INTERVJUU ⟩ Mõttekodalane: Valgevene, Venemaa ja Hiina ei hooli enam oma mainest

Elisabeth Braw ei usu, et riigid lepiks kokku õigussüsteemis halli ala reguleerimiseks, sest miks peaks auke ära kasutavad autokraatsed riigid sellega nõus olema. Foto: Valdis Kaulins/Riia Konverents/Läti Transatlantiline Organisatsioon

Lääneriigid ei tea, kuidas vastata halli ala agressioonile nii, et see ennetaks uusi rünnakuid, ütles hiljuti Läti NATO Ühingu korraldatud Riia konverentsil esinenud julgeolekupoliitika ekspert Elisabeth Braw.

Teie juhitud diskussiooni sisututvustuses öeldi, et praegu elavad demokraatlikud lääneriigid hallil alal rahu ja sõja vahel. Mida kujutab endast halli ala lahinguruum?

Mina nimetan seda halli ala agressiooniks, sest lahinguruumi puhul mõtlevad inimesed millelegi nähtavale. Hall ala seda tähendabki, et enamasti pole seda võimalik näha: väärinformatsioon, õõnestav äritegevus, küberagressioon, diplomaatiline sund. Sellised vahendid, mille puhul ei saa kindlalt öelda, et rünnatakse, on halli ala agressioon.

Need on rünnakud, mis kasutavad ära meie ühiskondade haavatavaid kohti, et muuta meid nõrgemaks ning anda teisele poole juurde tugevusi. Hallil alal tegutsemine on ligitõmbav, sest meil pole selle vastu häid kaitsemehhanisme, me oleme üles ehitanud tugeva tavakaitse.

Kui mina oleksin teisel poolel, siis teeksin samamoodi, sest sihtmärgiks valitud riigil on keeruline öelda, kas neid rünnatakse ja kas see rünnak on piisavalt tõsine, et väärida vastulööki. Agressor saab lihtsalt jätkata oma tegevust. Hallil alal tegutsevad riigid peavad vaid mõtlema loominguliselt, kuidas rünnata nii, et see ei eskaleeruks sõjategevuseni ning teine riik ei teaks, kuidas vastata.

Me näeme seda nüüd Valgevene kasutatud migrandirünnakuga, mis on kõige hiljutisem näide. Mida peaksid Läti, Leedu ja Poola tegema? Nad ütlevad, et see on halli ala agressioon, me peame kindlustama oma piiri, kulutama selleks raha. Aga see on vaid reageering ega takista Valgevenet võtmast kasutusele teisi agressioonimeetodeid.