/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)
/nginx/o/2021/06/25/13873605t1hf721.jpg)
- Põhja-Korea võib olla loobunud Korea poolsaare ühendamise kavast
- Põhja-Korea otsib uusi tuuli
- Kim Jong-uni peavaenlaseks on USA, mitte naabrid
VÕNKUV PÕHJA-KOREA. Kim Jong-uni juhitav Põhja-Korea võib näidata sisemise muutuse märke, nendib Korea vaatleja Erki Loigom.
Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei värskendas toimimisprintsiipe. Partei dokumendis kajastatu määrab riigi sise- ja välispoliitilise kursi ning sel on ühiskonna igapäevasele toimimisele olulisem mõju kui põhiseadusel. Jaanuaris peetud Korea Töölispartei 8. kongressile järgnenud arvukate suurkogunemiste (pealinnas Pyongyangis on kevade jooksul tuhandete delegaatide osavõtul parteikongressi seatud eesmärke kinnitanud Sotsialistlik-Patriootiline Noorteliiga, Naisteliiga, kaubandusorganisatsioonid ja kohaliku tasandi parteiorganisatsioonid) lõppakordina kinnitas 4. juunil kogunenud partei keskkomitee poliitbüroo kongressil seatud eesmärgid ning kohendas juba mainitud partei toimimise alustalasid määral, millega stagneerunud režiimi dogmaatilist toimetamist pikalt jälginud asjatundjaid üllatada suudeti.
Korea Töölispartei toimimisprintsiibid on olulisim tekst Põhja-Korea poliitilises süsteemis. Dokument kirjeldab detailselt ning määratleb kogu riigi poliitilise süsteemi eesmärgid, prioriteedid, ideoloogia ning regulatsioonid nende saavutamiseks ja hoidmiseks, samuti on fikseeritud karistused. Kirjeldatud on partei hierarhiat valitsevast perekonnast rohujuuretasandi parteilaseni. Seetõttu on muudatused dokumendis oluline infoallikas, tajumaks režiimi (enda poolt soovitud) arengusuundi.
Toon välja mõnekümnelehelisest dokumendist leitud pöördelisemad muutused ning proovin leida seletusi nende eesmärkide kohta. Vastuseid on siiski vähem kui tekkivaid küsimusi ning spekulatsioone, kuid see on Põhja-Korea vaatlemise orgaaniline paratamatus.
Põhja-Korea otsib peksupoissi?
Partei lõi Keskkomitee esimese sekretäri ametikoha, mis on pärast 2013. aastat, kui hukati Kimi tädimees Jang Song-thaek, uus ettevaatlik ja legitiimne (Kimi poolt algusest peale kontrollitud) katse kinnistada n-ö riigi teine mees. Jaanuaris nimetas Kim Jong-un end partei peasekretäriks, haarates sellega oma isale Kim Jong-ilile kinnistatud n-ö igavese ametikoha ning luues arusaama võimutäiuse jätkuvast kindlustamisest.
Esimese sekretäri ametikoht võiks olla märk soovist majanduslikult erakordselt raskel ajastul eemalduda reaalsest vastutusest ning kriitikast. Kim Jong-un ei ole teinud saladust, et riigil seisab ees püksirihma pingutamine, kinnitades vajadust kõik koos kui üks mees ära kannatada kõik raskused. Liider on maininud viimase perioodi arvukates kõnedes ning kirjades võrdlusi üldiselt tabuteemana püsinud 1990. aastate teise poole näljahädaga.
Ühinemine kui suurim eesmärk on vähemalt Põhja-Koreas päevakorrast maas ning arvatavasti on võimudel vaja tunnistada tegelikku olukorda
Asejuhi määramine võiks kõneleda teatud vastutuse jagamisest ning märke selle arvamuse kinnituseks on teisigi. Meenutagem, kuidas Kim Jong-uni õde Kim Yo-jong on edukalt kandnud välja kurja politseiniku rolli kahe Korea suhete retoorikas. Õde Roppsuu-röökur on ähvardanud ning ka ellu viinud ühisesinduse õhkimise Kaesongis, võtnud mahlakalt sõna USA ja Lõuna-Korea ühisõppuste teemal ning teinud ära suure verbaalse musta töö kahte naabrit puudutavates mis tahes küsimustes.
