:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6229469t1ha54d.jpg)
/nginx/o/2021/09/29/14104047t1h77d4.jpg)
- Serbia eksperdi Milena Lazarevići sõnul vajab ELi laienemine uut lähenemist
- Teekond ELi peaks olema astmeline, mitte vaid sees või väljas lahendus
- Vastasel juhul ei suuda maad rahvale selgitada reformidest tõusvat tulu
- Just Balkanil saaks EL näidata end tugeva geopoliitilise jõuna
Pikalt ELi ooteruumis istunud Lääne-Balkani riikide kannatus on katkemas ning kui Brüssel ei suuda sealsetele elanikele ja poliitilistele liidritele pakkuda liitumispingutuste eest vastutasuks käegakatsutavat tulu, võivad need maad peagi pöörata pilgu mujale, ütleb Serbias tegutseva mõttekoja Euroopa Poliitika Keskus (CEP) kaasasutaja ja programmidirektor Milena Lazarević.
Milena Lazarević
/nginx/o/2021/09/29/14104050t1h8f2f.jpg)
- Belgradis tegutseva sõltumatu mõttekoja Euroopa Poliitika Keskus (CEP) üks asutajatest ning programmidirektor.
- Aastatel 2014–2015 oli avaliku sektori reformi eest vastutanud Serbia asepeaministri erinõunik.
- Enne CEPi asutamist 2011. aastal töötas nõunikuna riigireformi ja ELiga liitumiseks vajalike reformide küsimuses Serbia valitsuse eurointegratsiooni ametis ning Serbia riigihalduse ministeeriumis.
- Bakalaureusekraad Euroopa uuringute ja rahvusvaheliste suhete alal Bulgaaria Ameerika ülikoolist ning magistrikraad Euroopa uuringutes Euroopa Kolledžist, lisaks magistrikraad Euroopa administratiivõiguses Belgradi Ülikoolist. Lõpetanud Serbia välisministeeriumi diplomaatide akadeemia.
ELi juhid väidavad, et ühendus on laienemisele avatud, kuid samal ajal ei liigu protsess edasi. Millise tundega jälgivad seda olukorda Balkani riigid, kes ootavad kinnise ukse taga?
Pole mingi saladus, et see on tekitanud juba üsna suure reformiväsimuse. ELi poolelt võime rääkida laienemisväsimusest, kuid kandidaatriikides ja võimalikes kandidaatriikides on reformiväsimus, mis on kahetsusväärne, sest alates sellest, kui üleminekuprotsess piirkonnas algas, on poliitikud rääkinud, et reforme viiakse ellu iseenda pärast, mitte ELi pääsemiseks.
Loomulikult on tegelikkuses asjad pisut teised. See on olnud lubadus ELi liikmeks saamisest, mis on ergutanud poliitikuid ette võtma tundlikumaid ja keerulisemaid reforme ning eriti reforme institutsioonide ülesehitamise, õigusriigi, demokraatia valdkonnas, kus on alati olnud nende jaoks tegu kompromissiga selle vahel, kui palju piirata iseenda poliitilist võimu ja manööverdamisruumi, ning kui palju saab selle eest vastutasuks.
Nii pikaajalise ELi pääsemise teekonna probleem on, et kogu liitumisprotsess on kodaniku, hääletaja vaatekohast staatiline: sel hetkel, kui sind tunnustatakse kandidaatriigi või potentsiaalse kandidaatriigina, hakkab maa saama liitumiseelset toetust, mis sisuliselt on sama, sõltumata sellest, kas liitumiskõnelused on avatud või mitte. Poliitilistele juhtidele tähendab see, et neil pole võimalik kodanikele näidata, mis on neile käegakatsutav kasu [kõnelustes edenemise eest].
Kui kodanikud ja hääletajad ei taju liitumisprotsessi, pole ka poliitilisel eliidil ajendit investeerida oma võimu ja suutlikkust reformidesse. Sellepärast on protsess Balkani riikide vaatest seiskunud.
