnata, kuni valitsus ametlikke andmeid ei väljasta.

Colorado ülikooli Aasia uuringute teadur Darren Byler. Foto: Erakogu

Te mainisite, et mõned inimesed on ümberõppelaagrid «lõpetanud». Mida see tähendab? Kas seda, et inimesed on kuhugi mujale üle viidud, või annab see märku, et Pekingi püüded uiguuride assimileerimisel on olnud edukad?

Ma arvan, et riik kasutab seda tähenduses, et inimesed on sooritanud keeleeksamid ja ka ideoloogiaeksamid, mis olid vajalikud, et nad saaksid alustada tööd vabrikutes. Sageli on need vabrikud laagritega ühenduses või asuvad laagrite territooriumil.

Aga riik ütleb ka, et inimesed, kes on «lõpetanud» ja viibivad endiselt kohapeal, on seal vabatahtlikult. See on väide, mida ei ole võimalik mingilgi moel kinnitada. Kinnipeetavate tegevust mõjutab vangistuse ja karistusega ähvardamine, mis järgneb koostööst keeldumisele.

Nende aeg on tehase aeg, see on riigi aeg. Riik otsustab, mis kell nad ärkavad, kui kaua nad töötavad, mida nad söövad ja kui palju nad palka saavad.

Seega ei ole nad vabad valima laagrites olemist, nad ei ole isegi vabad valima tehastes töötamist. Tehases töötamine võib olla mitmel moel parem kui elu laagris või vangis, aga see ei ole vaba valik. Kui neile antaks võimalus, valiksid nad ehk hoopis midagi muud, näiteks elu perekonna keskel või oma tööle keskendumise.

Vaade Hotani ümberõppelaagri väravale Xinjiangi provintsis. Foto: Greg Baker/AFP/Scanpix

Nii et sisuliselt keegi ei «lõpeta». Nad viiakse lihtsalt teistesse asutustesse või laagritega seotud tehastesse ja viibivad endiselt jälgimise all.

Jah, see on tõsi. Ma võrdleks seda ehk katseajal olemisega, kus formaalse karistuse kandnud inimesed paigutatakse mõnikord koduaresti, kus nad peavad püsima. See on sarnane süsteem, aga veel tugevamalt kontrollitud.

Tehastes elavad inimesed püsivad tehaste territooriumil kuude kaupa. Mõnel juhul lubatakse neil külastada oma perekonda kas siis kord kuus või kord kuue kuu jooksul, aga nad ei ole vabad lahkuma või külastama oma perekonda enda soovi kohaselt.

Nende aeg on tehase aeg, see on riigi aeg. Riik otsustab, mis kell nad ärkavad, kui kaua nad töötavad, mida nad söövad ja kui palju nad palka saavad.

Kas on teateid selle kohta, et valitsuse programmid on võrreldes 2017. aastaga muutunud või on näha muutusi valitsuse suhtumises?

Üks põhjus, miks laagreid hakati sulgema, on rahvusvaheline surve. Nad tahtsid muuta laagrisüsteemiga kaasnevat narratiivi.

See tõi kaasa mõned reaalsed muutused. Mõned laagrid pandi ka tegelikult kinni, teised muudeti vanglateks. Sel moel oli võimalik öelda, et meil ei ole laagritesse paigutatud inimesi, need on lihtsalt vangid. Tegelikult ei ole need muutused sisulised, muutunud on vaid esitatav narratiiv.

Akto ümberõppelaager Loode-Xinjiangis. Foto: Greg Baker/AFP/Scanpix

Seega, mis puutub muutustesse suhtumises, siis ei ole ma selles nii kindel. Pigem on kasvanud vajadus hägustada või varjata seda, mis tegelikult toimub.

Teine asi, mis on muutunud alates 2018. või 2019. aastast, on rõhuasetus vabrikutööle. Ma arvan, et vabrikutöö oli miski, mida nad plaanisid algusest peale, kuid paigas ei olnud vajalikke süsteeme, et vabrikutöölisi piirkonda viia.

