/nginx/o/2021/04/15/13730428t1hee53.jpg)
/nginx/o/2021/06/10/13836859t1h1cc6.jpg)
- Raman Pratasevitšilt välja pressitud infot kasutatakse vastaliste survestamiseks
- Aljaksandr Lukašenka klammerdub võimu külge kõikide kättesaadavate vahenditega
- Venemaad on raske süüdistada vales käitumises, sest musta töö tegi ära Valgevene
Lennukikaaperdamine Valgevene võimude poolt vaid suurendab Moskva soovi Valgevene Venemaaga liita, kirjutab Jamestowni keskuse analüütik Sergei Suhhankin.
Maikuu 23. päeval leidis aset sündmus, mida pole võib-olla lõpuni veel uuritud. Üle Valgevene Ateenast Vilniusse teel olnud Ryanairi Boeing 737-8AS tegi hädamaandumise Minskis. Tegelikult oli see sunnitud maandumine, mis toimus Valgevene hävitaja MiG-29 tõttu, mis reisilennukit saatis. Maandumise ettekäändeks oli pomm, mis oli väidetavalt peidetud pardale.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/26/13803369t1h26d8.jpg)
Oma ametlikus avalduses väitis Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka, et teade pommi kohta võeti vastu Šveitsist. Ta vihjas samuti – võib-olla ootamatult, kuid samas kooskõlas tema pidevalt ekstravagantse käitumisega –, et intsident võis olla seotud kuidagi Hamasi Palestiina organisatsiooniga. Hiljem lisas ta siiski, et «see pole praegu tähtis».
Vaatamata nendele üsna nõrkadele ja seosetutele seletustele Valgevene ametnikelt on selge, et kogu operatsiooni eesmärk oli Raman Pratasevitši arreteerimine. See Valgevene opositsiooniline ajakirjanik, blogija ja aktivist – ta oli elanud alates 2019. aastast Poolas kohalike võimude antud poliitilise asüüli alusel – on enim tuntud kui Nexta, opositsioonilise Telegrami kanali kaasasutaja. Praegu süüdistatakse noormeest – kellele pole antud juurdepääsu õigusesindajale ja keda öeldavasti piinatakse vangistuses – muu hulgas, et ta võttis osa Ida-Ukraina konfliktist Azovi pataljoni liikmena.
Süüdistuste tõsidus viitab sellele, et Raman Pratasevitšit võib oodata väga karm karistus kuni surmanuhtluseni välja.
Samal ajal kui on liiga vara teha järeldusi Pratasevitši tuleviku kohta, viitab süüdistuste tõsidus, et teda võib oodata väga karm karistus kuni tõepoolest surmanuhtluseni välja. Lisaks sellele väga häirivale arengule võivad kogu lool olla ilmselt palju sügavamad implikatsioonid.
Oht saada «taasühendatud»
Mitu nädalat enne kaaperdamisintsidenti kuulutas Lukašenka avalikult, et oli ära hoidnud salajase vandenõu – mitte esimese oma ametiajal –, mille eesmärgiks olnud Valgevene presidendi ja tema pereliikmete tapmine. Lukašenka enda sõnade järgi olid «vandenõu» taga ameeriklased – CIA ja FBI mehed –, kes peeti kinni nii Valgevenes kui ka Venemaal. Pole kahtlust, et kujutletav vandenõu pole midagi muud kui Lukašenka ettekääne taganemaks oma lubadusest teha konstitutsiooniline reform, mille ta käis välja eelmise aasta karmis poliitilises kriisis. On üsna huvitav, et see lugu hõlmas ka Pratasevitšit, kes pole mitte üksnes kinnitanud oma osalust «vandenõus», vaid ka tunnistanud mitme varjuunes oleva rakukese olemasolu Valgevenes, kes on seatud külvama Valgevenes ebastabiilsust. Loomulikult kasutatakse seda informatsiooni õigustusena edasisteks repressioonideks koduse opositsiooni vastu Valgevenes.
/nginx/o/2021/06/10/13836861t1h8fe4.jpg)
Sellel lool on siiski veel ka teine külg: mai lõpus suundus Lukašenka Venemaale, et pidada Venemaa presidendi Vladimir Putiniga kõnelusi Sotšis, kus Putini pressisekretäri Dmitri Peskovi teatel olid kaks peamist kõneainet: energia ja integratsioon. Kaks liidrit arutasid ka rahalisi maksuvõlgu, mis Valgevenele on kogunenud. Kui rohkem detaile pole kättesaadav, võib üksnes spekuleerida kohtumise tõelise tähenduse üle. Siiski paistab, et Lukašenka, kelle positsioon Valgevenes on märksa nõrgem kui aasta eest ja kelle sõltuvus Venemaast – majanduslik, poliitiline ja julgeolekualane – on kasvanud, kaotab kiiresti manööverdamisruumi. Olles sellest teadlik, klammerdub ta võimu külge kõikide kättesaadavate vahenditega.
