:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/17/15327035t1h2447.jpg)
Räägime siis naistest. Tundub, et sellest peab rääkima. Eriti Afganistanis. Pärast Talibani võimuletulekut on see olnud ilmselt teema, mis kõige rohkem läänemaailma Afganistani puhul huvitab. Tundub, et isegi rohkem, kui see, kas Afganistanis võib tekkida taas läänemaailma ähvardava terrorismi pesa.
:format(webp)/nginx/o/2021/12/12/14255939t1hf6b3.jpg)
Kõigepealt sellest, mis tänavatel silma on jäänud. Kabulis on naisi ikka tänaval näha. Isegi üllatavalt palju. Mul oli enne siiatulekut mulje, et Taliban on käskinud naistel rangelt kodus istuda. Paistab, et nii see pole.
/nginx/o/2021/12/12/14255937t1ha7b4.jpg)
Sugugi mitte kõik naised ei käi Kabuli tänaval burkades või hidžabides. (Kordame igaks juhuks terminid ka üle. Burka on see sinine hõlst, mille alt pole naisest mitte midagi näha ja kus näo ees on võre, läbi mille naine maailma näeb. Hidžab, mõnes riigis kutsutakse seda ka niqabiks, on must hõlst, kus näo ees on riidelapp, nii et naise silmad on näha.) Väga paljud naised käivad palja näoga, ainult rätik peas. Aga – seejuures kandsid paljud naised meditsiinilisi maske, teadagi mispärast. Kui mask oli must, siis jäi kaugelt mulje, nagu oleks neil hidžab seljas. Sellistel julgematel naistel pole tavaliselt ka päris maani seelikud, vaid sellised, mille alt on kingad näha. Kontsadega kingad. Lahtiste juustega käivad ainult päris väikesed tüdrukud.
Jalalabadis on kõik teistmoodi. Siin kannavad naised rangelt burkasid või hidžabe, enamasti burkasid. Jalalabad on Nangahari provintsi pealinn, see on kõige läänepoolsem Afganistani provints, otse Pakistani piiril.
Probleemne on naisi pildistada. Esiteks nad ise ei taha seda. Teiseks on see hea viis Talibani võitlejate ärritamiseks. Meie abilised hoiatasid Erikut, et kui Talibani vennad näevad teda naisi pildistamas, siis võib löömaks minna.
/nginx/o/2021/12/12/14255934t1h10fe.jpg)
Erinevalt Talibani eelmisest võimuperidoodist on nüüd lubatud naistel töötada õpetajate ja arstidena. Sellist olukorda enam pole, et koolid ja haiglad on kinni sellepärast, et ei pole lihtsalt õpetajaid ega arste (või koristajaid), sest suuremas osas on need Afganistanis naisterahvad. Üle riigi on enamik koole avatud, ka tüdrukute omad. Kabulis ja veel paljudes provintsides on koolid jah praegu suletud, aga seda põhjusel, et need on alati detsembrist märtsini suletud, kuna on liiga külm. Koolides pole küttesüsteeme. Kuid näiteks Jalalabadis, mis asub suhteliselt meretasapinnal ja kus kliima on soojem (täna oli siin päeval 18 kraadi, päikese käes rohkemgi), on kõik koolid lahti.
/nginx/o/2021/12/12/14255933t1h1d1c.jpg)
Riigiametites töötanud naised on aga Taliban kõik koju saatnud. Näiteks käisime ükspäev asja pärast Kabulis linnavalitsuse turismi- ja kultuuriametis. Seal olla enne Talibani tulekut töötanud 40 naist, nüüd istuvad nad kõik kodus. Meile öeldi, et nad töötavad kodus, aga seda juttu ma hästi ei usu, et nad üle interneti siin tööd teeksid. Mitte et Kabulis internetti poleks – linnas on päris kiire netivõrk – aga ma nägin seal turismiametis tööl olnud meeste laudadel päris vähe arvuteid. Neil käib see töö siiani rohkem kaustikute ja mappide abil.
Tänavate äärsetes kontorites, poodides ja söögikohtades pole ma samuti töötavaid naisi märganud. Võib olla töötavad tagaruumides, ei tea.
Kabulis kohtasime ühte prantslannast kunstnikku, kes on aastaid teinud koostööd kohalike naiskunstnikega. Tema väitis, et nii, nagu töötas nendega varem, nii töötab ka praegu. Et temaga koostööd tegevad naised teevad kunsti ja käsitööd ikka edasi, aga «teatud spetsiifikaga». Pikemalt ta sellest rääkida ei tahtnud.
Taliban on lubanud, et annavad varsti naiste tööl käimise kohta välja eraldi ringkirja, aga väga palju sellest loota ei maksa. Esiteks juba sellepärast, et Taliban on lubanud seda teha kohe, kui olukord normaliseerub. Mida see aga nende meelest tähendada võib, seda teab küllap ainult Allah ise. Ja isegi kui Taliban lubabki naisi kuhugi veel tööle peale koolide ja haiglate, siis väga paljud ametid jäävad nende jaoks endiselt lukku. See on selge.
