Esimene europarlamendi saadik, kes andis allkirja pronksööde ajal Eesti toetuseks väliskomisjoni erakorralise koosoleku kokkukutsumiseks, oli Läti konservatiiv Inese Vaidere. Eile mobiliseeris ta Strasbourgis oma aatekaaslased Euroopa Rahvaparteist üritusele «Miks läti keel peab jääma Läti ainsaks ametlikuks keeleks».
Ümarlauaga seminariruumi tõi see ettevõtmine kolm kaamerat ja umbes 50–60 inimest. Eurosaadikud – valdavalt konservatiivid Vaidere parteiperest, aga ka näiteks Läti endisest peaministrist liberaal Ivars Godmanis ja venekeelse vähemuse eest nii Lätis kui ka kohati Eestis võitlev vasakpoolne Tatjana Ždanoka ning kahetunnise ürituse käigus libiseva saabumis- ja lahkumisgraafikuga kõik kuus eestlast – , nende assistendid, (valdavalt Läti) ajakirjanikud ja näiteks ka Poola välisministeeriumi esindaja täitsid ruumi nii, et istekohti enam ei jätkunud.
Pärast Vaidere sissejuhatavat sõnavõttu, kus ta hoiatas, et Lätis vene keelele teise riigikeele staatuse andmine tähendab kogu ELi jaoks ühe uue ametliku keele tulekut, andis ta sõnajärje eurokonservatiivide raskekahurväele.
Prantsuse saadik ja Rahvapartei fraktsiooni juht Joseph Daul meenutas, kuidas tema elsaslasena ei rääkinud kuueaastaselt kooli minnes sõnagi prantsuse keelt. «Me vaatasime prantsuse keelt nagu lehm rongi,» kirjeldas ta. Lisades, et on uhke selle üle, et on nii elsaslane kui ka prantslane.
«Algatus, millega Euroopa Komisjonilt nõutakse vene keelele ELis ametlikku staatust, on nali,» resümeeris Daul.
Tagasipõige MRP juurde
Poolakast eelmine europarlamendi president Jerzy Buzek märkis, et vähemused peavad täitma oma kodanikukohust. «Tõeliselt euroopalik on erinevus, mis toetab ühtsust, mitte killustamist,» hoiatas ta, leides, et vene keelele Lätis ametliku keele staatuse nõudmine viib ELi kõrvale tema senisest ühtsuse otsimise teest.
«Ma ütlen selgelt: Läti täidab vene vähemuse osas ELi reegleid,» rõhutas Buzek.
Juba paarkümmend aastat eurosaadiku leiba teeniv sakslane Bernd Posselt suundus ajalooradadele. Tema meenutas Molotovi-Ribbentropi pakti ja oma nooruspäevi Otto von Habsburgi assistendina europarlamendi 1979. aastal valitud esimeses koosseisus, kui legendaarne eurooplane tegi raporti Baltimaadest ja europarlament otsustas mitte kunagi tunnustada nende okupatsiooni.
Pärast suurriikide etteasteid andis Vaidere sõna ka Tunne Kelamile, kes tõdes, et NSVLi jätkudes olnuks lätlased praeguseks juba oma kodumaal vähemuses.
Seejärel võtsid järje üle eksperdid. Lätist kutsutud keeleteadlane, demograaf ja politoloog selgitasid õpetajalikult aeglasel toonil okupatsiooni mõjusid Läti rahvastikule ning märkisid, et tegelikult diskrimineeritakse nende riigis hoopis lätlasi, kes ei saa alati asju riigikeeles aetud.
Ekspertide üsna ühesuguse ja eestlastele tuttava sisuga ettekanded lõpetas teistest märksa tulisemalt diplomaatia ja protokolli konsultandiks tituleeritud Jeļena Avotiņa-Jekateriničeva. Tema teatas sissejuhatuseks, et on 16 aastat Lätis elanud venelane: «Ma olen venelane Lätis ja ma olen vene keele Läti riigikeeleks võtmise vastu!»
Avotiņa-Jekateriničeva võrdles ühes riigikeeles kahtlemist lipu põletamise või taskurätina kasutamisega ning nimetas referendumi algatamist huligaansuseks. «Keegi ei kahtle, et 18. veebruaril hääletab rahvas selgelt ühe riigikeele poolt,» lubas ta.
Seejärel pöördus venelannast protokolliekspert temast üle saali istunud Ždanoka poole. «Proua Ždanoka, ma süüdistan teid, et te kahjustate suurt vene rahvust!» lausus ta. «Mitte kusagil maailmas ei ründa venelased põhirahvust nii nagu teie Lätis!»