Praegu on regiooni tööstuses tõeline kasv, eriti tekstiilitööstuses. Riik püüab muuta uiguuride piirkonda tekstiilitööstuse keskuseks. Alguses olid seal rohkem kinnipidamisasutused, kuid nüüd on rajatud ka vabrikud. Mis on tegelikult samamoodi kinnipidamisasutused, sest inimestel on keelatud sealt lahkuda.

Veel üks muret tekitav areng on see, et paljud inimesed on viidud üle teistesse Hiina piirkondadesse.

Minu mulje intervjuudest endiste kinnipeetavate, vabrikutööliste ja piirkonnast lahkunutega on see, et enamik inimesi, kes töötavad Xinjiangi vabrikutes, on endised kinnipeetavad.

Need, keda saadetakse teistesse Hiina piirkondadesse, on peamiselt inimesed, keda ei ole kunagi laagritesse paigutatud. Need on külaelanikud, talupojad, keda suunatakse tööle. Mõnel juhul võivad nad olla kinnipeetavate sugulased. Aga ma arvan, et neid nähakse vähem tundliku populatsioonina kui kinnipeetavaid.

Üks inimene, kellega ma hiljuti rääkisin, ütles, et tema vanemate sõnul määrati tööle kõik ümbruskaudsete külade elanikud – nad on pärit Lõuna-Xinjiangist –, kes on alla 45 aasta vanad. Küladesse ei ole jäänud kedagi, kes oleks noorem kui 45-aastane.

Nad suunati erinevatesse tehastesse. Mõned neist ei ole väga kaugel ja asuvad Xinjiangis. Kuid teised saadeti väga kaugele ja nad ei saa tükil ajal naasta.

Tundub, et ei ole vale öelda, et Pekingil on siin mängus ka majanduslikud huvid.

Ma arvan, et see on tõsi. Üks asi, mille eest nad maksta püüavad, on julgeolekusüsteem ja laagrid ise. Neid üritatakse muuta isemajandavateks.

Riik on suunanud sinna ligi 100 miljardit dollarit, vähemalt näitavad seda alates 2017. aastast laagrite ehitamisega seotud hanked. See on märkimisväärne summa. Ja ma arvan, et tehaste ülesanne on see kulu mõnevõrra tagasi teenida.

Nad mõtlevad ka kaugemale. 10–20 aasta pärast tahavad nad näha seda piirkonna tootmiskeskusena, kuvavad pilti sellest kui uiguuridele kasulikust arengust, sest uiguurid kaasatakse sel moel Hiina majandusse.

Tööle määrati kõik ümbruskaudsete külade elanikud, sinna ei ole jäänud kedagi, kes oleks noorem kui 45-aastane.

Hetkel on veel palju kaasnevaid kulusid seoses tehaste üleviimisega. Riik maksab tehastele toetusi, paljud neist on saanud rendivabastuse, et oma tehased Xinjiangis püsti panna. See tähendab, et suuremad kulud on endiselt riigi katta. Aga samal ajal ei saa töölised kuigi suurt palka, seega teenivad tehaseomanikud korralikult.

See on praegu algatus tehaste toomiseks Xinjiangi ja aja jooksul on see võimeline ennast ise ära majandama.

Leidub teateid ka han-hiinlaste suunamisest Xinjiangi. Need inimesed saavad riigilt märkimisväärseid boonuseid ja heapalgalisi töökohti. Kuidas see süsteem täpsemalt töötab ja mil moel migrante teistest Hiina piirkondadest sinna paigutatakse?

Mõned neist on palgatud töötama julgeolekupersonalina, nad asuvad tööle politseis või laagrites. Teised on palgatud õpetajateks, koolisüsteemi on värvatud kümneid tuhandeid õpetajaid.

Piirkonnast pärit inimestega tehtud intervjuudest selgub, et enamik Lõuna-Xinjiangi õpetajatest olid varem uiguurid, kuid praeguseks on see peaaegu täielikult muutunud. Mõned uiguurid töötavad endiselt juhendajate või koolitöötajatena, kuid tavaliselt on nad tõrjutud marginaalsetele positsioonidele – koristajateks või õpetaja abideks.

