INTERVJUU ⟩ Energeetikaekspert: uut hinnahüpet võime näha juba järgmisel talvel (2)
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
17. detsember 2021, 00:00
- Pärast 2020. aasta majanduslangust tulnud tõus tingis ka energianõudluse kasvu
- Praegustes energiahindades mängib rolli ka palav ja tuulevaikne möödunud suvi
- Nord Stream 2 puhul ei pääse lõpuks poliitilisest lahendusest
- Venemaa on närviline, sest näeb, et sõltuvus nende gaasist ühel hetkel kaob
Venemaa teeb Euroopa energeetikareformide pärast kära, sest näeb, et see on nende gaasist sõltumise lõpu algus, ütleb Elisabetta Cornago mõttekojast Center for European Reform.
Elisabetta Cornago
- Mõttekoja Centre for European Reform teadur, kes on spetsialiseerinud energeetika- ja kliimapoliitikatele.
- Varem on ta töötanud OECD keskkonnaökonomisti ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri energiapoliitika analüütikuna.
- Tal on doktorikraad majandusteaduses Université Libre de Bruxelles’ist.
Keda tuleb süüdistada praegustes energiahindades ja keda mitte?
Nende energiahindade taga on palju asjaolusid.
Alustada tuleks sellest, mida ei tohiks süüdistada – üleminekut süsinikuvabale energiasüsteemile. Ma väidaksin hoopis vastupidist: meie energiaüleminek pole piisavalt kiire ja seetõttu mõjutabki Euroopat praegu gaasihindade tõus. Lisaks on EL sõltuv gaasiimpordist, eriti just Venemaalt, kust tuleb kolmandik Euroopa gaasist.
Kui me läheme tegelike hinnakergitajate juurde, siis esimene neist on majanduslik kontekst. Pärast 2020. aasta nõudluse kukkumist nägime tänavu üle maailma majanduslikku taastumist. See on kasvatanud nõudlust energia järele ja tekitanud suurema konkurentsi gaasile.
Teine faktor on midagi, mida me tegelikult kontrollida ei saa – ilmastiku kõikumine. Eelmine talv oli väga külm, sellele järgnes väga soe suvi metsatulekahjudega üle Euroopa – need mõlemad tähendasid ka suuremat nõudlust energia järele.
Suvel tavaliselt gaasivarusid täiendatakse, sest siis on nõudlus pisut väiksem. Kuid kuumalainete tõttu kasvas vajadus jahutuse järele, mis nõudis elektrit, mis omakorda tähendas, et gaas tarbiti kohe ära, see ei kogunenud mahutitesse. Selle tõttu on gaasivarud nüüd väiksemad, kui nad sel aastaajal olema peaksid.
Ning siis on veel paar faktorit. Üks neist on see, et tänavu suvel oli tuule kiirus väiksem, eriti Põhja-Euroopas. See tähendas tuuleenergeetika väiksemat tootlikkust ja kui sealt tuleb vähem energiat, tuleb seda ilmselgelt hüvitada. Gaasijaamu on seepärast vaja, et need ei sõltu sellest, kas tuul puhub või päike paistab – need on vajaduspõhised kompenseerivad energiaallikad.
Teine aspekt, mis hinnatõusu selgitab, eriti just sügisel, olid mõningad tehnilised probleemid maagaasi puurimisega nii Venemaal kui ka Norras. Selliseid asju juhtub, tavajuhul on need hallatavad, aga kui kõik juhtub samal ajal, tekitab see lisasurve energiasektorile.
Kõik need asjad ei mõjutanud mitte ainult gaasihinda, vaid tulid esile ka kõrgetes elektrihindades suuremas osas Euroopas. Mõnele inimesele võib see olla pisut segadust tekitav. Et kas see tähendab, et Euroopa elekter tuleb peamiselt gaasist? Ei, aga gaas on praegu viimane elektri tootmise võimalus.
Seda põhjusel, et kuna me liigume eemale süsinikuintensiivsest energiast ja süsinikuhinnad kallinevad, surub see süsteemist välja süsinikuintensiivsemaid kütuseid, nagu kivisüsi. Viimase 10–15 aasta jooksul on maagaas järjest enam asendanud sütt. Emissioone silmas pidades on see hea, sest see vähendab elektri süsinikuintensiivsust, kuid paneb ka meie süsteemi rohkem sõltuma impordist, mis on haavatavus.
