N, 2.02.2023

KOHALIK VAADE ⟩ «Neil oli häbi tunnistada, et on vaesed»

Javier Brandoli
, ajakirjanik
«Neil oli häbi tunnistada, et on vaesed»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Itaalia Punase Risti töötajad Roomas kodututele süüa jagamas. 
Itaalia Punase Risti töötajad Roomas kodututele süüa jagamas. Foto: GIUSEPPE LAMI/SCANPIX
  • Abiprogrammi liikmed: tervisekriis on läinud üle majandus- ja sotsiaalkriisiks
  • Abiprogrammi juht: inimesed häbenevad abi ja süüa küsida
  • Rooma omavalitsuse raport: inimesed, kes pole vaesed olnud, ei oska abi küsida
  • Aastaid Itaalias elanud Mughilan Janakiraman: perede laostumine alles algab

Aasta tagasi kirjutasin Postimehe veergudel Roomas elavatest skvotteritest, kes pandeemiast alguse saanud majanduskriisi taustal oma keskklassi kuuluvatele naabritele toitu kogusid ja jagasid. Toonane Itaalia mõjus hapra ja hirmu täis ühiskonnana, kus viirus jagas haiguse ja surmaga koos ka vaesust. Aasta hiljem naasin Rooma skvotterite Centocelle ringkonnas asuvasse populaarsesse keskusesse, et vaadata, mis on saanud viletsuse pandeemiast.

Mõnikord ütleb palju ka millegi puudumine. Aastataguse artikli peategelased olid Ornella ja Micaela – kaks keskklassist pärit naist olid näited inimestest, kes Forte Prenestino sotsiaalkeskusest toiduabi said. Vastastikuse toetuse grupist (GAM) jagati neile elupäästvat abi ja naised omakorda abistasid sotsiaalprogrammi töötajaid.

Tahtsin nendega ühendust võtta, et uurida, kuidas nende elu viimase aasta jooksul muutunud on, kuid mingil põhjusel nad suhelda enam ei soovinud. «Ma helistasin neile mitu korda, kuid nad ei võtnud toru,» ütles abiprogrammi eest vastutav Carlos Jaramillo, kelle sõnul on üks naistest töö leidnud ja teist ei ole ta lihtsalt pikka aega näinud.

Abiprogramm püüab aga endiselt uue reaalsusega hakkama saada. «Kuni suveni oli kõik samasugune, kuid ühel hetkel märkasime, et inimeste arusaam probleemist oli muutunud. Paljud uskusid, et piirangute lõppemisega lõppes ka kriis,» selgitas Carlos.

Mitu kriisi

Vastuseks mu küsimusele, kas majanduslik kriisiolukord on sealkandis muutunud ja kas inimesed ikka abi soovivad, ütlesid GAMi liikmed, et nende aastatagune ennustus on täide läinud.

«Tervisekriis on läinud üle majandus- ja sotsiaalkriisiks. Hetkel jagame logistiliste probleemide tõttu abi kord nädalas ja tundub, et hullem ootab meid veel ees. Valitsuselt enam abi oodata ei ole ning firmadele on antud roheline tuli vallandamiseks. Kui nad võtavad ära ka kodanikusissetuleku [mille järgi annab valitsus vaestele abi], siis on suurem kitsikus silmapiiril,» laususid nad.

Üks, kes Itaalia uues olukorras hakkama üritab saada, on Indiast pärit Mughilan Janakiraman, kellel on naine ja tütar ning kes on Itaalias elanud nüüdseks juba üle 20 aasta. Ta töötas kelnerina, kuni Covid-19 kogu restoraniäri kinni lõi. Seejärel läks ta turule puuviljaleti taha müüjaks, kus sai vähe palka ja pidi tegema pikki töötunde.

Võitluseks uue vaesusega, millega paljud Itaalia perekonnad praegu silmitsi seisavad, on esmajoones vaja see ära tunda.

Mughilan teenis aga ära kohalike turukülastajate soosingu ja otsustas avada isikliku puuviljaleti, mille kõrvalt ta inimestele ka mozzarella’t koju viib. Äri avamise tõttu sattus ta võlgadesse ja kogu ta pere väljaminekud märgitakse üles Exceli tabelisse.