Avotiņa-Jekateriničeva märkis, et Ždanoka tegevus on petturlik ja küüniline, ning süüdistas teda lihtsate harimatute vene inimeste lollitamises, nende karjääri ja elu rikkumises ning tänamatuses lätlaste vastu. «Elagu iseseisev ja suveräänne Läti ainsa riigikeelega!» lõpetas ta ning teenis hoolimata ürituse käigus pisut hõrenenud kuulajaskonnaga saalist tuliseima aplausi.
Seejärel avati ring vabadeks sõnavõttudeks.
Ungari konservatiiv György Schöpflin meenutas, et Saksa türklased ei soovi oma keelt riigikeeleks ning ka araabia keel pole siiani Prantsusmaal riigikeel. Rumeenia konservatiiv Monica Luisa Macovei nentis, et tema ei saa aru, mis Läti põhiseadusel viga on – riigikeel ei tohiks üldse olla muudetav küsimus.
Ainsa mittekonservatiivina võttis sõna Vilja Savisaar-Toomast, kes oli ühtlasi ka ainus Eesti saadik, kes osales Vaidere üritusel otsast lõpuni. Europarlamendis liberaalide fraktsiooni kuuluv Savisaar-Toomast märkis, et tuli kahel põhjusel – esiteks naabreid toetama ja teiseks hirmust.
«Me kardame, et see võib mõjutada ka meie vene poliitikuid,» lausus Savisaar-Toomast, meenutades pronksöid. «Ma tahan öelda, et me oleme teiega solidaarsed.»
Ürituse lõpuosas tõstis käe ka Ždanoka. Ta hoidis seda püsti vähemalt viis minutit nagu nõukogudeaegne Lenin Tartus Riia mäel. Otse üle saali istuv Vaidere aga vaatas kindlalt mööda ning teatas, et aeg on läbi.
Ždanoka etteaste hõredale saalile
Selleks hetkeks oli juba teada, et Ždanoka oli poolteist tundi hilisemaks organiseerinud vastuürituse pressikonverentsi näol. Selle peaesinejatena olid välja kuulutatud tema ise, Läti referendumi algataja Vladimirs Lindermans ja Ungari sots Csaba Tabajdi.
Kuigi Ždanoka oli broneerinud suurema saali, oli seal rahvast hõredamalt. Tema ainsa grupikaaslasena tuli vaatemängu pealtvaatajana uudistama Indrek Tarand. Lisaks mõned assistendid, europarlamendi töötajad ja Läti ajakirjanikud. Kokku 15 inimest.
Olles öelnud avasõnad inglise keeles, üritas Ždanoka üle minna läti keelele. Siis aga selgus, et kuigi kohal olid enamiku ELi keelte – näiteks kas või portugali – tõlgid, polnud ühtki tõlki, kes suutnuks vahendada läti keelt.
Pärast abitut üleskutset, et ehk keegi tõlkidest siiski valdab Ždanoka kodumaa siiani ainsat riigikeelt, pakkus Lindermans, et räägitagu vene keeles. Ettepanekule tõlkida siiani veel ELi ametlike keelte sekka mitte kuuluvat keelt oli tõlkide kabiinist vastuseks vaikus. Sestap seadis Ždanoka plaanid ümber ning teatas, et räägib inglise keeles ja tõlgib ka läti keelt rääkivat Lindermansi.
«Euroopa riigid peavad lingvistilise mudelina üle võtma selle, et nad räägivad vabalt oma emakeelt, naabri keelt ja rahvusvahelist keelt, milleks praegusel juhul on saanud inglise keel,» ütles ta sissejuhatuseks.
Olles teatanud, et praegune referendum on vastus kahe aasta tagusele algatusele, millega taheti Lätis lõpetada kogu venekeelne haridus, ning lugenud ette ühe 2008. aastast pärineva rahvusvähemuste kaitse konventsiooni komisjoni avalduse, andis ta sõna Lindermansile.
Korraks juba ingliskeelsele fraasile «I want to say that» koperdanud referendumi organisaator jätkas vapralt läti keeles, Ždanoka tõlkega. «Venekeelsed inimesed pole rahul rahvustevaheliste suhetega Lätis,» sõnas Lindermans. «Me ei aktsepteeri loosungit, et lätlased on sellel maal peremehed ning kõik teised on uustulnukad ja okupandid.»
Lindermansi sõnul on nende referendumi eesmärk panna alus dialoogile, mille tulemus on see, et vene keel pole Lätis võõrkeel.
Kolmandana sõna saanud ungarlane Tabajdi teatas sissejuhatuseks kurjakuulutaval toonil: «See pole esimene kord, kui me räägime venekeelse elanikkonna olukorrast Lätis. On häbi, et 400 000 venelast pole ELi kodanikud.»