Moskvale on Lukašenka kimbatus jumala saadetis. Teiste reaalsete võitude puudumisel mujal on Moskva ette võtnud selge eesmärgi absorbeerida Valgevene ühes või teises vormis – pole kahtlust, et seda hakatakse edaspidi kutsuma suurejooneliseks «taasühinemiseks».
Kahtlemata peaks see lugu saama äratuskellaks mitte ainult ELile, vaid tervele lääneriikide kogukonnale.
Samal ajal tähendab Valgevene Venemaale suurt polügooni, kus saab katsetada kaht elementi. Esiteks, kuidas laialdaselt maha suruda avalikkuse rahulolematust vananeva ja populaarsust kaotava valitseva eliidiga. Teiseks, kuidas leida uusi viise panna proovile ja alandada Euroopa Liitu, mida Moskva – kelle «Aasia telg» pole plaanitult töötanud, ei majanduslikult ega poliitiliselt – ei taha teha otse, arvestades Euroopa veel olemasolevat huvi Venemaa energiaressursside vastu.
Alates 2007. aastast, mida iseloomustas seeria küberrünnakuid Eesti vastu, on Venemaa tegevus ELi suhtes olnud üha agressiivsem. Teatud mõttes on ELi ühtsusetus Venemaa suhtes ja nõrk vastus eelmistele provokatsioonidele andnud jõudu juurde Venemaale, veendes Moskvat, et EL on killunenud, sõjaliselt nõrk ja poliitiliselt otsustamatu tegija.
See lugu kaaperdatud lennukiga viitab selgelt faktile, et Venemaa – Valgevene roll ei küüni kaugemale tehnilisest poolest – võib katsetada uusi viise ELile surve avaldamiseks ja/või vahendeid jõudmaks oma vastasteni väljaspool Venemaad. Arvestades riigi toetatud strateegiat opositsiooni vaigistamiseks riigi sees, võib Moskva varsti alustada opositsiooniliikmetega «tegelemist» füüsiliselt väljaspool Venemaad.
Vene käsi Valgevene taga
Jättes kõrvale juhtumid «müstiliste» mürgitamistega – kus Venemaad võib süüdistada otse, millega kaasnevad tõenäoliselt rahvusvahelised sanktsioonid –, võib lennukite kaaperdamine Valgevene õhuruumis muutuda veel üheks instrumendiks Kremli tööriistakastis. Paistab, et üldiselt mõõdukas ELi reaktsioon sellele ja paljudele teistele seikadele on tekitanud Venemaas karistamatuse tunde. Pealegi säärased arengud nagu pidevad ja üha kõlavamad märkused ELi juhtivpoliitikute poolt «Vene-vastaste sanktsioonide ebaefektiivsuse» kohta, nagu ka ebakõlad vaktsiinide suhtes ELi liikmesriikide vahel, tulevad otse kasuks Venemaale.
Lennukite kaaperdamine Valgevene õhuruumis võib muutuda veel üheks instrumendiks Kremli tööriistakastis.
Kahtlemata peaks see lugu, mis ei hõlma üksnes ELi liikmesriigis elava opositsioonitegelase ebaseaduslikku arreteerimist, vaid de facto rahvusvahelise lennu kaaperdamist, saama äratuskellaks mitte ainult ELile, vaid tervele lääneriikide kogukonnale. See seik on loonud ohtliku pretsedendi, et tulevikus võidakse seda kasutada uuesti teiste autoritaarsete riikide poolt.
Põhiprobleem on siiski, et väga vähe on praktikas mõtet karistada Valgevenet – ta on niigi juba ära lõigatud arenenud maailmast niihästi majanduslikult kui ka poliitiliselt, edasised sanktsioonid ei saavuta midagi peale riigi allaneelamise Venemaa poolt. Samal ajal, vaatamata mõnele väga nähtavale sidemele, oleks väga raske süüdistada Venemaad valesti käitumises, sest tehniliselt oli see Valgevene, kes kaaperdas lennuki, arreteeris aktivisti ja rikkus sellega rahvusvahelist õigust.