Vastutavad õpetajad on suuremas osas hanid ja koolid on keskendunud nüüd mandariinikeelsele haridusele. Paljud neist koolidest on internaatkoolid, mis tähendab, et paljusid uiguuri lapsi kasvatatakse keskkonnas, mis ei ole uiguurikeelne.

Paljud sisserändajad on saadetud toetama tootmis- ja ehituskorpust (Xinjiangi tootmis- ja ehituskorpus on riigi omandis majanduslik ja paramilitaarne üksus – M. P.). Ajalooliselt oli see Xinjiangi farmikolooniate süsteem, kuid ajapikku on sellest saanud suurkorporatsioon, millel on oma naftahuvid, mis toodab puuvilla ja tekstiili, samuti haldab vanglaid ja laagreid.

Tõenäoliselt on see olnud kõige suurem migrantide värbaja. Mõned neist töötavad vanglates, kuid teised kohalikus tööstuses.

Mis puutub värbamise spetsiifikasse, siis pakuvad nad kõrgemat palka, sageli ka majutust. Samuti on määratud see, kui palju lapsi nad võivad saada – vähemalt oli see nii varem.

Seega inimeste värbamiseks on erinevaid stiimuleid. Üks põhilisi on see, et vajalik ei ole väga kõrge haridustase. Ka keskkooliharidusega on võimalik saada võrdlemisi head palka, milleks Ida-Hiinas oleks vaja ülikooliharidust.

Räägime teadetest, mille kohaselt han-hiinlasi on «istutatud» uiguuride peredesse, näiteks asendama vangilaagrisse saadetud isa.

Selliste suhete ulatust on keeruline öelda, kuid valitsuse dokumentidest on väga selge, et kuni 1,1 miljonit valitsuse töötajat, kellest enamik on hanid, on saadetud n-ö sugulasteks uiguuride või kasahhide peredesse. Enamik sellise töö peale määratud inimesi on mehed, kuid leidub ka naisi.

Nad ei ela tingimata koos peredega, pigem viibivad seal korra nädalas või külastavad neid korra kuus. Aga ma arvan, et on teatud erinevus selliste suhete sisseseadmisel. Näiteks peetakse teatud peresid haavatavamateks, kellel on suuremad vajadused. Sel juhul võib esineda ka pikaajalisemat viibimist nende kodus.

Samuti on märkimisväärseid tõendeid, et paljudes kodudes, mida külastatakse, on isa kaduma jäänud. Umbes kaks kolmandikku kuni kolmveerand laagritesse saadetutest on täisealised mehed.

Paljudel juhtudel on märke sellest, et nende visiitide ajal esineb kodudes seksuaalset vägivalda või tajutavat väärkohtlemist. Uiguurid ja kasahhid on moslemid ja mittemoslemist mehe sisenemist majapidamisse, kus meest kohal ei viibi, nähakse väga häbiväärsena nii naisele kui teistele kogukonnas.

Mõned äsja riigist lahkunud inimesed, keda olen Kasahstanis intervjueerinud, on mulle öelnud, et naised nendes kogukondades on oma abikaasadest lahutanud, et peatada valitsustöötajate külaskäigud oma koju.

Teistel juhtudel on han-hiinlastega abiellutud, et leida ühiskonnas stabiilne roll ja kaitsta oma perekonda. See, kuidas inimesed seksuaalse ja soolise vägivallaga tegelevad, võib olla erinev.

Igal juhul on olemas sunduslik element, sest naistel ei ole muud valikut kui need mehed vastu võtta või muuta oma perekonnasuhet mingil drastilisel moel, et leida viis, kuidas oma elu üle kontroll saavutada. Lõppkokkuvõttes on see neile naistele väga kahjustav.

Mida te sellega silmas pidasite, et mõned pered on haavatavamad?

See süsteem on ehitatud osalt üles vaesusega võitlemise programmina. Kõigest – alates laagritest kuni kõige muuni – räägitakse sageli töökohtade loomise ja vaesuse leevendamise võtmes.

