:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
/nginx/o/2021/09/23/14090143t1h832e.jpg)
- Iraanil on Afganistanis kolm muret: šiiausulised hesaarid, vesi ja ISIS
- Saudi Araabia loodab turismi kasvule ja teeb selleks megaprojekte
- Koroona vastu on vaktsineeritud 85% Saudi Araabia elanikkonnast
- Tähtis on vaadelda Hiina ja Venemaa mõju kasvu regioonis, eriti Iraanis
Saudi Araabia pöörab suurt tähelepanu majanduse mitmekesistamisele, avaliku ja erasektori koostööle ning taastuvenergia arengule, et vähendada sõltuvust naftatootmisest. Jätkuvalt eksisteerib teatav segregatsioon, aga oleme kunagisest traditsioonilisusest kaugele jõudnud, leiab Saudi Araabia mõttekoja Laheuuringute Keskus asutaja Abdulaziz Sager.
Abdulaziz Sager
/nginx/o/2021/09/23/14090144t1h299c.jpg)
- Saudi Araabia ettevõtte Sager Grupp president, mis tegutseb IT, lennunduse ja investeerimise valdkonnas.
- Asutas 2000. aastal mõttekoja Laheuuringute Keskus, mis käsitleb Pärsia lahe riikide, Iraani, Iraagi ja Jeemeni sise- ja välispoliitikat.
- Avaldanud arvamuslugusid muu seas Al Arabiyas, France 24s, CNNis ja BBCis.
- Juhatas Süüria opositsiooni kohtumisi Ar-Riyāḑis 2015. ja 2017. aastal.
- Omandas politoloogia ja rahvusvaheliste suhete doktorikraadi Lancasteri ülikoolist Ühendkuningriigis.
Kuidas mõjutab USA vägede lahkumine ja Talibani võimuletulek Afganistanis Saudi Araabiat?
Saudi Araabia on Talibani pärast mures kolmel põhjusel. Esiteks ei soovi me, et Taliban pakuks peavarju rahvusvahelistele terrorirühmitustele, nagu nad andsid Al-Qaedale.
Teiseks tahaksime, et nad loobuksid varasemast fanaatilisest lähenemisest ning võtaksid vastu mõõduka islami, mis aktsepteeriks dialoogi teiste usunditega. Saudi Araabia tegutseb aktiivselt selle nimel.
Kolmandaks ootame töövõimelist valitsust, mis ei hävitaks, vaid kasutaks raha headel eesmärkidel ning oleks võimeline arendama majandust.
Kas Saudi Araabia hakkab tegema Talibaniga ametlikku või mitteametlikku koostööd?
Saudi Araabia valitsus ei ole veel võtnud ametlikku seisukohta. Jälgime, kuidas olukord kohapeal areneb, selle asemel et lihtsalt uskuda, mida Taliban ütleb. Aga Talibani võimuletulek on tegelikkus ning see on loonud uue olukorra, mida me peame arvesse võtma.
Kas ja kui palju erineb praegune Taliban 1990. aastatel võimul olnud Talibanist?
Nad üritavad maailma veenda, et nad erinevad, et nad pööravad rohkem tähelepanu inimõigustele, laste õigustele, kaasavale valitsemisele, korruptsiooni vastu võitlemisele.
Kohalikud haritud inimesed ütlevad, et see on propaganda.
Arvan, et veel on liiga vara seda öelda, mida nad tegema hakkavad. Taliban on alati öelnud, et kes tahab lahkuda, võib seda teha. Suur probleem on nende jaoks töövõimelise valitsuse loomine, mis teaks, kuidas riiki juhtida. Sellise riigivalitsuse, millel on kohtuvõim, täidesaatev ja seadusandlik võim. Euroopa saaks selle puhul palju kaasa aidata.
Kas tõesti peaks Talibani aitama?
Talibani peaks aitama siis, kui nad tõestavad, et liiguvad õigel kursil ning tegelevad küsimustega, mis Euroopale korda lähevad. Euroopa saab palju ära teha põhiseaduse kirjutamisel, valitsuse loomisel ja selle ametnike koolitamisel. Afganistani SKT on vähem kui 20 miljardit dollarit ning seal elab 38 miljonit inimest, see on väga vaene riik.
Mida tähendab õige kurss Talibani jaoks?
