Araabia kevade sünnimaal valitseb taas ainuvõim

Tuneesia laps ja sõdurid 2014. aasta valimiste ajal. Foto: MOHAMED HAMMI/SIPA/Scanpix

• Kümnendi eest presidendi kukutanud Tuneesias on taas ainuvalitsus
• Omaaegsele presidendile varjupaika andnud Saudi Araabia avaldas heameelt
• Ka revolutsiooni järel püsisid Tuneesias korruptsioon ja tööpuudus
• Kuigi tegu pole radikaalide riigiga, ohustavad neid koju naasvad isislased

Seal polnud nagu Eestis, kus kõige hullema Nõukogude taustaga inimesed läksid minema, püüab diplomaadi taustaga Saksa eurosaadik Michael Gahler selgitada, kuidas araabia kevade sünnimaal Tuneesias on kümme aastat hiljem jõutud taas tsentraliseeritud presidendivõimu juurde.

«On mõistetav, et neil olid vana süsteem ja vanad inimesed ja nad ei saanud neid kõiki välja visata,» selgitab sakslane.

Seda hoolimata asjaolust, et vaid kümme päeva pärast rahva liikuma lükanud tänavamüüja Mohamed Bouazizi surma 2011. aasta 4. jaanuaril suutsid tuneeslased minema kihutada president Ben Ali. 23 aastat valitsenud riigipea pages Saudi Araabiasse, mis oli Tuneesia revolutsioonist sügavalt häiritud.

Surmaga revolutsionääriks

Mohamed Bouazizi pildiga plakat. Foto: FETHI BELAID/AFP/Scanpix

• 2010. aasta 16. detsembril end põlema pannud 26-aastase tänavamüüja Mohamed Bouazizi surm 2011. aasta 4. jaanuaril lükkas käima Tuneesia revolutsiooni ja araabia kevade.
• Bouazizi elas Tuneesia keskosas Sidi Bouzidis. Ta elatas ema, onu ja kuut õde. Ta ei leidnud muud tööd kui tänavamüük. Kui kohalik ametnik konfiskeeris tema kauba ja kaalud ning väidetavalt ka alandas Bouazizit, kel polnud välja panna altkäemaksu, pani noormees end protestiks põlema.
• Temast sai rahulolematuse sümbol: matustele kogunes umbes 5000 inimest ja kiiresti levisid protestid üle maa. President Ben Ali pages riigist 14. jaanuaril.

Tsiviilisikud sõjakohtu ees

Tänavu suvel astus demokraatlikult valitud Tuneesia praegune president Kais Saied aga sammu, mille eest sai kiita nii Saudi Araabialt, Araabia Ühendemiraatidelt kui ka Egiptuselt. Ta kuulutas välja eriolukorra, lasi lahti peaministri ja peatas parlamendi tegevuse. Igasuguste seletusteta pani politsei kinni ka telekanali Al Jazeera kohaliku haru.

Islamistliku Ennahdha partei esindajad tänavu veebruaris. Foto: Fethi Belaid/AFP/Scanpix

Gahleri arvates teevad saudidele rõõmu valmistanud arengud murelikuks: «Ma olen ka Ukraina raportöör ning – jah – nagu Tuneesias, lokkab ka seal parlamendis korruptsioon. Aga minu nõuanne presidendile pole peatada seepeale parlamendi töö.»

Kui inimesed tulevad nüüd meelt avaldama, sattuvad nad aeg-ajalt tsiviiljustiitssüsteemi asemel hoopis sõjaväekohtu ette. «Seda ei tohi teha mugavusest, et kui sõjaväekohtul pole nii palju tegemist, saadame tsiviilisikud sõjakohtusse. Aga kehtib eriolukord, millega president väidab, et ta lahendab probleeme,» tõdeb europarlamendi liige.

Tuneesia peaminister Najla Bouden 15. oktoobril ehk evakuatsioonipäeval, kui nende riik tähistab viimaste Prantsuse vägede lahkumist aastal 1963. Foto: Fethi Belaid/AFP/Scanpix

Põhiline probleem on seesama ulatusliku korruptsiooniga läbi põimunud ulatuslik tööpuudus, mis viis kümnendi eest Bouazizi enesesüütamiseni. Lisandunud on koroonakriis ja sellest omakorda tingitud turismi kokkukuivamine riigis, kus see on tähtis majandusharu.

Seda ei tohi teha mugavusest, et kui sõjaväekohtul pole nii palju tegemist, saadame tsiviilisikud sõjakohtusse.

Saksa eurosaadik Michael Gahler 

Mõnevõrra on tunda ka islamismi ähvardust. «Tuneeslased on traditsiooniliselt mõõdukad ja rahumeelsed inimesed,» selgitab Gahler. «Nende vähesed ekstremistid ei jäänud koju, kus nad mingit mõju ei saavutanud. Nad otsisid oma eneseteostust ISISe piirkonnas, mis nüüd on suuresti purustatud.»

Nüüd kipuvad ISISe ridades elukogemusi saanud tuneeslased koju. Neid on mitu tuhat. «Ehk mõned neist on Süürias või Iraagis saanud õppetunni, et see asi pole nii suurepärane, kui nad arvasid. Teised võivad olla veel hullemini radikaliseerunud,» tõdeb revolutsiooni algusest Tuneesias toimunut jälginud sakslane.

Peavalu Euroopale

Saksa Kristlik-Demokraatlikku Liitu ja Euroopa Rahvaparteisse kuuluv Gahler ning teiste europarlamendi tsentrifraktsioonide esindajad koostasid äsja resolutsiooni, kus paluvad ELi kõrgel esindajal Tuneesia teemale rohkem tähelepanu pöörata. Nende hinnangul tähendab Vahemere lõunakalda riigi murede kasv peavalu ka Euroopale.

Tuneesia president Kais Saied 5. oktoobril ehk evakuatsioonipäeval, kui nende riik tähistab viimaste Prantsuse vägede lahkumist aastal 1963. Foto: Mohamed Hammi/SIPA/Scanpix

Alates 2011. aastast on EL eraldanud kaks miljardit eurot Tuneesia toetuseks. Praegu on Tuneesia aga riik, kust inimesed massiliselt välja rändavad, ka ohtlikke Vahemere teid pidi Euroopasse.

«Kui minna üks kiht allapoole, tuleb Sahel. Seal on väga vähe administratsiooni väljaspool pealinnu. Palju liiva ja grupeeringud – kohalikud ja väljastpoolt tulnud –, kes tegelevad inim-, narko- ja relvakaubandusega. Ning peale rahalise huvi brändivad nad end usulise lähenemisega,» jätkab Gahler.

«Meie huvi on seal ennetustööd teha ning anda endast parim, et, kui nüüd otse öelda, siis ebastabiilsusest ja riigi puudumisest tingituna ei otsiks miljonid meeleheitel migrandid paremat tulevikku Euroopas,» sõnab ta.

Tuneesia probleemide lahendamisel võiks Gahleri hinnangul taas aidata see, kui EL suudaks osalised tuua rahvuslikku dialoogi pidama. Möödunud kümnendi esimesel poolel aitas see meetod viia ellu nii palju demokraatlikke reforme, et Tuneesia rahvuslikku dialoogi pidanud jõudude nelikule anti 2015. aasta Nobeli rahupreemia.

Foto: Euroopa Parlament

Lugu on valminud koostöös Euroopa Parlamendiga.