Seega haavatavuse all pean silmas seda, et näiteks isa võib olla saadetud vangilaagrisse, nii et ta ei suuda enam perele tuge pakkuda. Perekond võib olla üsna vaene ja neil ei pruugi olla ka sugulasi, kes suudaks neid toetada. Need perekonnad, kes on ümberõppeprogrammi poolt laiali kistud, on kõige haavatavamad olukorrale, kus han-mees võidakse määrata põhimõtteliselt naisele abikaasaks.

Kuni 1,1 miljonit valitsuse töötajat, kellest enamik on hanid, on saadetud n-ö sugulasteks uiguuride või kasahhide peredesse.

Aga jällegi – keeruline on täpselt teada, mil määral see toimub. Me saame tugineda ainult inimeste ütlustele. Meil pole võimalik seda ise kinnitada.

Kui rääkida järelevalvest, siis millist tehnoloogiat Peking sealse elanikkonna kontrollimiseks kasutab? Ma olen kuulnud palju lugusid alates sellest, et majauste kõrvale paigutatakse QR-koode.

Jah, QR-koode on nad tegelikult juba üsna kaua kasutanud. Kui ma elasin 2014. aastal Ürümqis (Xinjiangi piirkonna keskus – M. P.), linna lõunapoolses uiguurienamusega piirkonnas, siis kohalik munitsipaalpolitsei paigaldas QR-koodi meie uksele ja külastas meid regulaarselt paar korda kuus üsna suvalisel ajal.

Nad skannisid selle koodi sisse, koputasid uksele ja avasid nutiseadmest faili, mis näitas meist tehtud pilte ja meie isikuandmeid. Kõik, kes olid korterisse sisse kirjutatud, olid failis nähtavad.

Seejärel vaatasid nad meie kodu üle, käisid kõigis tubades. Nad ei teinud küll väga põhjalikku tööd, sest ma olen ameeriklane ja minu abikaasa on samuti ameeriklane ning meid ei tajutud kuigi suure ohuna.

Minu uiguurikontaktid on intervjuudes öelnud, et nende juures korraldati väga põhjalik läbiotsimine: vaadati voodi alla, kappidesse, otsiti inimesi, kes võisid end peita. Neil paluti avada telefon ja arvuti, mida seejärel uuriti.

Kui me tahame muuta seda, mis Xinjiangis toimub, tuleb jõuda Hiina elanikkonnani.

2014. aastal ei olnud neil vajalikku tehnoloogiat, seega toimus suur osa läbivaatusest manuaalselt. Kuid 2017. aastaks olid politseijaoskonnad saanud n-ö vastuterrorismi seadmed ja nüüd kasutatakse neid regulaarselt inimeste telefonide jälgimiseks.

Need seadmed ühenduvad telefoniga USB-kaabli abil ja otsivad umbes minutiga läbi inimese digiajaloo, arvutisse või telefoni salvestatud digifailid. Otsitakse umbes 50 000 – 70 000 märksõna, mis seotud islamiga – religioosset või poliitilist tegevust.

Üks võimalus on võrrelda seda arvutisse paigaldatud viirustõrje tarkvaraga, mis otsib pahavara. Seal tehakse sama, aga viiruseks on islam või uiguuri kultuuriga seotud materjalid.

Need seadmed on ilmselt kõige sügavamalt uiguuride elu mõjutanud, sest paljud inimesed vahistati nutiseadmete läbiotsimise järel. Need otsingud vaatavad inimese tegevust mitme aasta taha. Asjad, mida nad olid kaks-kolm aastat tagasi WeChatis öelnud, võisid olla tõestusmaterjal selle kohta, et nad on ekstremistid või potentsiaalsed terroristid.

See tegevus on loomulikult pidev, mis tähendab, et inimesed on muutnud oma digikäitumist. Nad on väga teadlikud, et nende telefoni kaudu on võimalik nende mõtteid jälgida. See on ilmselt kõige rohkem inimese privaatsusesse tungiv jälgimise vorm.

