Corina Creţu: riigid peaksid kodanikele ELi abist rääkima
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
22. oktoober 2021, 00:00
- Pärast jaanuaritormi oli Eesti üks neljast ELilt solidaarsustoetust saanud maast
- Suurima summa sai solidaarsufondist toona suurimaid kahjusid kandnud Rootsi
- Enim on fondi raha saanud maavärinate ja uputustega kimpus Itaalia
- Kliimamuutuste tõttu on looduskatastroofid Euroopa maades järjest sagenenud
Kõige tõsisemalt sai kannatada Rootsi, kelle tormikahjusid hinnati hiljem ligi 2,3 miljardile eurole. Eestis tehtud laastustöö hinnati 48 miljonile eurole.
Eestlastele ennekõike 2005. aasta jaanuaritormi nime all tuntud Gudrun räsis korralikult ka mitut teist Läänemere riiki.
Nii rootslased ja eestlased kui ka Läti ja Leedu said Gudruni kahjude lappimiseks märkimisväärset abi tol hetkel alles üsna uuest ELi solidaarsusfondist. See on rahaallikas, mis on mõeldud olukorra parandamiseks pärast seda, kui kõige kiirem kriis on läbi ning üle ujutatud, põlenud, värisenud või muul moel kannatada saanud piirkond tuleb taas elukõlbulikuks ehitada.
Näiteks Eesti riik eraldas ise Gudruni kahjude likvideerimiseks 264,5 miljonit krooni ja sai ELi solidaarsusfondist veel 20 miljonit krooni ehk 1,3 miljonit eurot.
Mis on Euroopa solidaarsusfond?
- See on loodud, et reageerida suurematele loodusõnnetustele ning väljendada Euroopa solidaarsust nende Euroopa piirkondade suhtes, mida on tabanud katastroof.
- Fondi loomiseks andsid tõuke 2002. aasta suvel Kesk-Euroopat tabanud tõsised üleujutused. Sellest ajast alates on fondi kasutatud 80 katastroofi puhul, mille hulka kuuluvad üleujutused, metsatulekahjud, maavärinad, tormid ja põud.
- 24 Euroopa riiki on seni saanud toetust rohkem kui viie miljardi euro väärtuses.
- Eestit on fondist toetatud korra: 2005. aasta jaanuaritormi järel 1,3 miljoni euroga.
Vähene teadlikkus
Sel nädalal europarlamendis solidaarsusfondi kohta raportit esitlenud Rumeenia sotsist saadiku ja eelmise Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Corina Creţu arvates on probleem, et eurooplased ei tea, kuidas EL on nende maid puudutanud katastroofide järel tuge pakkunud.
«ELi solidaarsusfond on elus tõestus, et EL ei ole midagi abstraktset, vaid väga konkreetselt kohal kõigi kodanike eludes. Räägime me siis Itaalia maavärinatest, Kreeka ja Portugali maastikupõlengutest või Rumeenia uputustest, see fond on näidanud, et solidaarsus Euroopa riikide vahel on esmatähtis – eriti kriisiajal,» rääkis Creţu Postimehele.
«Olen alati nõudnud, et kõik liikmesriigid tugevdaksid kommunikatsiooni ja et iga valitsus peaks selgitama oma kodanikele raha allikat, et nood oleksid teadlikud, mida EL neile läbi solidaarsuse toob,» sõnas ta.
Fondilt abi saanuid
- Gudruniks kutsutud 2005. aasta jaanuaritormi järel toetati taastustöid neljas Läänemere riigis: Eestis (1,3 miljonit eurot), Lätis (9,5 miljonit eurot), Leedus (400 000 eurot) ja Rootsis (81,7 miljonit eurot).
- Abruzzo maavärina järel 2008. aastal sai sealt toetust Itaalia (493,8 miljonit eurot). See riik on ka ühtlasi kõige rohkem fondilt katastroofiabi saanud maa: kokku on neid aidatud rohkem kui kümnel korral, kui itaallasi on tabanud uputused, maavärinad ja üks vulkaanipurse.
- Abi on antud ka kaardi järgi palju kaugemale kui Euroopa maailmaosa: 2007. aastal India ookeanis asuvale Réunionile ja Kariibi meres asuvale Martinique’ile – mõlemad on Prantsusmaa ülemereterritooriumid. Neist esimene sai abi tsüklon Gamède’i (5,3 miljonit eurot) ja teine orkaan Deani järel (12,8 miljonit eurot).