ELi vaatest on muidugi selge, miks protsess on soiku jäänud. EL pole suutnud end sisemiselt reformida. EL peab olema võimeline paremini astuma vastu oma sisemistele probleemidele õigusriigi ja demokraatiaga, enne kui saab vastu võtta uusi, ebastabiilseid ja väga hapraid demokraatiaid, millel on palju puudusi, nagu oleme näinud eriti viimastel aastatel.
Mis oleks lahendus ummikust välja murdmiseks?
Meil on vaja põhjalikult muuta lähenemist laienemisele. Euroopa Komisjoni eelmisel aastal vastu võetud uus liitumiskõneluste metodoloogia on õige samm, kuid ei lähe päris lõpuni. Meie ettepanek (Lääne-Balkani mõttekojad koos mõttekodade võrgustiku Think for Europe Network ja Brüsseli mõtekojaga Euroopa Poliitikauuringute Keskus tulid sel aastal välja oma ettepanekute paketiga – B. N.) on viia laienemisprotsessi sisse eritasandiline integratsioon.
Keegi ei taha uut Ungarit, keegi ei taha uut Poolat ja mitte keegi ei taha uut liikmesriiki, kes kasutab oma liikmesust ELis pahanduse tekitamiseks.
Lihtsustatult tähendaks see ELiga liitumiseks omamoodi kontsentriliste ringide loomist ning malli leidmist, mille järgi uued liitujad ei ühineks ELiga enam vana mudeli järgi, kus ollakse kas täiesti sees või täiesti väljas, nii et ühel päeval ei olda üldse liige ja järgmisel ollakse täieõiguslik ELi liige koos kõigi õiguste, hüvede ja kohustustega.
Selle asemel võiks ELi sisenemine toimuda sammhaaval, kus esmalt sisenetakse teatud ulatuses vähendatud kohustuste, aga ka vähendatud õigustega, kus poleks võimalik kaasa lüüa institutsioonide – ülemkogu, komisjoni, parlamendi – tegevuses nagu täieõiguslikud ELi liikmed. Aga oleks võimalik alustada jälgimist, harjutada omamoodi liikmeks olemist, kasutada teatud osa struktuurivahenditest, mis peaks aitama sulgeda kurikuulsat Lääne-Balkani ja ELi vahel valitsevat sotsiaalmajanduslikku lõhet, millest räägivad näiteks Prantsusmaa ja Euroopa Komisjon.
See muudaks protsessi dünaamikat. See tähendaks, et meie piirkonna poliitikutel oleks võimalik näidata edasiliikumist, öelda, et me siseneme uude faasi, kirjutame alla uuele leppele ELiga.
Nii et on palju viise, kuidas see võib aidata muuta dünaamikat, leevendades või kasvõi vähendades samal ajal Lääne-Euroopa, eriti vanemate liikmesriikide hirme, et laienemine toob klubisse juurde uusi veto õigusega mängijaid, tülitekitajaid. Keegi ei taha uut Ungarit, keegi ei taha uut Poolat ja mitte keegi ei taha uut liikmesriiki, kes kasutab oma liikmesust ELis pahanduse tekitamiseks ning seisab Euroopa-vastaste väärtuste ja huvide eest.
Ka meie ei taha seda. Serbia kodanikuna ei taha ma, et minu riik siseneks sellises seisus ELi. Aga ma möönan ja mõistan, et kui see ei sisene ELi, siis jätkab see eemaldumist euroopalikest väärtustest ja pühendumusest Euroopale.
Millist rolli mängivad kogu protsessis juba ELi kuuluvad Balkani lähiriigid? Ühelt poolt kinnitavad Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria ja Rumeenia, et tahavad naabreid ELis näha, aga samas on nad ka kõige varmamad liitumisprotsessis kaikaid kodaraisse loopima, nagu näiteks nüüd Bulgaaria, kes tõkestab Põhja-Makedoonia edasiliikumist, nõudes, et nende riigikeelt ei tohi nimetada makedoonia keeleks.
