AASTAPÄEV ⟩ Beiruti plahvatus pühkis lõplikult liibanonlaste usu oma riiki

Eelmisel nädalal Beiruti sadama kohal jäädvustatud droonifoto. Aasta pärast plahvatust kõrguvad katastroofipaigal endiselt viljahoidla varemed ning kai kõrval lebab pooleldi uppununa kärgatuses kannatada saanud laev. Foto: WAEL HAMZEH/EPA/Scanpix

Kui täna aasta tagasi saabus Beiruti tuletõrjesse teade põlengust sadamas, tormas kiirabiauto juht Wafic Sibai oma masina poole, kuid avastas sõbra ja ametikaaslase Rami Kaaki juba selle roolist – naljatledes vaidlesid mehed selle üle, kumb sõidab väljakutsele osana kümneliikmelisest tuletõrje- ja kiirabibrigaadist. Kaaki läks, Sibai jäi maha.

Peagi paiskas Beiruti sadama laohoones kärgatanud ammooniumnitraadi plahvatuse lööklaine Sibai parkla teise otsa. Samal hetkel kaotas ta kümme esimesena õnnetuspaigale kihutanud kolleegi, kes olid talle kui pereliikmed.

«See pilt on alati mu silme ees – hommikul, pealelõunal, õhtul. Oleksin pidanud seal koos nendega olema,» lausus ta nüüd New York Timesile.

Kümneliikmelisse brigaadi kuulus ka 23-aastane Ralph Mellehe, kelle vanem vend David on viimase aasta kandnud kaasas hukkunud tuletõrjuja mobiiltelefoni, makstes iga kuu telefoniarvet ja kandes hoolt, et aku oleks laetud. Ralphi palvehelmed ripuvad tal kaelas, venna kell on ühel randmel ja käevõru teisel.