:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2021/10/04/14114404t1h2276.jpg)
- Kogenud diplomaat annaks Saksa-USA suhetele hindeks «kaheksa»
- Samas manitseb ta eurooplasi mitte jätma unarusse suhteid vabariiklastega
- Merkeli pärand on kirjutatud suurelt üle Saksamaa välispoliitika
- Ruge sõnul tegi kantsler pingutusi, et Nord Stream ei kahjustaks Ukrainat
Donald Trumpi ajal teenisid Saksa diplomaadid Washingtonis oma palga välja kõva tööga, ütleb toona USAs saatkonna asejuhina töötanud Boris Ruge. Samas hoiatab praegu Müncheni julgeolekukonverentsi asedirektori ametit pidav Ruge eurooplasi selle eest, et nood ei jätaks pärast Joe Bideni ametisse tulekut suhtlust Vabariikliku Parteiga hooletusse.
Seda nii seepärast, et märkimisväärne osa ameeriklastest toetas viimatistel presidendivalimistel Trumpi, kui ka seetõttu, et järgmiste valimistega võivad vabariiklased enamuse saada nii senatis kui ka esindajatekojas.
Kui te peaksite skaalal ühest kümneni panema hinde praegusele läbisaamisele Berliini ja Washingtoni vahel, siis mis hinde te paneksite?
Mina pakuksin kaheksa. Kujutan ette, et mõned paneksid madalama hinde. Pärast Kabuli evakuatsiooni on inimesed väga nende piltide mõju all, kuid usun, et nädalate või kuude jooksul see tolm settib.
Te panete selle hinde USA presidendivahetuse pärast?
Loomulikult. Töötasin aastatel 2017–2019 [Saksa saatkonnas] Washingtonis, suurem osa sellest langes Donald Trumpi administratsiooni aega. Pidime väga kõvasti tööd tegema, et Saksa-USA suhe toimivana hoida.
President Joe Biden on teisest puust. Nagu teame Müncheni julgeolekukonverentsilt, kus ta on aastaid osalenud, on ta väga pühendunud transatlantitsist, pühendunud Euroopa liitlastele ja julgeolekule.
/nginx/o/2021/10/04/14114406t1hf2bc.jpg)
Trumpiga olid asjad üsna teistsugused. See oli küll tema kui Ühendriikide presidendi õigus, kuid tal olid väga tugevad tunded selle suhtes, et vähendada ameeriklaste toetust Euroopa liitlastele. Bideniga nii pole.
Mis tundeid tekitas teis Trumpi teade, et ta viib osa vägesid Saksamaalt ära, sest sakslased on olnud nii pahad liitlased?
Vägede vähendamise tegelik mõju ehk poleks olnud väga suur. Kuid psühholoogiline mõju oli. Ja see oli vaid üks teade terves reas, mis lõppkokkuvõttes seadis küsimuse alla USA pühendumuse NATO-le ja [Põhja-Atlandi lepingu] artiklile viis. See õõnestas Atlandi-ülest suhet.
Mida see suhete lappimine Trumpi ajal Saksa diplomaatidele tähendas?
Ütleksin, et me teenisime oma palga välja. Tegime kõvasti tööd. Oli meie kui Saksa valitsusametnike töö tagada, et meil oleks alati USAga toimiv suhe. Sõltumata sellest, kas inimestele meeldis Trump, tema isiksus ja poliitika, oli meie missioon tagada, et liit USA, Saksamaa ja Euroopa vahel püsib puutumatuna.
Üks viga, mida eurooplased võivad teha, on jätta pärast Trumpi Vabariiklik partei tähelepanuta.
Loomulikult oli meil avatud uksi USA välisministeeriumis, kaitseministeeriumis ning isegi Valges Majas ja Kongressi vabariiklaste seas. Me kasutasime neid.
Üks viga, mida mõned eurooplased võivad teha, on see, et jätavad pärast Trumpi Vabariikliku Partei tähelepanuta. See on suur viga: Trumpil oli viimatistel valimistel palju toetajaid, vabariiklased võivad saada tulevastel valimistel enamuse nii senatis kui ka esindajatekojas. Sestap peame nendega ühendust hoidma ja asju arutama.
Kui trumpistlikud vabariiklased praegu tunduvad?
Tõenäoliselt on seal erinevus USA sise- ja välispoliitika vahel. Paljud Kongressi vabariiklased olid tugevad NATO toetajad ka Trumpi presidendiks oleku ajal ja tegid kõvasti tööd, et hoida Atlandi-ülest suhet rööbastel. Paljud inimesed senatis ja esindajatekojas tegid Trumpile selgeks, et teatud asjad pole lihtsalt võimalikud ega vastuvõetavad.
Kaubandus on samas juba keerukam küsimus, sest puudutab sisepoliitikat.
Kuidas on lood Nord Streamiga?