Pühendanud mõnevõrra aega sellele, et kirjeldada, kui väga ta mõistab eestlaste, lätlaste ja leedulaste olukorda ja tunneb neile okupatsiooni pärast kaasa, võttis ta mõtte kokku teatega, et kaheksa aastat pärast Baltimaade vastuvõtmist ELi ei saa aktsepteerida venelaste olukorda Lätis.
«Nad ei lahku Lätist,» lubas Tabajdi ning presenteeris oma isikliku neljaosalist rahvuste klassifikatsiooni, milles endise NSVLi venelased moodustasid omaette olulise grupi.
Vaidere põhjendas seda, miks ta eilse kuulamise korraldas, Postimehele meenutusega, kuidas okupatsiooni lõpuajaks oli lätlaste osakaal nende kodumaal langenud sõjaeelselt 80 protsendilt 50 ligi. «Nüüd on olukord taas pisut parem, kuid sellegipoolest suuremates linnades, nagu Riia või Daugavpils, on lätlased vähemuses,» märkis ta.
«Kui vene keelest saaks Lätis teine riigikeel, oleks see aeglane surmaotsus läti keelele Lätis,» ütles ta. «Rääkimata sellest, et see protsess oleks väga keerukas, kui me peaksime kõiki dokumente tõlkima hakkama. Isegi praegu, kui vene keel pole teine riigikeel, on paljud venelased segaduses – nad ei räägi lätlastega Lätis mitte läti, vaid vene keeles. See on teatud suhtumise näitamine meie rahva ja riigi vastu ning see on väga frustreeriv.»
«Meie valitsus ja parlament on teinud suure vea sellega, et nad ei sekkunud kohe alguses, kui mittekodanikud ja endised natsionaalbolševikud hakkasid referendumiks allkirju koguma,» leidis Vaidere. «See ei ole normaalne olukord, kui iseseisvas ELi riigis võib selline isik koguda allkirju riigi poliitilise korra muutmiseks! Sellel pole miskit pistmist demokraatia ja inimõigustega.»
«Lisaks on see tohutu raharaisk, et me peame kulutama kaks miljonit eurot sellistele mittekodanike algatustele,» lisas Vaidere.
Vaidere parteikaaslane Sandra Kalniete ütles eile Postimehele antud intervjuus, et ei usu sekundikski, et referendumimõte sündis üksikute Läti vene kogukonna pärast muretsevate inimeste peas. «See on algatus, millega manipuleerivad osavalt Vene eriteenistused,» oletas ta. «Muster, mis praegu areneb, on suunatud Läti poliitilise destabiliseerimise poole.»
«Oktoobris koostas Vene välisministeerium dokumendi, milles soovitas kasutada kodanikealgatusi vene keele ELi ametlikuks keeleks muutmiseks,» rääkis Vaidere. «Iroonilisel kombel algas 1. novembril Läti selline allkirjade kogumine, mille korraldas see natsionaalbolševik. Ma ei usu, et see on juhuslik.»
«Kuigi kõik teavad, et isegi ELi piirkondlike ja vähemuskeelte harta on loodud ohustatud põliskeelte kaitseks, mis on piirkonnale unikaalsed ja mida üheski teises riigis ei räägita,» selgitas Vaidere. «Vene keel pole ohustatud. Eesti ja Läti kõrval on suur riik, kus räägitakse ainult vene keelt, ja pole takistusi selle keele arendamiseks seal.»
Vaidere ja Kalniete parteikaaslane Krisjanis Karins ütles Postimehele, et ainus rahvus, keda Lätis ahistatakse, on lätlased. «Meie pealinnas on väga tavaline, et sind keeldutakse teenindamast riigikeeles ja lätlased peavad rääkima vene keelt,» sõnas ta.
«Venekeelsed inimesed meie riigis immigrandid. Nad pole põlisvähemus,» jätkas Karins. «Põlisvähemus on liivlased, keda võiks küll solvata see, et liivi keel pole ametlik riigikeel. Nemad on sarnased Hispaania katalaanide ja baskidega.»
Vaidere hinnangul tekkis Lätis just praegu selline olukord seetõttu, et Venemaa vaatab Lätit kui Baltimaade nõrgimat punkti, kust alustas oma huvide edendamist ELis. Ta tunnistas, et ei saa välistada selliste asjade eksporti mujale, kuid avaldas lootust, et esimese punktina tule alla sattunud Läti ei lange.
Liiga kerged referendumid
«Kahjuks on Läti Šveitsi järel üks referendumite suhtes liberaalsemaid riike,» nentis Kalniete. «Põhimõtteliselt, kui sa kogud 10 000 allkirja, maksab kogu ülejäänud toimingud kinni riik. Šveitsis hakkab riik rahastama märksa kõrgemalt tasemelt.»