Samasugune ülesanne näib ees ootavat Kimi lojalisti, nooremapoolset aparatšikut Jo Yong-woni, kes peab piksevardana Suure Juhi vastu suunatud majandusraskustest tingitud pikselöögid maandama. Lõuna-Korea lennukamad analüütikud kõnelevad silmanähtavalt kõhnunud Kim Jong-uni terviseprobleemidest tulenevast vajadusest musta stsenaariumi korral teoks teha võimumudeli turbulentsideta üleminek, kuid minu teada ei ole Jo Yong-won nn Paektu vereliini liige.
Tõepoolest, käekell Kim Jong-uni randmel kinnitub nüüd üks auk tihedamalt ning mees on asunud lahjenduskuurile, kuid diktaatori terviserikkest puhkenud spekulatsioonid ei saa 2020. aasta kevade näitel (Kim Jong-un kuulutati aprillis teadmata allikatele tuginedes ajusurnuks, kuid ta ilmus maikuus väetisevabriku avamisel välja priske ja punapõsksena) olla Põhja-Korea-suunaliste tõsiste analüüside aluseks.
Oluliselt loogilisemana kõlab selgitus vajadusest jagada Kim Jong-uni igapäevast töökoormust, kuid pigem vajati peksukotti liidri eksimatuse tagamiseks. Kui Põhja-Korea televisioon näitab filme kartuli söömisest riisi asemel, ei ole maisi peatoiduseks kuulutamine kaugel.
Küll on fakt, et liidrikultusele suunatud propagandas, millest Põhja-Korea inforuum nõretab, on asutud Juhti kiitvaid loosungeid asendama partei hiilgust kinnitavate sümbolitega. Sama kinnitab ka järgmine oluline muudatus partei toimimisprintsiipe suunavas pühakirjas.
Nimetud jumalused
Dokumendist on kadunud kõik nimelised viited kõigile kolmele Kimile. See on väike samm tekste trükkivale kontoritöötajale, kuid üüratu hüpe 70 aastat hommikust õhtuni (ilmselt ei jäta Kimide kolm põlvkonda elanikke Une-Matina ka öisel ajal kummitamata) jumaluste nimedes eksisteerivatele põhjakorealastele. Nimed on asendatud väljenditega «ülim juht» ning «partei keskmik». Kahe esimese Kimi nime ja mõju järkjärguline kaotamine on hakanud silma juba aastaid.
Nii näiteks muudeti Kimilsungistlik-kimjongistlik Noorteliiga selle 10. kongressil Sotsialistlik-Patriootiliseks Noorteliigaks, muudetud on Kim Il-sungi jaapanivastase võitlusega seotud tähtpäevi, näiteks Korea Rahvaarmee asutamise aastapäeva.
Vaatlejad näevad ka lapselapse puudumist vanaisa sünnipäevalt 2020. aasta aprillis meetmena Kim Il-sungi mõju vähendamiseks. Muide, just sellest episoodist algas periood, kui Kim Jong-un hoidis maailma avalikkust terve kuu elevuses spekulatsiooniga oma ajusurmast.
Kuidas mõjutab säärane nimeliselt rõhutatud isikukultuse taandareng teist Põhja-Korea pühakirja, 1974. aastal Kim Jong-ili loodud ning isa jumaluseks kuulutavat «10 printsiipi ühe monoliitse süsteemi loomiseks», saame teada mõningase ajalise distantsiga. Keeruka nimetuse taha koondatud ning põhjakorealaste jaoks une pealt tsiteeritavad kümme käsku sisaldavad eranditult vaid Kim Il-sungi nime. Teatud taandumist liidrikeskselt lähenemiselt kinnitab ka artikli fookuses oleva dokumendi üldine tonaalsus, mis erakordselt sageli rõhutab kollektiivset vastutust läbi partei keskkomitee ning ehk seletab asjaolu, miks üle aastate on leksikas tagasi sõna «kommunism». Täpsemalt «kommunistlik mõttelaad» kui kaugem eesmärk ning meetod eduka sotsialistliku riigi rajamiseks poolsaare põhjaosas.
Põhja-Korea hülgab idee ühinemisest?
Eelmise lõigu lõpetanud klišeelikus lauses peitub järgmine poliittektooniline muutus. Kadunud on mõlema Korea riigi keskne majakas – üks Korea riik. Liitumine, ühendamine, üks riik – kaks süsteemi, Koryo Föderatsioon, 1972. aasta ühiskommünikee –, kandev idee mistahes keerukatel aegadel kahe riigi suhetes on seni püsinud vankumatuna. Uuendatud Korea Töölispartei printsiibid ei maini otseselt loobumist ühe Korea ideest, kuid ei maini ka 70 aastat püsinud toetust lõunakorealaste revolutsioonilisele vastuhakule või vajadust minna appi vendadele lõunas, ent kõneleb otsesõnu edukast sotsialistlikust riigist poolsaare põhjaosas.
