Postimees Ukrainas ⟩ Rindeäärses Mariupolis tähendaks Vene uus pealetung täielikku hävingut

Mariupoli linnavalitsuse hoone põles seitsme aasta eest ning seisab tänaseni varemetes. Foto: Karl-Hendrik Pallo

Mariupoli tunneb juba kaugelt ära selle sadama kõrgustesse küündivate kraanade, riigi ühe suurima terasetööstuskompleksi töö tagajärjel tekkinud tuhamäe ja päikese käes sillerdava mere järgi.

Kuna meie Euroopa Liidu riikide ajakirjanikest koosnev seltskond jõudis Mariupolisse veidi enne viit hommikul, andis merelähedusest tunnistust vaid luust ja lihast läbi lõikav külm meretuul.

Mööda tänavat sörkides ja nuuskides meie poole tulnud kolmeliikmeline kodutute koerte kari ennast külmast segada ei lasknud. Hoides viisakat distantsi ja nähes, et ükski ajakirjanik neile toitu pakkuma ei hakka, läksid loomad peatselt oma teed ning meie saime hotelli kolmetunnist uinakut nautima minna.

Ida-Ukraina sõjatsoonist vaid umbes kahekümne kilomeetri kaugusel asuv linn mõjub viimaste päevade jooksul nähtud asulatega võrreldes jõukana, kuigi Ladade arvukus ruutkilomeetri kohta on siiski märkimisväärselt kõrgem kui riigi lääneosas. Ka suurematel teedel veavad loominguliselt kokkukuhjatud jõulukuuski vanad nõukogudeaegsed Kamazi veokid.

Seistes päikese käes Mariupoli sadamaäärsel kail ja vaadates oma Läti kolleege telekaamerate ees kohapealset reportaaži tegemas, tabasin end mõttelt, kui rahulik Mariupolis on.