Kui me vaatame eri Euroopa maade hinnaleevendusmeetmeid, siis millised lahendused paistavad head ja millised mitte?
Üldiselt oli ELi maade reaktsioon üsna kiire ja ka üsna efektiivne. Esimese asjana tuleb kaitsta tarbijaid, kuid selleks on nii paremaid kui ka halvemaid variante.
Üks hea viis on anda tarbijatele toetusi, et nad saaksid neutraliseerida hinnatõusu. Sellisel juhul näevad tarbijad jätkuvalt, et on hinnatõus, ja mõistavad, et energiaturul toimub midagi tähtsat. See võib neid ka innustada osaliselt tarbimist vähendama.
Suuremate elektriarvete koorem ei ole väikse sissetulekuga peredele ja suure sissetulekuga peredele samaväärne. On tähtis, et see toetus jõuaks peredeni, kes abi enim vajavad.
Sellised hinnad ei jää igaveseks, aga samasugused järsud hinnatõusud võivad muutuda tavapärasemaks.
Teine küsimus on see, kuidas defineerida «haavatav» või «madalama sissetulekuga majapidamine». See on poliitiline valik. Kuid on olemas ohtralt mudeleid puuduses perede tuvastamiseks, kelle energiaarvet tuleks toetada.
Üldises plaanis on toetused paremad kui hinnatõusu summutamise katsed. Kuigi ma mõistan, kuidas sellisel hetkel võib poliitikutel tekkida soov väga kõrgeid hindu piirata. Valitsused ei saa kontrollida gaasi hulgihindu, küll aga jaehinda ehk makse, mis moodustavad suure osa energia maksumusest.
Valitsused on ajutiselt pisut kärpinud näiteks energia- või käibemakse. Seda saab teha üsna kiiresti.
Lisaks hindadesse sekkumisele saab talvel säilitada energiaühendusi. Kui näiteks mõned pered sattuvad raskustesse arvete maksmisel – mis on muidugi halb märk; kui sul on olemas õiged meetmed aitamaks inimestel arveid maksta, ei tohiks seda juhtuda –, tuleks säilitada nende ühendused. Vastasel juhul kasvab energiavaesus.
Te juba ütlesite, et rohepööret ei tohiks süüdistada. Aga mida te arvate ettepanekutest peatada teatud rohepöörde poliitikate elluviimine? Kõige viimati oli see Poola, kes pakkus välja heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) peatamist.
Heitkogustega kauplemise süsteemi kohta on tehtud kaks ettepanekut. Üks neist katab rasketööstust ja elektritootmist. Sellel pole midagi pistmist gaasihindadega. Selle ettepaneku elluviimine ei lahendaks gaasihinna olukorda.
On tõsi, et ETSiga seotud süsinikuhinnad on kasvanud. Kuid see ei ole põhiline elektrihinna ülesvedaja ehk sellega mängimine ei aitaks.
Teisalt on süsinikuhinna tõus tähtis signaal fossiilkütustest energia tootjatele, et nad näeksid, et pikas perspektiivis süsinikuhinnad tõusevad. Nad peavad selle sõnumi saama ja tootmist vastavalt kohandama.
Teine ettepanek, milles mitmed valitsused pole täielikult veendunud või on isegi pisut tõrjuvad, on hooneid ja transporti puudutav emissioonikaubanduse süsteem. Kas me peaks selle külmutama?
Asi on selles, et Euroopa ei hakka kunagi tootma oma maagaasi. Me sõltume selle impordist. See olukord ei muutu. Üks asju, mida Euroopa Komisjon ära teha üritab, on vesiniku ja biogaasi propageerimine. See on hea, kuid hakkab moodustama vaid murdosa meie energiavarudest.
Kuidas saab veenda tarbijaid liikuma gaasipõhise kütte juurest elektripõhise kütte juurde? Tuleb anda mõtestatud hinnasignaale, mis tähendab energiahindu, mis peegeldavad süsinikusisaldust.
