Loen parasjagu Orlando Figesi raamatut «Nataša tants» vene kultuuriloost. Sellest ja paljudest teistest Venemaa ajaloost kõnelevatest raamatutest võib teha järelduse, et peaaegu ühelgi teisel maal pole intelligentsi lugu nii palju läbi põimunud võimuga. Seda eriti võrdluses läänega, millega Venemaa end tahes-tahtmata võrdleb.
Läbi ajaloo Venemaad valitsenud autokraatia tähendab, et klassikalist poliitilist opositsiooni on Venemaal eksisteerinud väga lühikest aega – põgusalt 1917. aastal ja võibolla ka 1990. aastate algupoolel. Poliitilise opositsiooni puudumine pole siiski tähendanud, et opositsiooni võimule üldse poleks olnud. Opositsiooni on pakkunud vene intelligents ja eriti praegu sõltumatu ajakirjandus. Kuid intelligentsi või ajakirjanduse (Venemaal on enamasti ajakirjanikud ka intellektuaalid) hulka kuulumine ei aseta kedagi automaatselt Venemaal opositsiooni hulka. Just Venemaa agressioon Ukraina vastu näitas, kuidas paljud intellektuaalid ja ajakirjanikud kirjutasid end Kremli leeri kuuluvaks.
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
