:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
/nginx/o/2021/12/30/14287304t1h8a75.jpg)
- Taliban on afgaanide sõnutsi muutunud
- Välisriigid soovivad Talibanilt spetsialistide valitsust
- Toetus Talibanile tundub lihtrahva seas märkimisväärne
Taliban jäi 25 aastat tagasi esimest korda Afganistanis võimule tulles meelde avalike hukkamiste ja kepihoopide jagamisega liiga lühikeste habemete eest. Nüüd on islamiliikumine valitsenud üle nelja kuu ja midagi samalaadset pole me näinud. Kas Taliban on tõesti muutunud ja maailm võiks nende võimu tunnustada?
Kui talibid vallutasid 1996. aastal Kabuli, oli mudžahiidide verise kodusõja jooksul puruks pommitatud linna elama jäänud varasema mitme miljoni elaniku asemel heal juhul 300 000 inimest. Praegu, kui Taliban valitseb teist korda 1800 meetri kõrgusel merepinnast asuvat Kabuli ja kogu Afganistani, elab linnas ametlikult 4,6 miljonit inimest, aga mitteametlikult lausa kuus miljonit. Euraasias pole ühtegi teist nii suurt linna, mis asuks nii kõrgel.
/nginx/o/2021/12/30/14287313t1ha33f.jpg)
Eelmise võimu ajal USAs elektriinseneri magistrikraadi omandanud Zabihullah Ghyasi (30) juhib Kabulis Netlinksi, ühte paljudest internetti pakkuvatest firmadest. Talibani võimuletuleku järel oli tal võimalus riigist põgeneda, aga tema enda sõnul ei tahtnud ta jätta oma mitut tuhandet töötajat saatuse hooleks. Need inimesed töötasid tema paljudes ettevõtetes. Nüüd on enamik neist firmadest tegevuse lõpetanud. Jäänud on veel Netlinks ja selle paarsada töötajat, sest toimivat internetti vajavad isegi talibid.
Ghyasil pole mingit põhjust Talibani hästi suhtuda, sest rühmitus hävitas suure osa tema ärist. Ometi väitis ta, et tänane Taliban erineb sellest Talibanist, kes oli võimul 20–25 aastat tagasi, ning seetõttu suhtub ta tulevikku väga ettevaatliku optimismiga.
Rohkem järeleandmist
«Taliban on palju muutunud,» rääkis Ghyasi Postimehele. «Enne olid nad oma reeglitega väga karmid. Nad olid väga fundamentalistlikud, rohkem religioossed, neil oli oma versioon, oma interpretatsioon islamist. Seekord on nad rohkem poliitikud. Nad teevad kompromisse paljudes asjades: naised saavad avalikult väljas käia ega pea kandma burkat, võib oma autos muusikat kuulata, kanda teksaseid, lõigata habeme lühikeseks. See kõik näitab muutusi.»
See on tõsi. 1996. aastal said naised Kabulis käia väljas ainult burkades (kogu keha kattev riietus, kus isegi nägu on tervenisti kaetud) ning sugulasest meessoost isiku saatel, muusikat ei tohtinud kuskil lasta, kõik läänelik riietus oli keelatud ning religioonipolitsei kontrollis suurematel ristmikel meeste habet, mis pidi olema vähemalt rusikapikkune, muidu sai tunda kepihoope.
/nginx/o/2021/12/30/14287310t1hf4a0.jpg)
Prantslasest agronoom Yves Faivre (72) on Afganistanis elanud 29 viimast aastat. Ta on ilmselt üks väheseid välismaalasi, kes on lähedalt näinud ja üle elanud mõlemad Talibani võimuletulekud. Lääne inimesele on ta fantastiline infoallikas, kes oskab Afganistanis toimuvat mõtestada meie arusaamiste järgi.
