/nginx/o/2021/03/25/13697548t1h84d2.jpg)
/nginx/o/2021/11/17/14207703t1hfa87.jpg)
- Prantsusmaa suundub 2022. aasta presidendivalimiste poole
- Suursoosik on ametisolev riigipea Emmanuel Macron
- Paremal äärel konkureerivad mõju pärast Le Pen ja uustulnuk Zemmour
- Poliitilisel vasaktiival suurt edu oodata ei ole
Prantsusmaa valib endale kuue kuu pärast järgmiseks viieks aastaks uue riigipea. Praeguse presidendi Emmanuel Macroni kohta ihkab mitu endist ministrit, linnapead ja poliitikut.
Muidu Euroopa-meelne ja liberaalne 43-aastane Macron on viimaste aastatega teinud järsu pöörde paremale, keskendudes rohkem immigratsiooni ja julgeoleku küsimustele. Hoolimata kollaste vestide liikumisest ning terrorirünnakutest on ta valimiste favoriit.
/nginx/o/2021/11/17/14207704t1h77e9.jpg)
Marine Le Pen (53)
Macroni peamiseks konkurendiks peetakse paremäärmusliku Rahvusliidu (Rassemblement national) juhti Marine Le Peni. Küsitluste järgi jõuab ilmselt tema koos Macroniga presidendivalimiste teise vooru.
Le Pen on suurel määral jäänud oma varasema poliitilise repertuaari juurde, rõhutades immigratsiooni ja julgeoleku küsimusi. Poliitik on jätnud minevikku populistliku plaani tõmmata Prantsusmaa välja Euroopa Liidust, Schengeni alast või eurotsoonist. Nüüd on Le Pen püüdnud valimiskampaania teemasid laiendada.
Le Pen püüab pehmendada ka Rahvusliidu mainet, mida on selle eelkäija Rahvusrinde (Front National) endise juhi, Le Peni isa Jean-Marie Le Peni pärast suuresti seostatud juudiviha, ksenofoobia ja kolonialismi toetamisega. Kriitikud näevad siiani probleemi Rahvusliidu suhtumises islamisse.
Politoloog Nicolas Lebourg leiab, et üks Le Peni kampaania komistuskivi on tema pessimism Prantsusmaa tuleviku suhtes, ilma et ta pakuks positiivset alternatiivi.
/nginx/o/2021/11/17/14207705t1h8a25.jpg)
Anne Hidalgo (62)
Esimese Pariisi naislinnapea ja Sotsialistliku Partei (Parti socialiste) juhi kampaania keerleb suuresti ümber sotsiaalküsimuste. Hidalgo leiab, et prantslased võiksid oma palga juures elada väärikat elu ning riigis tuleb ümber hinnata tervishoiu- ja hariduspoliitika.
Pariisi linnapeana on Hidalgole hingelähedased roheteemad. Prantsusmaa pealinnas piiratakse autoliiklust, rajatakse rattateid ja istutatakse 170 000 uut puud. Hidalgo kavas on ka lõpetada Pariisi koolisööklates plasti kasutamine.
Hidalgo soovib vähendada lõhesid ühiskonnas ning tuua kokku tükkideks purunenud vasakpoolse bloki. Tema teekonnal seisavad aga ees raskused: Hidalgod nähakse nn kohaliku tasandi poliitikuna, kes esindab parteid, mis on viimastel aastatel teinud läbi ränga kukkumise. Küsitluste järgi võib ta koguda neli kuni seitse protsenti häältest.
/nginx/o/2021/11/17/14207706t1hbbf7.jpg)
Éric Zemmour (63)
Üks valimiste üllatajaid on vastuoluline telenägu Éric Zemmour, kes võib küsitluste järgi pääseda valimiste teise vooru. Zemmour ei ole oma kandidatuuri veel üles seadnud.
Telenägu on tuntuks saanud islami-, naiste- ja immigratsioonivastaste väidetega. Zemmour leiab, et ühiskonna islamiseerumine ja feminiseerumine on põhjustanud Prantsusmaa majandusliku ja geopoliitilise vabalanguse. Zemmouri on süüdistatud nii diskrimineerimise toetamises kui ka islamofoobia levitamises.
/nginx/o/2021/11/17/14207707t1h45b5.jpg)
Xavier Bertrand (56)
Suurim parempoolne erakond Vabariiklased (Les Republicains) valib oma presidendikandidaadi detsembri alguses. Liisk langeb kolme kandidaadi – Xavier Bertrandi, Valérie Pécresse’i ja Michel Barnier’ vahel.
Favoriit on Hauts-de-France’i regiooni juht, endine tervise- ja tööminister Bertrand. Enne Zemmouri tulekut nähti Bertrandi ainukese poliitikuna, kes võib sekkuda kahe kandidaadi, Le Peni ja Macroni konkurentsi.
Bertrandile on toonud hääli kampaania rõhuasetus tema provintslikule taustale. Kandidaat loodab nende valijate peale, kes ei ole valitsuseliidiga rahul. Bertrand soovib keelustada salafismi ning vähendada tuumaenergia osakaalu energiapoliitikas 50 protsendini.
«Ta on lihtne mees, kes on rahvale lähedal,» sõnas valija Sylvie Debuysere Politicole. «Prantsusmaa võib jaotada kaheks maailmaks: eliidiks ja ülejäänuks. Ja tema kõnetab ülejäänut.»
Bertrand peab siiski veel Vabariiklasi oma kandidatuuris veenma. Ta ei meeldi paljudele parteikaaslastele, eriti endisele presidendile Nicolas Sarkozyle, kel on vabariiklaste seas üsna palju mõjuvõimu.
/nginx/o/2021/11/17/14207708t1h74c6.jpg)
Jean-Luc Mélenchon (70)
Vasakpoolse partei La France Insoumise asutaja Mélenchon rõhutab sarnaselt Hidalgoga sotsiaalküsimusi. Mélenchon kavatseb riigitüüri eesotsas suruda läbi nn sotsiaalse hädaolukorra seaduse, mis külmutaks eriolukorra ajal esmatarbekaupade, sh kütuse, elektri, gaasi ja osa toiduainete hinnad. Lisaks soovib ta tõsta miinimumpalka 1258 eurolt 1400 eurole.
Kui eelmistel valimistel pälvis vasakpopulistlik Mélenchon 20 protsenti avavooru häältest ja sai neljanda koha, siis tänavu ennustatakse talle poole väiksemat toetust.
Langustrendis soosingut võib seletada Mélenchoni ümber puhkenud skandaaliga 2019. aastal, mil ta ähvardas ametnikke, kes pidid tema kontori läbi otsima. Meléncholile määrati kolmekuuline tingimisi vanglakaristus ning 8000 euro suurune rahatrahv.
/nginx/o/2021/11/17/14207709t1h4afa.jpg)
Yannick Jadot (54)
Rohelise partei (Europe Ecologie Les Verts) liige ja ka Euroopa Parlamenti kuuluv Jadot reklaamib end kliimapresidendina. Ta soovib tõmmata pidurit loomakasvatusele ja lobitööle. Viimane on tema sõnul probleemne, sest lükkab kliima-, keskkonna- ja terviseküsimused tagaplaanile.
Ühest küljest soovib Jadot presidendina süstida igal aastal majanduse ülesehitamisse 50 miljardit eurot, eelkõige elamute, taristu ja transpordisüsteemi väljaarendamisse. Teisalt soovib ta taastada rikkusemaksu ja maksustada investeeringuid fossiilkütustesse. Küsitluste järgi on tema toetus kuus kuni üheksa protsenti.