Nii Kalniete, Karins kui Vaidere leidsid, et nüüd peavad nende valitsus ja parlament hakkama remontima põhiseadust. «Mõned meie seadusandajad viitasid juba aastaid tagasi, et on võimalik selline olukord, et rühm inimesi algatab referendumi, mis võib ähvardada meie riigi alustalasid,» rääkis Kalniete.
«See on probleem, millega me praegu tegeleme. Põhiseadust saab muuta kaks kolmandikku seimiliikmeist,» selgitas Kalniete. Ta avaldas lootust, et lisaks venekeelse elanikkonna parteiks peetavale Koosmeele Keskusele praeguses seimis opositsioonis olev Roheliste ja Põllumeeste Liit toetab põhiseadusmuudatuste hääletuses valitsust.
Karinsi arvates läheks vaja ka seadusi, millega võrdsustataks Läti okupatsiooni eitamine holokausti eitamisega.
ÜKS KÜSIMUS
Kas keelereferendumi kampaania on mõjutanud rahvussuhteid Lätis?
Sandra Kalniete
Euroopa Rahvaerakond
Kahtlemata on sellel referendumil teatud mõju Läti rahvuskliimale. Mulle on jäänud mulje, et venekeelne kogukond on selle allkirjade kogumise tagajärjel lõpuks – 20 aastat pärast taasiseseisvumist – hakanud end tunnetama kui omaette üksust.
Teisalt, rääkides viisist, kuidas inimesed igapäevaselt suhtlevad ja koos elavad, ei näe ma erilist muutust. Lätlased on põhimõtteliselt põhjamaise mõtteviisiga – me kontrollime oma emotsioone ega lasku iialgi sõimuvalingutesse. Samuti erinevad Läti venekeelsed inimesed venelastest Venemaal. See pikaajaline kooselu on muutnud ka nende käitumist – reaalsuses on Eesti ja Läti venelased esimesed euroopalikud venelased.
Nüüd pole põhiküsimus mitte referendum, mille tulemust me teame. Põhiküsimus on see, mida me teeme 19. veebruaril. Kuidas me ületame tekkinud lõhe – nii poliitilisel kui ka psühholoogilisel tasemel. On ainult üks tee: pöörata märksa rohkem tähelepanu reaalsele integratsioonile – haridusele, keelele, ühistele väärtustele – et tuua kogukondi lähemale.
Kuivõrd toetust leiavad Tatjana Ždanoka vene vähemust puudutavad algatused Roheliste / Euroopa vabaliidu fraktsioonis?
Indrek Tarand
Roheliste / Euroopa vabaliit
Ütleme nii, et siin (Ždanoka eilsel Läti referendumit puudutaval pressikonverentsil, toim) ei ole meie fraktsioonist kedagi. Teatud regulaarsusega ta korraldab selliseid üritusi, aga täna, ma saan aru, on kontraüritus Inese Vaidere omale. Tema suhtumist illustreeribki kõige paremini see, et ta organiseerib mingi kahe riigikeele ürituse, kus unustab läti tõlke organiseerimata.
Siin ei ole isegi Alfreds Rubiksit või Alexander Mirskyt (Läti eurosaadikud, toim), kes ka ajavad teatud mõttes samasugust poliitikat. Ja ajakirjandusest peale Eesti ja Läti esindajate siin kedagi polnud – see sündmus ei pääse tänase päeva esikümnesse.
Siin väidetut, et venelased Balti riikides on omaette vähemuse kategooria, meie grupis nii ei jagata. Traditsioonilise vähemuse mõiste on meil väga selge: need on kõmrid, baskid jne. Nõukogude okupatsiooni järel tekkinud vähemused ei ole traditsioonilised. Ta püüab küll, aga talle meenutatakse siis kohe, et definitsiooni kohaselt on teisiti.
Muidu ta kipub alati panema ühte patta Eesti ja Läti, aga ma olen püüdnud teda treenida sõbralikult ja metoodiliselt, et need pole sama riik ja ei maksa. Mina ei ole Läti poliitika spetsialist ja ma ei ütle midagi lätlaste kohta, kui ma ei tea seda. Nii palju ta kuulab.
Viimati ta tegeles Maksim Reva petitsiooniga, mis pronksiööst siin rippus. Siis ta tagus nagu rauda, et Reval on takistatud kodakondsuse valimist. Me seletasime, et ei ole – tal on kõik võimalused valida üks või teine või kolmas. Õnneks, kui menetlus algas, oli Reva võtnud Vene kodakondsuse. Talle öeldi, et lõpeta ära.