Mis puutub tütarlaste koolidesse, siis olen saanud selle teema kohta küsida mõnelt Talibani ametnikult, kui oleme veetnud arvukaid tunde ametiasutustes, ja nemad räägivad mõistlikku juttu. Seda, et Koraan ütleb otsesõnu, et naised peavad saama haridust. Ja seega nad võivad käia küll koolis. Ja sellepärast ongi tütarlaste koolid avatud. Probleeme justkui pole enam, või siis on need milleski muus.
Seda, et Taliban oma esimese võimuloleku ajal 20–25 aastat tagasi tüdrukute koolid kinni panni, seletati esiteks sellega, et naistel polnud lubatud tööl käia ning seega polnud lihtsalt õpetajaid (mehed ju tüdrukuid õpetada ei tohi), ning teiseks sellega, et siis olid teised, palju raskemad ajad ja et Taliban on oma vigadest aru saanud. Siis-olid-teised-ajad-jutt on ju kõigile tuttav, sellega saab alati paljusid asju õigustada. Aga no kui nad on mõnedes asjades vigade parandused teinud, siis mis selle vastu saab olla.
Ühe käsulaua naiste kohta andis Taliban just hiljuti välja. Selle mõte oli, et naine ei ole kellegi, isegi mitte mehe omand (võttis aega, aga jõudis ikkagi kohale!) ning tal on õigus ise oma saatust otsustada. Et naist ei saa millekski sundida. Teoorias tore jutt, aga ei oskas mina hinnata, mis selle tegelik mõju võib olla. Millegipärast hästi ei usu, et see Afganistani naisi väga palju julgustas. Võib olla kedagi julgustas ka, ei oska öelda.
Kindel see, et väga paljud naised on Afganistanis praegu õnnetud. Enne Talibani (isegi kui nad on seekord veidi soft'imad) oli naiste elu Afganistanis kindlasti vabam ja parem. Aga fakt on ka see, et naiste olukord on praeguse Talibani valitsuse ajal parem (veidi parem? palju parem?) kui nende eelmise valitsemise ajal.
/nginx/o/2021/12/12/14256044t1hd73e.jpg)
Täna saime Jalalabadis mitu tundi veeta Talibani võitlejatega. Sunnitult. Nimelt oli meil vaja Jalalabadis mõne haigla külastamiseks saada kohaliku kubernerivalitsuse luba. Kui lühidalt öelda, siis olid nad täitsa toredad: lapselikud ja siirad. Aga luurele nendega muidugi siiski ei läheks. Aga ma ei ole ka kellegi luuraja.
Kubernerivalitsusse pääsemiseks pidime läbima kokku kolm hästirelvastatud valveposti. Relvis mehi oli hordide kaupa. Huvitav, et kui automaadid olid neil enamasti ameeriklaste omad (mõnel üksikul olid ka Kalašnikovid), siis kuulipildujad ja RPGd olid vana Nõukogude kraam.
/nginx/o/2021/12/12/14256043t1hd3f3.jpg)
Kubernerivalitsusse läksime oma abilisega. Meid jäeti Erikuga esialgu viimase värava taha noorte valvur-talibidega omavahele. Kohe pakuti meile lahkelt kanget rohelist teed ja suhkrukomme. Algul istusime omaette, aga siis sai noorte uudishimu võitu ja nad hakkasid meile tähelepanu pöörama. Meiegi läksime seepeale julgemaks ning palusime, kas saaks kuulipilduriga koos pilti teha. Ja siis läks lahti, talibid unustasid oma valvamise täitsa ära ning tahtsid kõik meile poseerida. Ühekaupa ja kõik koos. Koos minuga ja koos Erikuga. Kõik naeratasid järsku meile. Fotoaparaadil on ikka imeline võlu! Justkui oleks Johannes Pääsuke saabunud kuhugi Eesti külla 100 aastat tagasi.
/nginx/o/2021/12/12/14256048t1h8c25.jpg)
Erik oli tõeline staar, kõik tahtsid tema fotokast enda pilti näha. Julgemad isegi pildistasid telefoniga oma fotosid maha Eriku fotoka pisikeselt ekraanilt.
Show lõppes sellega, et meid kutsuti kubernerivalitsuse hoovi. Oi, see oli tore pilt, nagu oleks sattunud ajamasinas kuhugi 1960-ndatesse, koloniaalajastu järgsesse aega. Stiilne, viimase kuninga Zahir-šahhi aegne hoone ja selle ees suurte roosipõõsastega muruplats. Idüll, aga mitte Taliban, ma ütlen.
Esialgu pidime ootama, sest asekuberneril oli keegi tähtis külaline. (Kuberner ise oli pere juurde Helmandisse sõitnud.) Istusime muruplatsile. Peagi tuli meie juurde istuma silmanähtavalt uudishimulik noor valvur-talib. Hakkasime tasapisi temaga juttu rääkima. (Muidugi meie tõlgi abil, inglist nad ei oska.)