See, kuidas Bulgaaria praegu takistab Põhja-Makedooniat, on kõige jultunum protsessi pidurdamine. Oleme juba püüdnud veenda ELi ja ELi liikmesmaade ametnikke, et sellist poliitilist käitumist ei tohiks enam käsitelda kui kahe riigi või ühe riigi küsimust.
Fakt on, et Bulgaaria kahjustab kogu ELi poliitikat, millega ta varem ise nõus oli. Siis, kui ELi liikmesmaad leppisid kokku tingimused, mille järgi liitumiskõnelused Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga avada, polnud seda tingimust kuskil. Bulgaaria nõustus otsusega. Nüüd on nad avalikus vastuolus selle varasema otsusega ja toovad lauale täiesti uue teema.
Ja see loomulikult on liitumismetodoloogia loomuomane probleem, mille järgi iga otsus tuleb vastu võtta ühehäälselt. Sellele pole absoluutselt mingit põhjendust. Eriti kuna uute sammude ja uute otsuste sissetoomine igal protsessi käänakul loob sisuliselt kandidaatriikidele võimatu situatsiooni ja tekitab hulgaliselt frustratsiooni ka ELi sees.
Aga on veel teinegi viis, kuidas lähinaabrid ühelt poolt küll sõnades toetavad liikumisprotsessi, kuid samas töötavad sellele vastu. See on seotud asjaoluga, et osa kõige häälekamatest laienemise poolehoidjatest on just nimelt need riigid, kes pole praegu parimad näited hästi toimivatest ELi liikmesmaadest. See kahjustab täiendavalt kogu ideed.
/nginx/o/2021/09/29/14104051t1hbaf7.jpg)
Selge märk protsessi ummikusse jooksmisest tundub suvel välja kuulutatud Avatud Balkani ehk n-ö mini-Schengeni algatus. Kuidas mõjutab esialgu kolme riiki – Albaaniat, Põhja-Makedooniat ja Serbiat – hõlmav ühisturu loomine riikide ELi ambitsiooni?
Piirkondlikud algatused ei tee minu arvates kuidagi halba ELiga liitumise protsessile. Aga ma arvan, et need on selge märk regioonis valitsevast frustratsioonist ning samuti selge märk, et vaja on luua poliitilisi ja majandusliku lõimumise protsesse, mis annavad kodanikele midagi käegakatsutavat.
Mida need riigid ütlevad, on see, et kui EL ei taha kaasata meid oma siseturule, siis me loome ise oma siseturu meie kodanikele. Nii et vähemasti kui nad sõidavad Albaaniast Serbiasse või Serbiast Montenegrosse, ei pea nad enam maksma mobiilside rändlustasusid. Neile kehtivad endiselt rändlustasud, kui nad lähevad Eestisse või Saksamaale, aga vähemasti regiooni sees neid pole.
Nii et nad püüavad leida midagi, millest neil poliitikuna võib olla kasu, sest see toob päriselt hääli – asjad, mida kodanikud tunnevad, mis muudavad tavaliste inimeste elu.
Mõneti on hea ka näidata eeskuju, sest see võib muuta ELi samuti vastuvõtlikumaks piirkonna kaasamisele sarnastesse poliitikatesse. Kui regioon ise hakkab sisemiselt rakendama ühist poliitikat valdkondades, kus ELil on ühine poliitika, on ELil regiooni lihtsam sammhaaval kaasata. Olgu see telekommunikatsioon või näiteks diplomite vastastikune tunnistamine, mis ühtlasi toetab vaba liikumist ja vaba ligipääsu teenuste turule.
Kas praegune Avatud Balkani algatus ei kätke endas ohtu hoopis süvendada lõhesid piirkonnas, sest see kaasab vaid kolme riiki ning jätab kõrvale naabermaad, kellega mini-Schengeni riikidel on tüliküsimusi?
Igal riigil, mis pole algatusega liitunud, on selleks oma põhjused. Mõnel puhul on sisemised probleemid üksmeele leidmisel, nagu näiteks Montenegros.