Nad lubavad olla kaasavamad. Kui nad tõesti seda ka teevad, siis ma usun, et maailm lepib nendega.
/nginx/o/2021/09/23/14090149t1h244f.jpg)
Kuidas mõjutab Afganistanis toimunu Iraani?
Iraan on varem aidanud šiiitidest hesaare Afganistanis, keda on elanikkonnast umbes kümme protsenti ning kes on väga tagakiusatud rahvas. Neil on Afganistani valitsustega olnud tüli vee pärast (peamiselt Helmandi jõe veevarude pärast, sest Iraani silmis ei ole Afganistan neile andnud nii palju vett, kui on kokku lepitud – M. A.).
Iraanile oli kasulik, kui ameeriklased olid Afganistanis, sest nad tõid teatava stabiilsuse ja julgeoleku.
Samuti valmistab Iraanile muret ISISe tegevus, eriti piiri lähedal, sest peale Afganistani on neil liikmeid ka Iraagis ja Süürias. Iraanile oli kasulik, kui ameeriklased olid Afganistanis, sest nad tõid teatava stabiilsuse ja julgeoleku. Nüüd peavad nad piirialadele palju rohkem tähelepanu pöörama.
Kuidas edeneb Saudi Araabia plaan kahandada oma majanduse sõltuvust naftatootmisest?
Saudi Araabia valitsuse 2035. aasta visioon näeb ette majanduse mitmekesistamist, avaliku ja erasektori koostööd ning välismaiste ja kohalike investeeringute ligitõmbamist. Igal pikaajalisel plaanil, eriti majandusarenguks, on omad proovikivid. Peale geopoliitilise olukorra on selleks konkurents ja naftahinnad.
Aga ma arvan, et saudi valitsus on olnud OPEC+ (nimetus naftat eksportivate riikide ühenduse OPECi liikmete ja kümne teise naftariigi kohta, nende seas Venemaa, Mehhiko ja Kasahstan – M. A.) riikidega suheldes edukas, et saada endale paremaid naftahindu.
Kui rääkida selle aastakümne katsumustest, siis Saudi Araabias on tekkinud suur huvi päikese- ja tuuleenergia vastu. Samuti pööratakse tähelepanu alternatiivsele majandusele.
Näiteks religioosne turism võib kasvada 7–10 miljonilt inimeselt aastas 30 miljonile, see nõuab suuri kohalikke investeeringuid. Juba laiendame lennujaamu, teesid, arendame raudteevõrgustikku.
Kas see puudutab ainult Mekat ja Mediinat?
Tahame, et turistid läheksid ka mujale. Meil on kolm suurprojekti Punase mere ääres: Neom, Punase mere arendus ja Amaala (kroonprints Mohhamed bin Salmani megaprojektid linnade ehituseks ja kuurortpiirkondade arenduseks – M. A.).
Näeme kindlasti ka edaspidi naftahindade kõikumist, millel on oma mõju majandusele. Samas on valitsus mõistnud, et peab rohkem tegutsema. Näiteks tõsteti [selle aasta 1. juulil] käibemaksu 15 protsendile (varem viis protsenti – M. A.). Algul ei saanud elanikud selle vajalikkusest aru, aga nüüd on näha, et see muudab tarbijate käitumist ning raisatakse vähem.
/nginx/o/2021/09/23/14090148t1h0e5d.jpg)
Kas majanduslik areng saab toimuda ilma demokraatiata?
See on rahvusvaheliste suhete teoreetiline küsimus. Arvan, et näeme Saudi Araabias osaluse kasvu. Edukad reformid vastavad alati mõnele eeldusele. Esiteks peavad reformid olema organiseeritud seestpoolt, ühes riigis toimivaid tegutsemisviise ei saa peale suruda teisele riigile.
Teiseks peavad reformid olema järkjärgulised ning kolmandaks peavad inimesed muudatustesse uskuma ja neid tahtma. Võtame näiteks naiste õigused Saudi Araabias. Meil ei olnud varem naisi ametnike või parlamendiliikmete seas, nüüd on neid kolmandik (tegelikult ligi 20 protsenti – M. A.).
Näeme ka edaspidi suurt edasiminekut. Naised saavad nüüd ise autot juhtida, mis võimaldab neil võtta vastu töökohti kodust väljas. Saudi Araabia elanikkond on samuti väga noor. Paljud noored mehed eelistavad abikaasana töötavat naist, sest ta saab samuti panustada perekonna eelarvesse.