/nginx/o/2021/06/25/13873606t1hc0f1.jpg)
Ilmselt saavad dokumendi kõnealuse peatüki lugemisel tööd tuhanded Põhja-Korea töömehed, asudes partei eesmärkide kinnituseks üle võõpama kümneid tuhandeid ühest Koreast kõnelevaid propagandaloosungeid ja memoriaale riigi territooriumil. Ühinemine kui suurim eesmärk on vähemalt Põhja-Koreas päevakorrast maas ning arvatavasti on võimudel vaja tunnistada tegelikku olukorda, mitte toita edasi asjatuid lootusi.
Võitlus Lõuna-Korea pehmete mõjudega edeneb riigis ennaktempos. Naasnud on K-popi tarbimisega vahelejäänute näidishukkamised ning mõttepuhtuse saavutamise kiirest ja pöördumatust vajadusest on sageli kõnelenud ka Tema Ise. Üsna sageli parteiorganisatsiooni juhtimisvigu tunnistav Kim on dokumenti sisse kirjutanud ka mis tahes võimutasandite korruptsiooni kahjulikud ning hukatuslikud tagajärjed, mis Põhja-Korea konteksti tundes ootamatult avameelselt mõjuvad. Samuti innustavad uued printsiibid võitlema dogmatismi, individualismi ning bürokraatiaga.
Maakeeles: kohaliku tasandi materiaalsetest vajadustest ja kinnisideedest kantud parteilased ei pea enese heaolu kasvatamiseks nii ulatuslikult varastama. Muide, Korea Töölispartei liige peaks olema iga viies täiskasvanud põhjakorealane, seega on probleemide ulatus maailma ühes vaesemas ja ebavõrdsemas ühiskonnas märkimisväärne.
Üldise konsensusena isehakkamasaamispoliitikaks tõlgitud juche-filosoofia massiline ja sunniviisiline taastähtsustamine üldrahvalike kohustuslike loengute kaudu kinnitab võimude katset suruda riigi alamaid aastakümneid kehtinud raamidesse. Vähese info toel, mis riigist koroonasuletuses siiski väljapoole imbub, on selge, et töökollektiivides ja õppeasutustes juche’t tudeerides veedetud tunnid ei anna loodetud tulemust. Samuti ei kõneta 11 aastat inimeste heaolu parandamisest kõnelenud Kimi lubadus liikuda partei aktiviteetides poliitikast «armee ennekõike» lähenemiseni «inimene kõigepealt».
Ameerika ennekõike!
Välispoliitikast kõnelevad peatükid on pärast seitset aastakümmet kaotanud välisvaenlasena Jaapani – Põhja-Korea ja Kim Il-sungi võimu legitiimsuse peamise nurgakivi. Tänapäeval puudub Põhja-Koreal sisuliselt igasugune suhtlus endise vihavaenlasega ning Kim Il-sungi vägiteod 1930.–1940. aastail ei õigusta Kim Jong-uni valitud teed ja meetodeid nüüdisajal.
Aastail 2018–2019 ajutiselt kerkinud regionaalsest optimismist (Kimi tippkohtumised Hiina, Lõuna-Korea ja Ameerika liidritega) jäeti Jaapan kõrvale, nagu oleks saareriik Vaiksesse ookeani vajunud. Pyongyang ei vasta ega isegi kommenteeri Tokyo mis tahes avaldusi Põhja-Korea kohta.
Kim Jong-un ei ole teinud saladust, et riigil seisab ees püksirihma pingutamine, kinnitades vajadust kõik koos kui üks mees ära kannatada kõik raskused.
Just neil päevil kaalub Jaapani seaduseandja vaktsiinidiplomaatia võimalust, et liikuda edasi Põhja-Korea röövitud jaapanlaste teemaga, kuid erilist lootust läbimurret saavutada ei ole. Igasugune repressiivrežiim vajab siiski välisvaenlast ning seitsme aastakümne järel on uus peamine väljakutse «Ameerika oht poolsaarel ja regioonis».
Siinkirjutaja arvates pärineb tõuge säärase lause vormimiseks mingil määral ka Pekingist. On selge, et regionaalne võidurelvastumine ning jõujoonte painutamine on Pyongyangi vajadusi ja võimalusi kandva vaenlase kuju voolimisel tugevasti mõjutanud.