21-aastane Shafi oli samuti päris Helmandist. 15-aastaselt liitus Talibaniga. Juba tema vanaisa ja isa olid olnud modžaheedid, kes võitlesid Nõukogude vägede vastu. Loomulikult tahtis tema ka sõdida. Läks õppima Pakistani medresesse, et liituda Talibaniga. Nagu ta ise ütles, siis selleks, et osaleda pühas sõjas ameeriklaste ja korrumpeerunud (Afganistani) valitsuse vastu. Ta oli veendunud, et kõik Afganistani elanikud on õnnelikud, et saadi lahti ameeriklastest ja vanast valitsusest. Väitis, et tema kodukülas pole peret, kus keegi poleks saanud surma ameeriklaste operatsioonides.
/nginx/o/2021/12/12/14256114t1h7774.jpg)
Pinnisin talt tükk aega, et mida ta teeb vabal ajal. Ta väitis, et ainuke vaba päev on tal reede (Afganistanis püha päev, siis on ametiasutused nagunii kinni). Siis käib ta linnas ja saab sõpradega kokku, kes on muidugi kõik samuti talibid. Istuvad niisama kuskil söögikohas ja lobisevad. Väitis, et peamiselt tööst. Töö on tal muidugi huvitav. Elab ta siinsamas kubernerivalitsuse hoones. Tal on naine ja poeg, aga nad elavad kodukülas Helmandis. Viimati nägi neid seitse kuud tagasi. Pere pärast ei muretse: Allah aitab neid. Väitis, et raha koju ei saada, sest palka ta ei saa. Viimase kolme kuu jooksul olevat saanud raha ainult üks kord – 150 afgaani (1,3 eurot). Küsis mult, et kas ma ei tahaks talle raha anda uute saabaste ostmiseks. Ta ise oli plätudes, mis ongi talibide vormijalats. Ma ei võtnud vedu, siis ta lubas lahkelt, et ostab ise mulle uued saapad.
Erik tahtis teda muidugi pildistada. Shafi puikles algus vastu, aga siis sai edevus võitu. Ja siis läks lahti – enne värava ees toimunu oli tagasihoidlik eelmäng. Korraga hakkas talibe välja pudenema igast nurgast. Mõni tuli automaadiga jooksujalu.
/nginx/o/2021/12/12/14256045t1hd85f.jpg)
Nagu oleks koolilõpupildistamine olnud. Ühe- ja kolmekaupa, siis suuremate rühmadena ja siis jälle väiksemate rühmadena. Kubernerihoone ees ja roosipõõsaste ees. Automaadid risti rinnal ja automaadid sõjakalt ülespoole suunatud. Erik pildistas neid igas mõeldavad variatsioonis. Kulmineerus see kõik umbes 15 talibivõitleja ühispildiga kubernerihoone ees.
«Nagu pulmafotograaf,» kommenteeris Erik. Pigem Talibani Jalalabadi osakonna ametlik fotokroonik.
No sõbralikumaid mehi kui need Talibani võitlejad andis sel hetkel maailmamuna pealt otsida! Kõik üritasid minuga rääkima tulla, iga viimanegi pähe jäänud ingliskeelne fraas ja sõna tuletati meelde, et saaks ainult midagi küsida ja naeratada.
Nii et tänase blogilooga avasime ametlikult Talibani pehmemat poolt!
Loodetavasti ei saa me tundma nende karmimat külge.
/nginx/o/2021/12/12/14256047t1hbfb4.jpg)
Asekuberneriga saime ka oma jutud ära räägitud ja vajaliku loa kätte. Sain taga ka veidi rääkida, loete sellest peagi Postimehest, aga huvitav oli see, et pärast minu küsimustele vastamist (kahjuks ei kestnud see kaua, sest tähtsal mehel olid järgmised tähtsad toimetused), palus ta, kas ta tohib ise ka mõned küsimused mulle esitada. Teda huvitasid järgmised asjad:
- mis on minu usk;
- kuulnud, et pean ennast kristlaseks, täpsustas ta, et mis suunda ma kristluses täpsemalt esindangi;
- kui religioosne inimene ma olen;
- kas minu kodumaal on religioon seadusega kaitstud;
- mida ma arvasin Afganistanist enne ja nüüd;
- mida Talibanist räägitakse minu maal;
- kui ma lähen koju, siis mida ma räägin tänasest Afganistanist oma rahvale;
- miks maailm ei külmuta lahti meie raha? Ja mida mina isiklikult sellest arvan;
- mida tema saab minu heaks teha;
- kui ta tuleb Eestisse, siis kas talle näidatakse kõike, mida ta soovib näha.
/nginx/o/2021/12/12/14256046t1h8427.jpg)
Lahkudes surusime sõbralikult kätt ja ma ei saanud jätta ütlemata: «Welcome to Estonia!» Ärgu meie välisministeerium nüüd pahandagu kohe.