Ka selles osas teenisime oma palga välja. Saksa valitsus võttis seisukoha, et see on äriprojekt. See oli meie põhiline jutupunkt. Mina ei arvanud, et see on väga hea jutupunkt, sest oli ilmselge, et USA-le, Poolale, Balti riikidele – kui mainida vaid mõningaid – oli see strateegiline probleem.
/nginx/o/2021/10/04/14114405t1h3796.jpg)
Aja jooksul me õnneks kohandusime ning tunnistasime, et see on strateegiline küsimus, mida peame oma partnerite ja liitlastega arutama. Minu arvates oleme siin üsna pika tee läbi käinud.
Milles see muutus seisneb? Te mõistate, mille pärast meie riigid mures on, aga põhimõtteliselt lähete projektiga edasi?
Diplomaatias ja poliitikas on üks element alati teistsuguse vaatenurgaga osalise ärakuulamine ja tõsiselt võtmine.
Esmajärjekorras oli tähtis otsida lahendusi Ukrainale tema väga keerukas geopoliitilises olukorras.
Merkel investeeris poliitilist kapitali, et vältida Ukraina positsiooni õõnestamist Nord Stream 2ga.
Liidukantsler [Angela] Merkel investeeris omajagu poliitilist kapitali sellesse, et vältida Ukraina positsiooni märkimisväärset õõnestamist Nord Stream 2ga. Näis, kui hästi see toimib, see sõltub muidugi teatud määral ka Venemaast.
Kui suurel määral peegeldab Saksa välispoliitika siiani Merkeli nägu?
Väga suurel. Saksa Liitvabariigi traditsioon pärast Teist maailmasõda on olnud, et ametiaja edenedes hakkavad kantslerid aina rohkem tegelema välispoliitikaga. Nad ei pruugi alustada tugeva välispoliitilise profiiliga, kuid aja jooksul muutub see element aina tähtsamaks.
Merkel on ametis olnud 16 aastat, mistap ta on pannud oma templi välispoliitikale – Hiinaga, Venemaaga, hoides ELi koos…
Olles de facto ELi liider?
Ehk teatud mõttes ka seda. Aga ka selles, et ta on aidanud pärast 2014. aasta Vene invasiooni Ukrainasse ja Krimmi anneksiooni tagada, et EL kehtestab sanktsioonid ja jätkab nende pikendamist. Seda sorti asju. Ta on oluline liider, kes on jätnud jälje.
Tulles korraks tagasi Kabuli evakuatsiooni juurde: kas nähtu oli viis, kuidas sakslased selle missiooni lõppu ette kujutasid?
Afganistani riik ja julgeolekujõud varisesid kokku. See juhtus palju kiiremini, kui enamik inimesi eeldas, kuigi mõned ütlesid, et see võib juhtuda üsna kiiresti. See on probleem, millega enamik meist silmitsi seisis: eeldasime, et läheb kauem aega, et Afganistani valitsus võib jääda ametisse või vähemalt kauem toimida.
/nginx/o/2021/10/04/14114407t1h9a6b.jpg)
Meid tabas üllatus ja see on meie viga. Saksa valitsus peab selle eest vastutama samamoodi nagu teised, et me ei pannud tähele mõningaid ohu märke.
Evakuatsiooni eriolukorras pidime andma endast parima. Minu arvates tegid meie kaitseväelased ja saatkond üsna head tööd, evakueerides 5000 Saksa ja teiste ELi riikide kodanikku ja afgaani. Aga ilmselgelt oli see väga stressirohke kogemus.
Mis tunded valdavad sakslasi nüüd, pärast 2015. aasta kogemust, võimalike afgaani pagulaste suhtes?
See on loomulikult tundlik küsimus.
Minu tunnetus on see, et esiteks on praegu tunne, et meil on kohustus afgaanide ees, kes töötasid Saksamaa heaks: relvajõudude, saatkonna, arenguorganisatsioonide heaks. Ja meil on vastutus inimeste ees, kes osalesid Afganistani poliitikas, tegelesid inimõiguste, sealhulgas naiste õigustega.
Kuid neid inimesi on piiratud arv. Tuhanded või kümned tuhanded, aga mitte sajad tuhanded, kes meie juures välja ilmuvad. Seda stsenaariumit minu arvates ei nähta ette ja see on ka õige. Me räägime nende inimeste aitamisest, kelle ees meil on vastutus. See pole probleem.
Üks Afganistani lõpu tulemusi oli ka see, et ELi kõrge esindaja Josep Borrell ja ülemkogu eesistuja Charles Michel on hakanud aina valjemini rääkima strateegilisest autonoomiast. Mis on Saksamaa seisukoht selles küsimuses?
«Strateegiline autonoomia» pole eriti populaarne termin.
Müncheni julgeolekukonverents avaldas mullu analüüsi Saksamaa välispoliitika tuleviku kohta, kus me vältisime seda terminit, sest meile tundus, et tegu on liialdusega selles suhtes, mida me suudame teha. Me ei ole oma julgeolekupoliitika olulistes aspektides autonoomsed. Me sõltume USAst, mis on autonoomsuse vastand.