ETSi süsinikuhind võib olla üks selline märk. Teine asi on tasakaalustada näiteks energiamakse gaasile ja elektrile. Elektrimaksud kipuvad olema kõrgemad kui maagaasi omad. See on halb märk, sest see ei innusta kedagi vahetama gaasiboilerit õhksoojuspumba vastu. ELi riigid peaksid mõtlema sellele, kuidas anda tarbijatele õigeid signaale, et nad liiguksid ära maagaasi juurest ja otsiksid alternatiive.
Samas oleks nende signaalide mõju taas tugevam madalama sissetulekuga kodudele. Kõrgema sissetulekuga kodud võivad taluda suuremat arvet kergemini või olla juba kasutanud valitsuse programme, et muuta oma maja energiatõhusamaks või vahetada gaasiboiler õhksoojuspumba vastu.
Vaja läheb süsteeme, mis aitaksid madalama sissetulekuga kodusid. Sissetulekutoetusi, aga ka abi, muutmaks nende kodu energiatõhusamaks ja vähem süsinikuintensiivseks.
Euroopa Komisjoni rohestamisprogrammi «Fit for 55» ettepanekud sisaldavad meedet, mis üritab juhtida läbi sotsiaalse kliimafondi osa hoonete ETSi tuludest sissetulekutoetusteks ja subsiidiumideks kodude energiatõhusamaks muutmisel. See samm on õiges suunas, aga ma ei usu, et fondi praegusest eelarvest piisaks kõigeks selleks, mida sellega teha tahetakse.
Kui tahta probleem aastaks 2030 või 2050 lahendada, tuleb renoveerima hakata juba täna. See nõuab kindlasti rohkem raha ja liikmesriigid peaksid ka sellel rindel rohkem ära tegema.
Ma ei usu, et «Fit for 55» puhul kõige peatamine oleks lahendus. Seda tuleb lihtsalt kujundada viisil, mis väldiks lisakoormuse tekitamist tarbijaile.
Ülemkogu eel räägiti kahest leerist ELi maade seas. Ühte juhib Saksamaa, kes arvab, et liberaliseeritud energiaturuga on kõik hästi ja me peaksime asjad jätma, nagu nad on. Teine leer on väidetavalt Prantsusmaa taga ja ütleb, et tuleb alustada Euroopa energiaturu reforme. Mida teie sellest arvate?
Mulle kui majandusteadlasele on see huvitav diskussioon. Ühelt poolt on Saksamaal õigus, kui ta ütleb, et tänane energiaturg töötab niimoodi, et annab signaali teatud energiaallikate nappusest. Gaasi vähene saadavus tähendab kõrgeid hindu.
See on õige, kuid probleem on selles, et tänased tarbijad ei näe hinnast, et taastuvenergia osakaal on märkimisväärselt kasvanud kogu Euroopa energeetikas. Isegi aastal 2021 jõudsime uue rekordini taaskasutatavate energiaallikate kasutamisel.
Aga kui te vaatate tänaseid hindu, on raske tarbijatele selgitada, et meil läheb paremini, meie energiasüsteem läheb rohelisemaks. Sest hinna määrab jätkuvalt gaas ja hind on seetõttu jätkuvalt kõrge.
On ebakõla gaasi tõttu kõrgete hindade ja tarbijatele saadetavate sõnumite vahel, kus öeldakse, et ärge muretsege, kui üleminek on läbi ja me jõuame süsteemini, mis on täielikult süsinikuvaba, siis tuul ja päike ei maksa midagi ning lõpuks saame madalamad energiahinnad.
Millal see lõpuks tuleb? See on tarbijatele tähtis küsimus ja see tõukab tagant mõningaid üleskutseid Prantsusmaalt, Hispaanialt, kuidas me haldame lahtiühendamist, kuidas eraldame elektrihinna gaasihinnast nii, et tarbijad näeksid kasu sellest, kui liikuda energiapakkujate juurde, kes pakuvad neile näiteks täiesti rohelist elektrit.
See on aus küsimus, kuid energiaturu kujundamisel ka väga keerukas ja viib väga tehniliste aruteludeni.
Mis peaks saama Nord Stream 2st?