/nginx/o/2021/09/23/14090150t1h9cc1.jpg)
Eksisteerib teatav segregatsioon, aga kui vaadata, kust me alustasime, siis oleme kaugele jõudnud. Kogu Saudi Araabias leiab aset sotsiaalne üleminek. Meil ei ole lääne omaga sarnanevat puhast demokraatlikku süsteemi, sest meil pole parteisid ning traditsioonide järgi juhib riiki monarh. Ühiskond ei vaidlusta kuningavõimu.
Reformide tegemiseks on monarhia isegi parem, sest esiteks tahab kuningas ise võimul püsida ning teiseks tahab kuningapere võimul näha oma pärijaid. Seega teevad nad reforme kiiremini kui bürokraatlik süsteem.
/nginx/o/2021/09/23/14090147t1h01ad.jpg)
Milline on avalikkuse toetus Neomile ja teistele suurprojektidele?
Väga toetatakse. Miljonid saudid ei ole kunagi avastanud Punase mere rannikut, mida meil on 1900 kilomeetrit. Saudi Araabiale kuulub Punases meres üle tuhande saare. Nüüd on see looduse aare jõudnud inimeste huviorbiiti.
Paljud inimesed on üles öelnud oma töökohad Ar-Riyāḑis või teistes linnades ning kolinud Neomi. Neomil on imeline koondplaan, kui see valmib. Praegu sõlmitakse lepinguid, kaasatakse investeeringud, on hakatud laiendama sadamat Neomi lähedal. Asi areneb.
Kuidas on Saudi Araabia saanud hakkama koroonakriisiga?
Paremini kui paljud teised riigid. Peaaegu 85 protsenti elanikkonnast on vaktsineeritud, ainult alla kuueaastased lapsed ei ole. Kõrge tase saavutati, sest valitsus kohustas vaktsineerimistõendit esitama restoranides, poodides, haiglates, valitsusasutustes, praegu isegi koolides. Nad on pikendanud veebiõpet mõne nädala võrra, et õpilased saaksid vaktsineeritud.
Kui Iraan peaks saama tuumarelva, on Saudi Araabial kolm võimalust: ehitada üles kohalik vastulöögivõimekus, paigutada end USA tuumavihmavarju alla või teha koostööd riikidega, mis paigutaksid tuumalõhkepäid Saudi Araabia pikamaarakettidele.
Teiseks piiratakse inimeste tulekut riskiriikidest. Kolmandaks on PCR-test kõigile tasuta. Vaktsineerimine on olnud tasuta nii kodanikele kui ka kõigile residentidele. Vaktsineeriti ka neid inimesi, kes elavad Saudi Araabias illegaalselt.
Kui rahast rääkida, siis Saudi Araabia valitsus panustas ülemaailmsetesse uuringutesse pool miljardit dollarit. Oleme pakkunud palju humanitaarabi hädas olevatele riikidele, näiteks Indiale saatsime hapnikuballoone ja hingamisaparaate.
/nginx/o/2021/09/23/14090146t1he71f.jpg)
Kas Abrahami lepe ehk suhete normaliseerimine Iisraeli ja Araabia Ühendemiraatide (AÜE) ning Bahreini vahel võib viia selleni, et Saudi Araabia tunnustab Iisraeli?
Iisraeli tunnustamine oli AÜE ja Bahreini suveräänne otsus. Saudid usuvad, et kõigepealt peab olema rahu ja siis saab rääkida suhete normaliseerimisest. Bahrein ja AÜE mõtlesid, et suhete normaliseerimine viib rahuni.
Saudi Araabia tahab kahe riigi lahendust, palestiinlaste õigust iseseisvale riigile, mille pealinn oleks Ida-Jeruusalemm, ning Läänekaldal juudi asunduste ehitamise peatamist. See on olnud Saudi Araabia positsioon 2002. aastast. (Viitab toona esitatud araabia riikide rahuplaanile Araabia-Iisraeli konflikti lõpetamiseks, mis näeb ette Iisraeli tunnustamist, kui juudi riik tõmbub tagasi okupeeritud territooriumitelt ning nõustub «õiglase lahendusega» Palestiina põgenike küsimuses – M. A.)
