REPORTAAŽ ⟩ Afgaan lipsas Saksamaale. Mis temast nüüd saab?

Saksamaal Poola piiri ääres asub Mustamäed meenutav Eisenhüttenstadti linn, mille migrandilaagri väravate ees seisab Askar Hamidolah ja ütleb meile: «Mu kodumaal käib sõda juba 40 aastat. Lähedased tapeti, nüüd põgenesin Saksamaale.»

Tema on üks neist, kellel õnnestus ajal, mil kogu maailma kaamerad ja objektiivid olid pööratud Valgevene-Poola piiril tuhandete migrantidega laagrile, lipsata kõrvalise metsatuka kaudu Euroopa Liitu, jõuda mitmest kontrollpunktist hoolimata Varssavisse ja sõita sealt edasi Saksamaale. Ja kuigi üks teekonnalugu on tema jaoks juba justkui lõppenud – mees on jõudnud siiski vaimusilmas kujutletud unistuste maale –, on kohe ees järgmine: uue elu alustamine uues riigis.

Nii ametnikud, vabatahtlike organisatsioonide esindajad kui juba aastaid tagasi Saksamaale migreerunud põgeni­kud ütlevad, et võõras kultuuriruumis pole iseseisva elu alustamine kerge.

Lähis-Idast Euroopasse ihkavate inimeste seas levib kuuldavasti palju külajutte Saksamaa ebatervest altruistlikkusest. Viimasel ajal olevat inimkaubitsejad lasknud liikvele kõlaka, et kuna riigijuhid on nii hõivatud koroonaviiruse ohjeldamisega, on praegusel ajal lihtsam Euroopa Liitu pääseda ja asüüli saada. Eriti lihtne olevat see rasedate, alaealiste, afgaanide või piirikontrolli ajal rongipingile magama jäänute jaoks. Mõni jäävat isegi uskuma, nagu saaks iga pagulane endale Saksamaale jõudes uue maja ja telefoni.

Berliinis põgenike igakülgse toetamisega tegeleva organisatsiooni Diwan Academia juhi Siri sõnul on see tavaline, et rändajad – hoolimata taustast ja päritolust – näevad Saksamaad saabudes justkui paradiisina. «Aga siis saabub reaalsus,» ütleb Siri. Hamidolah’ vastuvõtt oli kõike muud kui glamuurne ja ega eeski midagi kerget paista. Kohalikku keelt ta ei oska ning kultuuriruumi ei tunne.