August on olnud saatuslik kuu Eesti ja Soome diplomaatiliste suhete ajaloos. Soome tunnustas Eesti riiki 1919. aastal ja pidi 1940. aastal kõrvalt vaatama, kui Eesti saatkond Helsingis suleti. Kõik see ja palju muudki juhtus nimelt augustis. Ja täpselt 30 aastat tagasi leppis augusti lõpus taasiseseisvunud Eesti kokku Soomega diplomaatiliste suhete taastamises. Ajalooliste sündmuste dramaatilisus ei lähtunud sellest kahest väikesest vennasrahvast, vaid taust oli sama kui tihti varemgi: suurriikide konkurents võimu ja mõjusfääride pärast. Tänapäeva ELi eurooplane ei pruugi hästi mäletada, millises maailmas me elasime vaid 30 aastat tagasi.
Vene keisririigi kokkukukkumine 1917. aastal viis Soome ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni. Soome iseseisvus teostuski kohe, kuid riik sattus kodusõtta ja lähedastesse liitlassuhetesse Saksamaaga. Eesti kuulutas end iseseisvaks, kuid sattus algul Saksa okupatsiooni alla ja seejärel tungisid riigile kallale Nõukogude Venemaa väed. Soomes sooviti toetada eestlaste iseseisvuspingutusi, kuid saksameelse valitsuse käed olid seotud. Pärast Saksamaa kokkukukkumist 1918. aasta novembris astusid Soome valitsus ja riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud tagasi. Riigihoidjaks valiti kindral Mannerheim ja tema juhtimisel suundus riigi välispoliitika lääneriikide poole. Mõne aja pärast palus Eesti Soomelt 1919. aasta algul oma iseseisvuse tunnustamist. Mannerheim oli juba varem volitanud valitsust toetama Eesti Vabadussõda ja lubama vabatahtlike saatmist rindele. Eesti iseseisvuse tunnustamist lükati siiski edasi, oodates nüüd lääneriikide ametlikku tunnustust. Lõpuks anti Soome tunnustus 8. augustil 1919, algul de facto ja hiljem, 1920. aastal de jure.
/nginx/o/2021/08/13/13988206t1hc50e.jpg)