Kas Saudi Araabia ja Iisrael sõlmivad diplomaatilised suhted? Ma usun, et kui iisraellased täidavad oma kohustused, siis võib näha kõneluste algust. Pall on nende käes. Nad on protsessi 2002. aastast edasi lükanud. Me toetame USA vahendatud dialoogi iisraellaste ja palestiinlaste vahel. Aga Iisraelilt tuleb küsida, miks nemad kaasa ei tule. Mida jäigem on Iisraeli valitsus, seda enam õhutavad nad rahvuslikku ekstremismi Palestiinas, mis tahaks uut intifada’t.
Kas palestiinlastel on vaja uut juhtimist?
Nad peaksid olema ühtsemad ning seadma Palestiina rahva arengu esikohale, mitte olema hõivatud omavahelise võimuvõitlusega. Pole midagi halba eri parteides, aga valitsus peaks olema tugev ja suuteline rääkima kõigi palestiinlaste eest.
Maailma meedia oletab, et Iisrael ja Saudi Araabia teevad mitteametlikku koostööd Iraani vastu.
Mõlemad näevad Iraani regionaalse ohuna. Nii juba Iraani islamirevolutsioonist 1979. aastal, sest neil võib olla kavatsus revolutsiooni eksportida ja Iraani mõju laiendada.
Iraan on Lähis-Idas alaline tegur. Muutuvad tegurid on USA, mille sõjaline kohalolu on vähenemas, ning Hiina.
Mis on saudide valikud, kui Iraan peaks oma tuumarelvaprogrammi lõpuni viima?
Vastasin sellele küsimusele juba 2003. aastal, nüüd saan korrata. Jätkame tööd rahvusvahelise kogukonnaga kindlustamaks, et Iraan tuumarelva ei saa.
Kui see peaks ikkagi juhtuma, siis on kolm võimalust. Esiteks ehitada üles kohalik vastulöögivõimekus, mis võtab kaua aega. Meil küll on uraani, aga uraani rikastamine on aeganõudev protsess. Lisaks on vaja inimesi.
Eksisteerib teatav segregatsioon, aga kui vaadata, kust me alustasime, siis oleme kaugele jõudnud. Kogu Saudi Araabias leiab aset sotsiaalne üleminek.
Teiseks paigutada end USA vihmavarju alla. See on meil olemas, nad nimetavad seda julgeoleku vihmavarjuks, mitte tuumarelva vihmavarjuks, aga seda ta sisuliselt on.
Kolmas võimalus on kahesuguse kasutusega tuumavõimekus. Meil on näiteks kaugmaaraketid, neile võib paigaldada tuumalõhkepäid, aga selleks peab olema koostöö mõne riigiga, kellel neid on.
Need on kolm võimalust, aga ma ei tea, mil määral on see Saudi Araabia valitsuse päevakorras. Minu hinnangul on Iraani konventsionaalne sõjaline oht palju suurem kui tuumaoht.
Kuidas mõjutab USA presidentide prioriteetide ülekandumine Lähis-Idast Ida-Aasiasse Saudi Araabia suhteid regionaalsete võistlejatega nagu Iraan?
Nimetan seda ümberjaotuseks. USA-l on ikka tugev avamerevõimekus. Nad ei pea füüsiliselt riigis olema, nagu varem on arvatud, nad võivad liigutada oma lennukikandjaid ning mõne päevaga on need kogu relvastusega kohal. Tänane sõda ei ole sama, mis eilne.
Senikaua kui tehakse koostööd julgeoleku tagamisel, jagatakse luureteavet, ei lahku USA Lähis-Idast. Nad vaid jagavad pisut oma ressursse ümber: India ookean ja Vaikne ookean on prioriteet. Nad näevad Hiinat ja Venemaad peamise ohuna. Lähis-Ida on hallatav oht.
Piirkondlik oht, nagu te enne nimetasite, mitte oht maailmale.
Täpselt nii. Sellepärast on tähtis vaadelda Iraani ja Venemaa ning Hiina vahekorda. Jaapani, Austraalia, India ja Lõuna-Korea lähenemise tõttu hindas Hiina, et neil on vaja suuremat kohalolu Pakistanis ja Iraanis. Samuti mõjutavad USA ja Hiina suhted paljuski seda, mis hakkab toimuma Lähis-Idas, Euroopas või Ida-Aasias.