Loomulikult on ka biomeetriline järelevalve kontrollpunktidega, kus skannitakse inimeste telefone ja nägusid. Isik tuvastatakse nende näo järgi. Inimesed on öelnud, et nad läbivad iga päev vähemalt kümme kontrollpunkti, see muutub igapäevaelu osaks.

Need on samasugused kontrollid, nagu võib kohata piiripunktides või suletud piirkondadesse sisenemisel. Seal on aga «piiripunktid» iga 500 meetri või kilomeetri järel.

Tugevalt turvatud Hotani turu sissepääs. Foto: Greg Baker/AFP/Scanpix

See on viis inimeste liikumise jälgimiseks ja nende liikumismustrites muutuste tuvastamiseks. Kui keegi töötab kindlas kohas, peaksid nad liikuma ainult sinna, mitte kuhugi reisima, eriti kui nad on jälgitavate nimekirjas.

Suuresti on need kontrollpunktid seotud jälgimisaluste inimeste nimekirjaga. Kinnipeetavate pereliikmed on jälgimisnimekirjas, laagritest vabastatud või «lõpetanud» on samuti jälgimisnimekirjas. See tähendab, et nad ei tohi liikuda üle kindla perimeetri.

Kui suur on lubatud liikumisulatus?

See sõltub veidi inimese staatusest. Näiteks üks minu kontakte saadeti laagrisse, aga võimud said peagi aru, et ta oli äärmiselt kvalifitseeritud doktorant, kes valdas vabalt hiina keelt, sai läbi kõigist ideoloogiaeksamitest ega vajanud mingil moel ümberõpet.

Tal lubati koju naasta ja õpinguid jätkata. Ülikool on tema kodust võrdlemisi kaugel ja tema liikumist jälgitakse. Talle on öeldud, et ta ei tohi kodust ülikooli minnes teelt kõrvale kalduda.

Kodu ümbruses on tal võimalik liikuda mitme sektori kaugusele vastavalt julgeolekuorganite sektorsüsteemile. Politseiprefektuuri alal on viis kuni kümme sektorit, mis on mitme kvartali suurused. Minu arusaama kohaselt võib ta liikuda kogu prefektuuri ala ulatuses.

Kui ta läheks sellest kaugemale ja mööduks kontrollpunktist, hakkaks tööle alarm ja tal kästaks minna tagasi oma piirkonda. Kui ta seda liiga palju kordi teeks, siis hakataks küsima, miks ta reegleid rikub. Üldiselt pääsevad inimesed hoiatusega, kui nad ei riku reegleid just mingil väga nähtaval moel.

Mulle tundub, et Xinjiangi piirkonda kasutatakse justkui uute tehnoloogiate katselavana, sest praeguseks on QR-koodid ja biomeetriline tuvastus palju laiemalt kasutusele võetud.

See on tõsi. Paljud Xinjiangis kasutatavad tehnoloogiad on kasutusel ka muudes Hiina piirkondades ja mujal maailmas. Aga neid ei kasutata lihtsalt samal viisil või nii suures ulatuses. Näotuvastuskaamerad on laialt kasutuses üle Hiina, neid on lihtsalt palju kontsentreeritumalt Xinjiangis ja nad on keskendunud teistele asjadele kui mujal riigis, näiteks maskidele.

Valvekaamera Yangisari mošee juures. Xinjiangi piirkonnas on massiliselt pühakodasid suletud või hävitatud. Foto: Greg Baker/AFP/Scanpix

Küsimus on pigem intensiivsuses ja ulatuses ning kogu inimpopulatsiooni sihikule võtmises. Xinjiangis kasutatav jälgimisnimekiri on väga pikk, ligi pool elanikkonnast. Sellised mastaabid on takistuseks süsteemi kasutamisel teistes kohtades.

Põhjuseid, miks see Xinjiangis töötab, on mitu. Esiteks on nad kogunud biomeetrilisi andmeid kõigilt, seega on neil väga hea eristusega andmebaas. Kõigile elanikele on tehtud näo- ja silmaiiriste tuvastus, neilt on võetud häälenäidis. Ka on nad andnud oma sõrmejäljed, vereproovi ja muid asju.

