Briti sõjavägi kasutas selgelt ülemäärast jõudu, kui tappis pea 50 aasta eest Põhja-Iirimaal jätkunud vägivallas kümme tsiviilisikut, ütles täna Belfasti kohtunik.
Kohtunik: Briti sõjavägi kasutas 1971. aastal Põhja-Iirimaal ülemäärast jõudu
"Kõik lahkunud.... olid täiesti süütud mis tahes õigusrikkumistes," ütles kohtunik Siobhan Keegan kohtuistungil seoses 1971. aasta augustis kolme päeva jooksul Lääne-Belfastis Ballymurphys toime pandud veresaunaga.
Kümme inimest – teiste seas preester ja kaheksa lapse ema – tapeti Põhja-Iirimaal kolm aastakümmet (1968-1998) väldanud sektantliku konflikti ("The Troubles") haripunktis.
Uurimine tuvastas, et kõik peale ühe, lasti maha Briti sõdurite poolt, kes toodi 1969. aastal provintsi rahuvalvemissioonile.
Vaid ühe juhtumi puhul kümnest ei teinud koroner lõppjäreldust saatusliku lasu tulistaja kohta, ilmnes tema uurimiskokkuvõttest.
Keegan jagas kümme surmajuhtumit viie juurdluse vahel ja langetas erinevaid otsuseid. Muu hulgas leidis ta, et "puudusid veenvad tõendid õigustamaks ohvrite tulistamist ning et "armee ei ole esitanud mingit põhjendust".
Ühe mehe puhul nimetas koroner "algse uurimise ebapädevust šokeerivaks".
Kohtusaalis puhkes aplaus iga kord, kui kolmetunnise istungi vältel üks viiest otsusest välja kuulutati.
Istungile saabusid kümned hukkunute sugulased, käes langenud lähedasi kujutavad pildid või seljas nende portreedega T-särgid.
"Sellest on 50 aastat," lausus pisarsilmi ühe ohvri 63-aastane tütar Joan Connolly.
"See purustas meie elud. Kuid täna me saime õiguse, saime rahu. Me oleme puhtaks pesnud minu ema nime," lausus ta.
Pikaleveninud konflikti keskmes oli Põhja-Iirimaa poliitiline kuuluvus. Peamiselt protestantidest lojalistid soovisid selle jäämist Ühendkuningriigi koosseisu, samas kui peamiselt katoliiklastest Iiri rahvuslased soovisid Põhja-Iirimaa ühendamist Iirimaaga.
Konfliktis hukkus kokku üle 3500 inimese.