Montenegro usubendiselt, et nad on ELile palju lähemal kui ülejäänud piirkonna maad. Nii et nad võivad peljata, et see hoiab neid tagasi, nagu ka Horvaatia kartis enne ELiga liitumist, et piirkondlikud algatused saavad neile takistuseks. Kas Montenegro valitsus on oma ootuses liituda ELiga enne teisi piirkonna riike? Ma ei tea, see oleks väga suur spekulatsioon.
Aga see tähendab, et regioonina pole me veel valmis täielikuks koostööks ja integratsiooniks. See on väga selge, sest poliitiliselt on meil lahendamata piiriküsimused ja riikluse küsimused.
ELi poliitiline kapital on regioonis tõeliselt murenemas ja see pole piirkonna inimeste süü.
Teisalt on Avatud Balkani algatusega võimalik kõigil liituda. Igal hetkel saab iga piirkonna riik ühineda. See ei kaasa kogu regiooni, aga see on märgiline ning ma ei söanda kritiseerida midagi, mis liigub piirkonnas suurema integratsiooni ja tugevama koostöö poole.
Serbia puhul on äärmiselt ebatõenäoline, et riik pääseks ELi ilma lahendamata probleeme Kosovoga. Kui palju mõlgub see Serbia poliitikutel mõttes reforme ellu viies, sest nad teavad, et ruttamiseks pole põhjust, sest ühestki reformist ei piisa niikuinii, kuni Kosovo küsimus on õhus?
See aeglustab poliitikute tegevust, aga mitte sel viisil, nagu te oletasite. See aeglustab reforme, sest Serbia poliitilised juhid eeldavad, et kui nad lahendavad Kosovo küsimuse, siis miski muu enam ei loe ning riik pääseb igal juhul kiiresti ELi.
See on asjade väga ülemäärane lihtsustamine. Ma ei arva, et EL oleks praegu nõus võtma vastu riiki, mis pole liikmesuseks valmis ja mis näitab selgeid märke illiberaalsest demokraatiast, lihtsalt selle eest, et nad on lahendanud suure piirkondliku vaidluse. Serbia poliitiline eliit eksib, kui eeldab selle juhtumist.
ELi poolelt on korduvalt räägitud, et Balkani riike on vaja endaga lõimida, et takistada Venemaa ja Hiina mõju kasvu piirkonnas. Balkanimaad ise rõhuvad enda kaasamist tagant tõugates samuti soovile sellega päästa end välismõjule haavatavast seisust. Kui palju on selles Balkani riikide tõsist muret sekkumise pärast ja kui palju ELi hirmutamist, arvestades näiteks, et Belgrad näib ise otsivat häid suhteid Moskvaga?
Serbia on kindlasti erijuhtum, sest Venemaa selge toetus ÜRO Julgeolekunõukogus Kosovo riikluse küsimuses on peamine mõjutegur neis tugevates suhetes. Arvestades, kui kaugele on jõutud liitumiskõnelustes, juhindub Serbia ELi välis- ja julgeolekupoliitikast üsna vähe.
/nginx/o/2021/09/29/14104052t1h1e35.jpg)
Meie president [Aleksandar Vučić] kiitles hiljuti, et oleme võtnud omaks 60 protsenti [ELi välis- ja julgeolekupoliitikast]. Aga millised 60 protsenti? 60 protsenti vähemtähtsaid resolutsioone ja kohustusi. Ülejäänud 40 protsenti on kõige keerulisemad, eriti seoses Hiina ja Venemaaga. Kui vaadata välispoliitikat, siis Serbia on silmatorkavalt erineval kursil ELi välis- ja julgeolekupoliitikast mitte ainult Venemaa, vaid ka Hiina puhul.
Kuni Kosovo probleem püsib ja lahendust ei leita, jääb see komistuskiviks mõlemale riigile. Ja see on komistuskivi ka ELile ning ühenduse mõjule Serbias ja piirkonnas laiemalt. Serbia praegune juhtkond teab seda väga hästi ja mängib seda kaarti väga jõuliselt.
See probleem on tõeline. Kui EL tahab mängida suuremat geopoliitilist rolli, kehtestada end maailmas tugevama geopoliitilise osalisena, siis kust mujalt alustada kui Lääne-Balkanilt, sest see on esimene koht, kus tuleb näidata oma geopoliitilist suutlikkust.