Tehnoloogiafirmad räägivad soovist eksportida Xinjiangis ehitatud süsteeme ka teistesse riikidesse projekti «Üks vöönd, üks tee» piirkonnas.

Kui inimesed läbivad neid kontrollpunkte kümneid kordi päevas, ehitab tehnoloogia üha täpsemat mudelit selle inimese näost. Seega on süsteemide täpsus palju suurem [kui mujal].

Teine erinevus on see, et Xinjiangis käsitletakse seda tegevust terrorismivastase sõjana. Sõjaseisukorras tavalised kodanikuõigused või tsiviilkaitsereeglid ei kehti.

Terroristide lömastamist kujutav propagandamaaling Kashgaris. Foto: Greg Baker/AFP/Scanpix

Ma usun, et teistes Hiina piirkondades ei talukski inimesed seda ebamugavust, mida kõik need kontrollpunktid endast kujutavad. Nad ilmselt hakkaks protestima. Aga antud juhul ei ole protestimiseks võimalust, nii et valitsusel on võimalik kõike seda teha.

Sõjaretoorika pakub piiramatu eelarve nende süsteemide ehitamiseks. Tehnoloogiafirmade vaatevinklist on see mõlemale kasulik, sest nad saavad toetada valitsust, koguda andmeid ja arendada uut tehnoloogiat. Intellektuaalne omand, mis nendest tehnoloogiatest sünnib, võib omakorda leida kasutust muudel eesmärkidel.

Selliste süsteemide ehitamiseks on vaja märkimisväärset tööjõudu: kontrollpunktide mehitamiseks, süsteemide haldamiseks, andmete kontrolliks. Süsteemi sisseseadmiseks palgati üle 90 000 inimese, paljud neist Xinjiangi elanike hulgast ja märkimisväärne arv ka uiguuride ja kasahhide seast.

Milline võib olla Pekingi pikem plaan Xinjiangis? Tiibetis on sarnane protsess kestnud aastakümneid, kas võime sealt paralleele otsida?

Tiibetis toimuvaga on märkimisväärseid paralleele. Kuid on ka erinevusi. Uiguuride populatsioon on palju suurem ja palju rohkem linnastunud kui Tiibetis. Samuti on Xinjiangis palju suurem hanide populatsioon.

Riik räägib Xinjiangis toimuvast kui millestki, mis toob pikemas plaanis stabiilsuse ja lahendab Xinjiangi probleemi – et uiguurid seal elavad, kõnelevad oma keelt ja väidavad, et piirkonna lõunaosa on pärimuse kohaselt nende kodu.

Inimesed on öelnud, et nad läbivad iga päev vähemalt kümme kontrollpunkti, see muutub igapäevaelu osaks.

Tegu on piirkonnaga, kus leiduvad suured nafta- ja maagaasivarud, kus toimub puuvilla tootmine, mis on Hiina majandusele elulise tähtsusega. Seega uiguuride populatsiooni kontrollimine on riigivõimu tugevuse suur test.

Lisaks on see võtmepiirkond projektis «Üks vöönd, üks tee», mis Tiibetit nii palju ei puuduta. See loob otseühenduse Lõuna-Aasia ja Pakistaniga, põhjas Kasahstani ja Kesk-Aasiaga. Seega nähakse seda ilmselt jõuproovina Hiina ajalooliselt alalt laienemisel ja globaalseks jõuks muutumisel. Kõik need tegurid ajendavad tegevust Xinjiangis.

Mulle tundub, et nad leiutavad asju käigu pealt. Alguses tuldi Xinjiangi, et saada ligipääsu maavaradele, seepeale vastasid uiguurid omal moel, mille järel reageerivad nad nüüd uiguuride tegevusele.

Peking tunneb, et neil on võim, majanduslik suutlikkus ja vajalik tehnoloogia, et päriselt piirkonna rahvastikku muuta. Nad näevad ennast vastuterrorismi vallas maailma juhtiva jõuna ja arvavad, et nende strateegiat võiks kasutada ka teistes paikades.