- EList lahkunud Ühendkuningriik sai oma ühendusse kuulumise päevil sealt kahel korral arvestatava solidaarsussumma. 2007. aasta uputuste järel aidati neid 162,3 ja 2015. aasta uputuste järel 60,3 miljoni euroga.
Samamoodi on Creţu hinnangul praegu fondi puudujääk see, et kuigi katastroofid – nagu ka näiteks torm Gudrun – võivad tabada mitut ELi maad korraga, puudus toona ja puudub ka nüüd sama tragöödia ohvriks langenud ühenduse riikidel võimalus esitada ülesehituse ja tulevikuks tarbeks paremate süsteemide tegemiseks ühiseid abitaotlusi.
Rumeenlase enda näide selle kohta puudutab uputusi. «Üle Euroopa jookseb jõgesid, mis kulgevad läbi mitme riigi,» lausus ta. Et jõed ei austa piire – ei riikide, piirkondade, omavalitsuste ega institutsioonide omi –, võib ka veevoolule piiri panemine nõuda mitme maa koostegutsemist.
60 protsenti hüvitamist vajanud kuludest olid tingitud uputustest. Järgnesid maavärinate tekitatud kahjud.
«Piiriülese katastroofihalduskoostöö rajamisest kohalike ja piirkondlike võimude vahele võib olla märkimisväärset abi, sest see saab pakkuda võimalust efektiivseks veevoolu haldamiseks kantides, kus jõed jooksevad ühest riigist teise,» selgitas Creţu.
Eelarveraportöör toob näiteks juhtprojekti Saksamaa ja Poola piirilinnades Görlitzis ja Zgorzelecis, kes koostasid ühise üleujutuskaardi. «See kaart võimaldab uputuse korral paremat infovahetust ja piiriülest koordinatsiooni,» selgitas ta.
Kliimamuutuste mõju
Solidaarsusfond asutati aastal 2002. Selle tõukeks olid ulatuslikud uputused, milles kannatasid ja vajasid kiiret abi nii mitu ELi liiget kui ka toonast kandidaatmaad. Alates tollest ajast on looduskatastroofide tekitatud kahjud aga dramaatiliselt kasvanud.
«Pole kahtlustki, et kliimamuutustel on mõju looduskatastroofide tõsidusele ja sagedusele, mistap me peame selle kindlasti arvestama oma hinnangutesse ja võimalusel looduskatastroofide ennetamisse,» tõdes Creţu. «Kliimamuutuste hullemaks muutumise tulemusel oleme aastate jooksul näinud solidaarsusfondi järsku kasvu.»
ELi solidaarsusfond on elus tõestus, et EL ei ole midagi abstraktset, vaid väga konkreetselt kohal kõigi kodanike eludes.
Rumeenia eurosaadik Corina Creţu
Kui aastatel 2002–2015 kulus fondist viie aasta jooksul keskmiselt 270 miljonit eurot, siis eelmise kümnendi teisel poolel – aastatel 2016–2020 – tuli abi anda 534 miljoni euro väärtuses. 60 protsenti hüvitamist vajanud kuludest olid tingitud uputustest. Järgnesid maavärinate tekitatud kahjud.
Creţu ei kutsu aga ainult solidaarsusfondi rohkem raha eraldama, vaid senisest enam mõtlema, kuidas looduskatastroofi riske juba ennetavalt arvesse võtta. Tema sõnul näitavad mitu uuringut, et ka ELi territooriumil – eriti ühenduse maade kaugemates kantides – muutuvad looduskatastroofid järjest sagedasemaks.
«Viimasel ajal on olnud rohkem uputusi Guadeloupe’il ja Saint Martinil, aga ka vulkaanipurskeid nagu see, millega seisavad praegu silmitsi Kanaarid,» tõdes raportöör. «Tuleb teha ennetustööd, tuvastades kõige ohustatumad piirkonnad prioriteedina, et hinnata nende investeeringuvajadusi. Rahva kaitseks tuleks riskipiirkondade läheduses kehtestada ehituskeeld.»
Artikkel on valminud koostöös Euroopa Parlamendiga