1994. aasta septembris elas Yves Faivre Kabuli-Kandahari maantee ääres puštude linnas Ghaznīs, kui Taliban selle ühe päevaga enda valdusse võttis. «Ühe päevaga oli linnas täiesti turvaline, ühe päevaga lõpetas Taliban linnas vägivallatsemise ja pideva tulistamise,» meenutas Faivre. Ghaznīs võimutsesid siis omavahel tülitsenud mudžahiidide välikomandörid, linnas oli Faivre’i sõnul täielik kaos. «Taliban käskis kohe naistel tänaval ainult burkas käia, kuid naised olid õnnelikud: nad said üle tüki aja midagi kartmata turul käia. Mudžahiidide ajal oli see liiga ohtlik, vahet polnud, kas kandsid burkat või mitte,» rääkis Faivre.
Talibid on enesekindlad
/nginx/o/2021/12/30/14287309t1h6d9f.jpg)
Turvalisuses peitubki Faivre’i sõnul üks praegusi erinevusi: Taliban pole suutnud seekord kehtestada samasugust julgeolekuruumi. «Kabulis pole praegu kaugeltki nii turvaline kui nende eelmise võimu ajal,» hindas Faivre. Taliban ei luba avalikustada rünnakuid nende kontrollpostidele ega pommiplahvatusi, kuid kohalike sõnul toimub neid Kabulis iga päev.
Teiseks pole Taliban Faivre’i sõnul siiani kehtestanud karmi šariaadiseaduste järgi elamist nagu 1990ndate teisel poolel kõikjal, kus nad võimule tulid. «Ghaznīs raiuti tookord igal reedel rahva ees kõikidel tabatud varastel jäsemeid küljest. Poole aasta pärast polnud Ghaznīs enam ühtegi vargust, võisid kodust lahkudes uksed lahti jätta,» rääkis praegu Kabuli lähedal elav prantslane. «Nüüd ei raiuta kellelgi käsi ega jalgu maha. Kuskil pole mingit karmi šariaadikohust.»
Suhteliselt vähe naisi kannab tänase Talibani ajal burkasid (vähemalt Kabulis) ning üldse sekkub Taliban Faivre’i hinnangul inimeste elu korraldamisse tunduvalt vähem kui varasema võimuloleku ajal. «Praegu ei tekita Taliban inimestele otseselt probleeme,» väitis Faivre.
/nginx/o/2021/12/30/14287311t1h7f27.jpg)
Elukogenud agronoomi kokkuvõte: Talibani paljud liidrid on samad, nende ideed on samad, aga meetodid ei ole enam samad. «Nad ei ole enam nii ehtsad, nende endi loodud eetika on nõrgem kui varem, kui nii võib öelda,» väitis Faivre.
Härral on oma seletus, miks praegune Taliban pole enam nii «puhas». Tema arvates on selle põhjuseks viie aasta pikkused läbirääkimised ameeriklastega Katari pealinnas Dohas. Ülimalt rikas Katar oli Afganistanis ja Pakistanis elanud ning väga tagasihoidlikku elu näinud mulladele täiesti teine maailm.
«Läbirääkimiste ajal nägid nad elu seal. Mõni neist elas läbirääkimiste ajal seal. Nad nägid Dohas palju luksust. See rikkus nad ära,» usub Yves Faivre.
/nginx/o/2021/12/30/14287308t1h2b76.jpg)
Ida-Afganistani suurimas linnas Jalālābādis oli Postimehel võimalik uurida Talibani muutumise kohta Nangarhari provintsi asekubernerilt Naiz Mohammad Wahejlt (38). Üle 20-aastase staažiga talibist mulla väitis, et Talibani vaated pole muutunud, muutunud on ümbritsev keskkond.
«Maailm on ju muutunud, me oleme samuti osa maailmast,» ütles asekuberner. «Eelmise Talibani valitsemisest sai maailm vale pildi, paljud ajakirjanduses esitatud väited ei vastanud päris tõele.» Ilmselt on see üks põhjuseid, miks Taliban on praegu välisajakirjanikele palju avatum.