Euroopa ning USA ja Kanada peavad kokku hoidma ja võtma kontrolli ajastu suurte küsimuste üle.
Meie kasutasime terminit «Euroopa suveräänsus». Selle all mõtleme suuremat võimekust tegutseda ja omaenda huvide eest hoolitseda. Selles suunas peaksime liikuma. Kuid me peaksime kindlasti vältima arvamust, et suudame seda teha üksi, ja me ei tohi teha midagi, mis Ameerika Ühendriike meist kaugendaks, sest tahame hoida nad enda kõrval.
Euroopa – mille all ma mõtlen ELi ja NATOsse kuuluvaid Euroopa riike – ning USA ja Kanada peavad kokku hoidma ja võtma kontrolli oma ajastu suurte küsimuste üle, nagu Hiinaga hakkama saamine, Venemaaga hakkama saamine. See on fundamentaalse tähtsusega ja minu arvates näeb enamik inimesi Berliinis asja nii.
Kuivõrd erinev on see Prantsusmaa arusaamast, mis puudutab sõjalisi ambitsioone?
Saksa Liitvabariik on pärast Teist maailmasõda alati olnud tasakaalustaja Euroopa- ja Atlandi-ülese raamistiku vahel.
Kui minna tagasi aastasse 1963, kui sõlmiti Élysée leping [Saksa liidukantsleri Konrad] Adenaueri ja [Prantsusmaa presidendi Charles] De Gaulle’i vahel, mis tundus viivat meid rohkem Euroopa ja Prantsuse lähenemise juurde, otsustas Bundestag, et nad peavad seda lepingut ratifitseerides lisama resolutsiooni, mis tagab, et Atlandi-ülene osa on sama tähtis.
Mõned inimesed ütleksid, et pärast Ühendkuningriigi lahkumist EList on isegi veel tähtsam, et Saksamaa hoiaks õiget tasakaalu.
/nginx/o/2021/10/04/14114408t1hf59a.jpg)
Me kõik, eriti Saksamaa, saame aidata ELil arendada võimekusi teatud tüüpi operatsioonideks ja kriisiolukordadega toimetulemiseks. Me saame ühtaegu ehitada oma võimekusi ja olla paremad partnerid NATOs – see pole omavahel vastuolus.
Usun, et [Prantsusmaa] president Emmanuel Macroni hinnatakse kõrgelt ning ilmselgelt on Prantsuse-Saksa side väga tugev ja oluline. Kuid teatud mõttes on Saksamaa ja Prantsusmaa vaated erinevad, kuna erinevad meie ajalugu ja välispoliitika traditsioonid.
Millises sõjalises rollis tunneb Saksamaa end hästi ja mis oleks neist missioonidest, mida mõned teised Euroopa riigid teevad, teile jätkuvalt mõeldamatu?
Alates 2014. aastast on meie fookus olnud kollektiivkaitse. Meil on Kesk-Euroopa suurim maavägi. Meie praegune põhitöö on toetada oma partnereid ja liitlasi, nende seas Eestit. Ja omada vägesid, keda saab vajaduse korral vajamineva ajaraami sees liigutada.
Ma arvan samas, et oma piirkonnast kaugemal operatsioonide korraldamisest me päriselt loobunud pole. Kui vaadata näiteks Sahelit, kus Eesti eriväelased teenivad koos prantslastega. See on olemasolev väljakutse – üks sellega tegelemise osa on sõjaline, lisaks on arengu, diplomaatia ja poliitika osa. Peame suutma ka sinna panustada.
Kuid number üks on kollektiivkaitse. Ehkki ka praegune kollektiivkaitse on teistsugune kui vanasti, selles on küberelement, kus Eesti on väga teadlik ja võimekas – meie peame seal järele jõudma. Peame arendama oma sõjalisi võimekusi vastavalt uutele tehnoloogiatele, neile, mis põhinevad tehisintellektil ja muul sellisel.
Boris Ruge
Sündinud 18.04.1962 Kölnis.
Ajateenistuse läbis õhuväes.
Lõpetanud Kölni ülikooli bakalaureuse- ja Põhja-Carolina ülikooli magistrikraadiga ajaloos ning Johns Hopkinsi ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal.
Pärast praktikat Saksa välisministeeriumis jäi välisteenistusse ning on karjääri vältel töötanud kodumaa esindustes Taanis ja Ameerika Ühendriikides, suursaadikuna Saudi Araabias.
Aastatel 2001–2002 oli NATO KFORi missiooni juhtiv poliitnõunik Kosovos ning aastatel 2006–2008 juhtis poliitikaosakonda ELi esinduses Bosnia ja Hertsegoviinas.
Praegu on Müncheni julgeolekukonverentsi asedirektor.