Tehnoloogiafirmad räägivad soovist eksportida Xinjiangis ehitatud süsteeme ka teistesse paikadesse projekti «Üks vöönd, üks tee» piirkonnas, eriti moslemiusulistesse regioonidesse. Ollakse väga otsekohesed: need on moslemikontrolli tööriistad.

Süsteemi edukuse korral oleks 20 aasta pärast uiguurid täielikult assimileeritud hiinakeelsesse elanikkonda, nad oleksid tehaste süsteemis produktiivsed töölised.

Probleemiks on aga see, et nad märgistavad uiguure teistsugustena – teise rassina. See on kirjas nende dokumentides. Peale selle on peresid nii sügavalt kahjustatud, et on keeruline teada, kuidas vanematest eraldatud lapsed reageerivad 10 või 20 aasta pärast – kas nad alluvad. Seda on vara öelda.

Kolonialism ei ole lihtne, enamik riike kukub selles läbi. Neil ei õnnestu rahvaid täielikult koloniseerida. See võib kujuneda Hiinale pikaajaliseks probleemiks.

Teine küsimus on muidugi see, et nad pälvivad teistelt riikidelt laialdast kriitikat. Kui nad tahavad olla maailmas juhtival positsioonil ja soovivad, et teised neilt asju üle võtaks, siis on see süsteem kahjustanud seda püüdlust rohkem kui miski muu.

Jah, vaadates asju pikemas plaanis, jääb mulje, et Peking loob sellega rohkem probleeme kui sellest kasu saab.

See on täiesti tõsi. Osa probleemist on selles, et nad lihtsalt katsetavad jooksvalt erinevaid asju ja ei mõtle soovimatutele tagajärgedele. Peale selle on näha toore jõu fetišeerimist, arvamust, et inimesi on võimalik lihtsalt sundida muutuma ja alluma. Aga inimesed ei pruugi nii reageerida. See tekitab ka palju vimma.

Kõigile on tehtud näo- ja silmaiiriste tuvastus, neilt on võetud häälenäidis, sõrmejäljed ja vereproov.

Samuti tuleb arvestada, et asjad juhtuvad ühendatud maailmas, kus digitehnoloogia abil on võimalik peaaegu reaalajas teada saada, mida Hiina teeb, või teada sellest vähemalt märkimisväärset osa.

See tähendab, et kui lääs või muud piirkonnad maailmas mõistavad Hiina tegevuse hukka, jõuab hukkamõist üsna kiiresti ka nende elanikeni.

Näiteks kui Donald Trumpi administratsioon oma viimasel päeval teatas, et näevad uiguuridega toimuvat genotsiidina, siis päeva või paari jooksul mõisteti see Xinjiangis riigitelevisioonis hukka. Selle vastu korraldati kampaania, kus kohalikud uiguurid tegid TikToki tarbeks videoid, milles mõistsid ameeriklasi hukka selle eest, et nad ütlesid, et nendega toimuv on genotsiid.

See annab mõista, et kui teised riigid räägivad sellest, mis seal toimub, saavad sellest teada ka uiguurid. Üsna tõenäoliselt nõustuvad nad hukkamõistuga, isegi kui on sunnitud ütlema, et nad seda ei tee.

Meediasurve ja selle küsimuse avalikkuse tähelepanu all hoidmine mõjutab Hiina üldist elanikkonda ja ma arvan, et kui me tahame muuta seda, mis Xinjiangis toimub, tuleb jõuda Hiina elanikkonnani ja teha nii, et nemad valitsuse tegevusele vastu seisaks.

Ja inimeste arvamus muutub. Ma olen rääkinud han-hiinlastega, kes ütlesid, et alguses nad ei uskunud teateid, aga kui hakkasid asja põhjalikumalt uurima, hakkas ka nende arvamus muutuma. Nii et sellel on mõju.

Moslemiriigid pigistavad usuvendade tagakiusamise ees silma kinni

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja Hiina riigijuht Xi Jinping. Foto: AP/Scanpix

Lähis-Ida riikide vaikus islamiusuliste uiguuride tagakiusamisel annab märku, et riigid on valmis lükkama tagaplaanile ideoloogilised küsimused ja valivad oma põhihuvide kaitsmise.