Nord Stream 2 on suure konksuga olukord, mis lõpuks nõuab poliitilist lahendust. Sest torujuhe on olemas, aga uus Saksa valitsus teatas, et praegu see tööle ei hakka. Rohelist tuld ei tule, kuni pole tõestatud, et see vastab ELi gaasituru regulatsioonidele, sellele, et gaasi transport ja jaotus oleksid lahutatud. See on tehniline punkt, mis üritab varjata ümbritsevaid poliitilisi küsimusi.
Ma ei tea, millal lahenduseni jõutakse. On pisut keeruline kujutada, et seda torujuhet hoitakse edasi külmutatuna, sest nii Euroopa kui Saksamaa vajavad rohkem gaasi – kui mitte sel talvel, siis tulevikus.
Lisaks näeme sõjalist ohtu Venemaalt Ukrainale, mis on tegelikult põhjus, miks Saksamaa on andnud jõulisema vastuse. Nord Stream 2 ümber on rohkem kaalutlusi kui pelgalt energiahinnad Euroopas.
Meie energiaüleminek pole piisavalt kiire ja seetõttu mõjutabki Euroopat praegu gaasihindade tõus.
Viimaste kuude jooksul on Venemaa suhtes tehtud väga tähtsaid avaldusi ja positsioneerimisi. Venemaa on väga tugevalt kritiseerinud ELi turukujundust ja otsuseid. Öelnud, et gaasituru liberaliseerimine tekitaski Euroopas praeguse keeruka olukorra ja Euroopa peaks naasma pikaajaliste gaasilepingute juurde.
Kui vaatate gaasituru liberaliseerimise kasu tarbijatele, siis näete, et see on olnud märkimisväärne. Liberaliseerimise halb külg on muidugi see, et see muudab teid haavatavaks sellistest kõikumistest nagu praegune.
Milline võiks olla praeguse elektrihinnakriisi pikem mõju Euroopa poliitikatele?
On risk, et kui tarbijad näevad kopsakamaid arveid, muutuvad valitsused tõrksamaks nende paketi «Fit for 55» osade jõustamise suhtes, mis toovad energiaarvetele lisakulusid. Näiteks hooneid puudutava süsinikumaksu või energiamaksude ülevaatamise suhtes. See oleks lühinägelik vaade probleemidele, aga see risk on.
Riikide tasemel on valitsused olnud üsna dünaamilised nende meetmete juurutamisel, toetamaks majapidamisi, kes saavad suuremaid energiaarveid. Sellel on riigieelarveline hind, mistap on küsimus, kui kaua neid meetmeid rakendatakse ja kas neid võidakse pisut vähendada.
Kuid nii liikmesriikide kui ka ELi jaoks on pikaajaline lahendus selge: tuleb vähendada sõltuvust gaasist. See tähendab rohestamist ja taastuvenergiat, rohkem energiaühendusi riikide vahel, samuti energiaefektiivsust, et nõudlust vähendada.
Aga kas me suudame teha piisavas koguses investeeringuid, et järgmisel talvel – 12 kuu pärast – tugineda märgatavalt vähem Vene gaasile? Ma ei usu, et suudame selle olukorra aastaga lahendada.
Ehk on võimalus, et kui kevadel energiahinnad langevad koos õhutemperatuuri tõusmisega, võime selle probleemi mõneks kuuks unustada, aga samasugune järsk hinnatõus võib tulla tagasi järgmisel talvel.
Sellised hinnad ei jää igaveseks, aga samasugused järsud hinnatõusud võivad muutuda tavapärasemaks. Ja see võib kesta seni, kuni püsib vajadus gaasi kui viimase abinõu järele. Ehk on risk, et energiahinnakriisid jäävad iga talve osaks. Mistap valitsused peavad mõtlema, kuidas see lahendada nii riigi kui ka ELi tasemel.
Rahvusvaheliselt ei paista, et vastasseis Venemaaga energiarindel niipea kaoks. Ning sõjaline eskalatsioon Ukrainas ei tee asju kergemaks.
Ehk väärib äramärkimist, et põhjus, miks nii Vene ministrid kui ka Gazprom on olnud väga kriitilised Euroopa gaasituru liberaliseerimise suhtes, on see, et nad näevad, et see on Euroopa gaasisõltuvuse lõpu algus. Mistap nad kaotavad peagi tähtsa turu. Selle pärast on nad ilmselgelt mures ja seetõttu teevad nad kära ja üritavad külvata erimeelsusi.