«Ilma GAMi kahe abipakita nädalas ei oleks me oma perekonnaga seda aega üle elanud. Me tarbisime minimaalselt,» tunnistas mees, lisades, et on tänutäheks ka programmiga liitunud. «Ma ei võta enam abipakke vastu, sest on inimesi, kes vajavad seda rohkem, kuid ma aitan toidukogumise ja -veoga,» ütles Mughilan.

«Alles äsja selgitasid kaks vanemat prouat, et nemad abipakke vastu ei võta, sest on inimesi, kes seda rohkem vajavad. Ilmselgelt oli näha, et neil on abi vaja, ja ma veensin nad ümber. Neil oli häbi tunnistada, et on vaesed,» nentis Laura, üks Forte Prenestino liikmetest. «Inimesed häbenevad ka toitu küsida,» lisas Carlos.

Perekondade laostumine

Programmi on viimasel ajal märkimisväärselt muudetud, sest abikäte puudumise tõttu tuli toiduabi jagamise päevi ja vastuvõtupunkte koomale tõmmata.

«Nüüd jagame toitu kogukonnaturul ainult laupäeviti. Me lihtsalt ei suuda seda tihedamini teha ja seetõttu osa inimesi enam kohale ei tule. Inimesed ei lähe oma kodust kaugele pakke saama,» rääkis Carlos.

Samas on olukorraga ka kohanetud. «Me oleme avanud programmi, et pakkuda tasuta Covid-19 teste. Meditsiinipersonal aitab meid ja oleme abi saanud ka meedikute MTÜga koostööst tegevast Milano skvotterite keskusest. Koroonatestidega tõendit ei saa, kuid need annavad inimesele siiski teada, kas ta on haigestunud või ei,» lausus Carlos.

GAM soovib end Forte Prenestinos püsivalt sisse seada, et seal toitu jagada, tasuta kliiniku rajada ning raamatulaenutust ja riiete taaskasutust laiendada.

Vabatahtlikud Roomas kodututele teed tegemas. 
Vabatahtlikud Roomas kodututele teed tegemas. Foto: Matteo Nardone/Scanpix

Centocelle peegeldab reaalsust, mida on hägustanud miraaž vabaduste tagasisaamisest ja valitsuse abist, mis paljude arvates on tegelikult inimeste aitamiseks vähe ära teinud.

«Minu arvates ei ole tegelikku riiklikku abi olnud. Ma ei saanud piirangute tõttu töötada ja pandeemia ajal sain rahalist toetust korra nelja kuu jooksul. Olen võlgu 9000 eurot, mille ma äriga alustamiseks laenasin, ja tean paljusid teisi, kes on sarnases olukorras. Perekondade laostumine on algamas,» nentis Mughilan.

Roomas levivast vaesusest on jõudnud avalikkuseni mitu teadet. Rooma omavalitsus tõi 600-leheküljelises raportis «Uus vaesus Rooma territooriumil» esile, et uue vaesusega on halvemini tegeletud kui vanaga.

Kuid miks? Vastus tundub peituvat samas, mida GAMi liikmed juba mainisid: häbi. «Inimestel, kes polnud kunagi varem vaesed olnud, puudus uue olukorraga kohanemiseks vajalik orienteerumisvõime. Olles vähem teadlikud asutuste pakutavast abivõrgustikust, pidid nad hakkama saama häbi ja ebamugavustundega, mida tekitas abi küsimine,» märgiti uuringus.

Koguni kolm neljandikku Rooma linnas baastoetusele kandideerinud elanikest ei olnud kunagi varem abi taotlenud.

Vaesumise märkamine ja sellega tegelemine on kaks suurimat ülesannet, mis vajavad lahendust. Kaks kolmandikku praegustest abisaajatest arvab, et neil on abi vaja ka järgnevatel kuudel.

Kui neilt uuriti, mis tundeid abiküsimine neis tekitas, vastas 43 protsenti, et halbu, 20 protsendil mainis häbi ja 15 protsenti viha. Ainult 17 protsenti rääkis tänutundest ja kümme protsenti kergendusest.

Võitluseks uue vaesusega, millega paljud Itaalia perekonnad praegu silmitsi seisavad, on esmajoones vaja see ära tunda.

Märksõnad
Tagasi üles