2019. aasta juulis aitasid Pakistan, Saudi Araabia, Egiptus, Araabia Ühendemiraadid ja teised moslemienamusega riigid blokeerida ÜROs üleskutse lubada sõltumatuid rahvusvahelisi vaatlejaid Xinjiangi piirkonda.

Eelmise aasta oktoobris ühinesid Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Egiptus, Iraak, Iraan, Jeemen, Maroko, Pakistan, Palestiina, Saudi Araabia ja Süüria Kuuba avaldusega, milles toetati Hiina vastust terrorismile ja äärmuslusele ning kiideti tegevust «kõikide Xinjiangis elavate etniliste gruppide inimõiguste kaitsel». Paradoksaalselt kõlava avalduse taga seisavad praktilised kaalutlused.

«Paljude turgikeelsete ja moslemienamusega riikide eliidi huvid on seotud Hiina ja Hiina mõjuga. Sellistes liitudes ei oma Pekingi välispartnerite usulised vaated tähtsust,» märkis Tšehhi teaduste akadeemia orientalistika instituudi teadur Ondřej Klimeš Postimehele.

Mitmed Kesk-Aasia ja Lähis-Ida (aga ka Kagu-Aasia) moslemiriigid on liitunud hiiglasliku projektiga «Üks vöönd, üks tee», lõigates kõvasti kasu Hiina investeeringutest.

Näiteks 60 miljardi dollari väärtuses investeeringuid Hiina-Pakistani majanduskoridori annavad Pakistanile lootust muuta oma rannikualad õitsvaks majanduspiirkonnaks. Hiinlastega jagatakse ka vastumeelsust India ja Ameerika Ühendriikide suhtes, mis poliitilisi sidemeid tugevdab.

Teistel riikidel on jällegi Hiinaga kasulikud ekspordisuhted. Hiinasse läheb kümnendik Saudi Araabia naftast, tulevikus on kavas veel miljarditesse ulatuvad taristulepingud. Sama lugu on Iraaniga, mille naftaekspordist jõuab Hiinasse koguni kolmandik.

Kõige kõnekam on Türgi vaikimine, sest riik on pelgupaigaks umbes 60 000 uiguurile. Pärast 2009. aastal uiguuride represseerimise nimetamist genotsiidiks on president Recep Tayyip Erdoğan oma retoorikat üha pehmendanud. 2019. aastal elasid tema sõnul kõik rahvad Xinjiangis juba «õnnelikku elu Hiina arengu ja jõukuse all».

2014. aastast on uiguuridel palju keerulisem saada Türgi elamisluba, samal ajal keelab Hiina neil passi uuendamise. Sagenenud on juhtumid, kus Türgi uiguuride kodudes korraldatakse läbiotsimisi ja vahistatakse häälekamaid eestkostjaid.

Märtsi viimasel nädalal peeti Hiina välisministri visiidi ajal oma kodus kinni kohalik uiguurijuht Seyit Tumturk ja paigutati Covid-19 ohu ettekäändel karantiini, ilma et mees oleks koroonatesti teinud.

Uiguurid ootavad ärevusega, mida otsustab Türgi teha väljaandmiseelnõuga, mis on Pekingis ratifitseeritud ja peab saama Türgi parlamendis heakskiidu. See lubaks teisitimõtlejate väljaandmist Pekingile.

Erilise üllatuseta on ka nende arengute taga raha: Türgi on projektis «Üks vöönd, üks tee» tähtis lüli, samuti on Hiina Türgi kõige suurem ekspordipartner. 2019. aasta juunis eraldas Hiina Rahvapank miljard dollarit Türgi majanduse aitamiseks, paar kuud hiljem laenas Hiina arengupank Türgile 200 miljonit dollarit.

«Selliste riikide poliitiline süsteem on sageli autoritaarne või mittedemokraatlik, nii et puudub debatt sisepoliitika üle, rääkimata siis Hiina moslemite olukorrast. Teine tegur on islamimaailmas levinud läänevastasus,» tõdes Klimeš.