/nginx/o/2012/02/01/936510t1h3e9c.jpg)
Venemaa on tunnistamas olulist poliitilist ärkamist, kui Vladimir Putini vastased massiprotestid eelmisel aastal tuhandeid inimesi tänavale tõid. Analüütikute sõnul on aga ebatõenäoline, et asi lõppeks Putinile araabia kevadest tuntud käiguga – võimult kukutamisega.
Sellest hoolimata seisab Putinil tulevail aastail ees okkaline teekond, kui ta pärast tõenäolist võitu 4. märtsi presidendivalimistel meeleavaldajate nõudmistele jätkuvalt kurdiks jääb.
Sellise ulatuse ja mobiliseeritusega protestid on kogu Putini võimuloleku aja jooksul esmakordne nähtus, kuid need ei sarnane Tuneesias ja Egiptuses toimunud sotsiaalsete plahvatustega, kus meeleavaldajad tulid vägivallast ja repressioonidest hoolimata pidevalt tänavaile tagasi.
«Tänavale minevad inimesed on küll ärritunud, kuid see, mis nad tegelikult tahavad, on rohkem jõukust ja tulevikuväljavaateid, mitte revolutsiooni,» sõnas ajakirja Venemaa Globaalpoliitikas peatoimetaja Fjodor Lukjanov AFP vahedusel.
«Meil Venemaal Araabia maades valitsenud pingeid ei ole ja valitsus reageerib seetõttu ka hillitsetumalt,» lisas ta.
Moskvas plaanivad laupäeval kümned tuhanded inimesed järjekordsele massimeeleavaldusele koguneda, see on kahe kuu jooksul juba kolmas selline üritus. Opositsiooni eelmine suur meeleavaldus toimus 24. detsembril Moskvas.
Protestid said alguse pärast 4. detsembril toimunud parlamendivalimisi, kus venemaalasi ärritasid avalikkuse ette imbunud valimispettuse juhtumid.
Arvamusküsitlused aga näitavad , et venelaste protestimeeleolu on kasvavast teisitimõtlemisest ja muutusteihast hoolimata üsna passiivne.
Detsembris Levada instituudi tehtud küsitlusest selgus, et kuigi 44 protsenti toetas meeleavaldusi, oli vaid neli protsenti valmis kohe tänavaile minema. 11 protsenti oli selleks «peaaegu valmis».
Möödunud kuu meeleavaldustest võtsid peamiselt osa keskklassi kuuluvad venelased, kelle mugav elustiil, mille juurde kuuluvad võõramaareisid ja kergelt kättesaadav internet, on nad uutele mõtetele vastuvõtlikuks teinud.
«Egiptuse keskklass vaid algatas liikumise, edasi viisid selle läbi teised ühiskonnakihid, peamiselt aga kõige vaesemad,» sõnas Vene Araabia migrantide liidu president Mazen Abbas.
Ta lisas, et Venemaal on olukord hoopis teine, sest ainult keskklass võtab meeleavaldustest osa.
«Vene «juhitud demokraatia» pole mingil juhul 30 või 40 aastat tagasi eksisteerinud diktatuur. Praegu on võimalik oma rahulolematust väljendada,» ütles Abbas.
Ka on Vene võimud protestide suhtes teisiti käitunud, kui seda tegid troonilt tõugatud Araabia endised liidrid. Meeleavaldajate vastu pole jõudu kasutatud, Vene võimud on lubanud protestidel ametlike lubade olemasolul jätkuda.
Kremli laimukampaania sihtmärgiks saamist pole see aga takistanud, opositsiooni on süüdistatud selles, et USA rahastab neid.
«Kas protestijate juhid on valmis väitma, et nende oma riik on täielikult ilma poliitilisest ja õiguslikust legitiimsusest ja seega ka suveräänsusest?» kirjutas Vene konstitutsioonikohtu president Valeri Zorkin ajalehes Rossiiskaja Gazeta.
«Kas nad on valmis (Lääne) «vaenlastelt» toetust paluma, et luua Venemaal Liibüa mudelil baseeruv «uus riik»?» lisas Zorkin oma arvamusartiklis pealkirjaga «Venemaa: evolutsioon korra või kaose suunas.