Kui kaua jagub veel Lääne-Balkani poliitikutel ja inimestel kannatust olla ELi ooteruumis?
Me oleme selles ooteruumis olnud juba liiga kaua. Iga kuu ja iga aasta loeb praeguses seisus palju. Oleme olukorras, kus ei saa lubada endale rohkem aega raisata.
ELi poliitiline kapital on regioonis tõeliselt murenemas ja see pole piirkonna inimeste süü. See on loomulikult regiooni korrumpeerunud poliitiliste juhtide süü, aga see on osaliselt ka ELi süü, sest nad ei ole suutnud kasutada seda poliitilist kapitali, mis neil oli piirkonnas, ja leida viisi regiooni kiiremini integreerida.
Protsessi veel venitades hakkame millalgi, ja me ei tea, millal see murdepunkt saabub, aga ühel päeval hakkame nägema, kuidas valitsused pöörduvad piirkonnas üha enam EList eemale.
Meil on kõikjal juba ohumärgid, need on avalikult regiooni poliitiliste juhtide kõnedes. Selle reaalsusega tuleb leppida ja sellele tuleb vastu astuda võimalikult kiiresti.
Aga mitte sel viisil, kus EL asub mängima solvunu rolli, öeldes: te ähvardate meid; te väidate, et kui meie pole teie jaoks olemas, tuleb keegi teine; kui te ei taha meid ehtsalt ja siiralt, siis meil pole teid ka vaja.
See pole armastuslugu ega armumäng. See on puhas poliitika ja puhas strateegia. Sellele tuleb läheneda väga realistlikult. Me peame leidma viisi, kuidas hoida piirkonna poliitilisi juhte, kes praegu istuvad kahel või kolmel toolil korraga, ELile lähedal. See on meie, kodanikuühiskonna, meie riikide kodanike ja ka ELi huvides.
Lääne-Balkani riigid ELi ukse taga
Montenegro. Taotles ELiga liitumist 2008. aastal ja sai kandidaatriigi staatuse 2010. aasta detsembris. Liitumiskõnelused ELiga avati 2012. aasta juunis. Praeguseks on avatud kõik 33 liitumiskõneluste peatükki, kuid neist vaid kolme puhul on läbirääkimised lõpetatud.
Serbia. Taotles ELiga liitumist 2009. aastal ja sai kandidaatriigi staatuse 2012. aasta märtsis. Liitumiskõnelusi alustas ELiga jaanuaris 2014, praegu on avatud 35 läbirääkimiste peatükist 18, neist kahe puhul on läbirääkimised lõpetatud.
Põhja-Makedoonia. Taotles ELiga liitumist 2004. aastal ja sai kandidaatriigi staatuse 2005. aasta detsembris. Nimetüli tõttu Kreekaga jäi liitumiskõneluste alustamine aga venima ning rohelise tule läbirääkimisteks andis Euroopa Ülemkogu alles märtsis 2020. Kõnelusi pole seni alustatud, kuna Bulgaaria nõuab, et Põhja-Makedoonia ei nimetaks oma riigikeelt mitte makedoonia, vaid bulgaaria keeleks.
Albaania. Taotles ELi liikmeks saamist aprillis 2009, kandidaatriigiks sai juunis 2014. Pärast mitut Euroopa Komisjoni tulutut katset alustada liitumisläbirääkimisi andis Euroopa Ülemkogu lõpuks kõnelustele märtsis 2020 rohelise tule, kuid seni pole läbirääkimisi avatud.
Bosnia ja Hertsegoviina. On potentsiaalne kandidaatriik. Avalduse ELiga liitumiseks esitas riik veebruaris 2016.
Kosovo. On potentsiaalne kandidaatriik. Protsessiga edasi liikumist takistab asjaolu, et viis ELi riiki (Küpros, Kreeka, Rumeenia, Slovakkia ja Hispaania) ja naabruses asuvad Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina pole tunnustanud Kosovo iseseisvust.