Näitena «vana» Talibani vääritimõistmisest tõi Wahej tütarlastekoolide sulgemise. «Need ei olnud suletud mitte sellepärast, et Taliban ei tahtnud anda neile haridust, vaid sellepärast, et julgeolekuolukord oli siis hoopis teistsugune kui praegu,» rääkis Wahej. «Tollal Taliban ei kontrollinud kogu Afganistani ning toimusid lahingud. Esimesel korral olime võimul seitse aastat ja kogu selle aja me sõdisime. Nüüd me saime kogu Afganistani enda kontrolli alla kümne päevaga.»
Talibani seekordse kiire võidukäigu kohta oli Nangarhari asekuberneril lihtne seletus: «Jumal oli meie poolt ja rahvas toetas. Eelmine võim tegi ise kõik selleks, et rahvas nendest ära pöörduks, nad ise raiusid endal juured alt.»
Nüüd ei raiuta kellelgi käsi ega jalgu maha. Kuskil pole mingit karmi šariaadikohust.
Prantslasest agronoom Yves Faivre Talibani muutumisest.
Talibist asekuberneri kõiki sõnu ei tasu kullana võtta, sest paljudele küsimustele vastas ta ilmselge valega, nii et silmad ka ei pilkunud. Turvalisust Jalālābādis, kus öösiti kuulsime tulevahetusi, seejuures valangute kaupa, nimetas ta perfektseks. Rahva täieliku vaesumise ja sissetulekuta jäämise kohta ütles ta: «Pole mingit humanitaarkriisi, Taliban kontrollib olukorda.»
/nginx/o/2021/12/30/14287306t1h8d9f.jpg)
Talibani muutumise kohta sai Postimees küsida Kabulis ka Bilal Karimilt (40), kes on üks kahest Afganistani uue Islamiemiraadi valitsuse ametlikust kõneisikust. Ta väitis enam-vähem sama, mida Nangarhari asekuberner.
«Meie veendumused, meie poliitika ja mõtlemine ei ole muutunud,» kinnitas Karimi. «Ainus muutus on, et oleme saanud palju kogemusi, oleme nüüd väga küpsed, mis puudutab sidemeid muu maailmaga ja diplomaatiat. Kogemuse suurenedes tuleb see muutus loomulikult.»
Eriti hakkab muidugi kõrva see väide «suurest küpsusest» suhetes muu maailmaga. See kõlab nagu nali, aga siin võib olla ka teatud tõetera.
Spetsialistide valitsus
«Talibanil on minu teada otsekontaktid nii Vene, Hiina, USA kui ka Euroopa Liiduga, rääkimata ÜRO diplomaatidest, kellel on nendega head suhted,» ütles ärimees Zabihullah Ghyasi. «Minu teada rõhutavad nad kõik Talibanile inklusiivse valitsuse vajalikkust, aga sellise, kus valitsuse moodustaksid spetsialistid.»
Spetsialistide valitsust soovitavad Talibaniga suhtlevad välisriigid sellepärast, et kõigile on selge, et praegune pole võimeline korraldama ei Afganistani riigi bürokraatiat ega majandust.
«Talibani probleem riigi sees on selles, et kõikides vähegi kõrgemates ametites on religioossed inimesed, mullad,» ütles Ghyasi. «Iraan nimetab ka ennast islamiriigiks ja on religioosne maa, kuid ministeeriume juhivad inimesed, kes küll toetavad ajatollade religioosseid vaateid, kuid kes on oma valdkonna spetsialistid. Afganistanis on valitsuses kõik ainult mullad, kes on saanud hariduse Pakistani medresetes (mošeede juures asuvad õppeasutused koraani õppimiseks, seal koolitatakse islamiusu vaimulikke – J. P.). See on väga kurb. Nad peaksid laskma bürokraatidel oma tööd teha.»
/nginx/o/2021/12/30/14287314t1h24f8.jpg)
Inseneriharidusega Ghyasi lükkas ümber levinud kujutelma, et pärast Talibani võimuletulekut põgenes enamik haritud inimesi riigist. «Paljudel polnud võimalik lahkuda. Afganistanis on endiselt tuhandeid kvalifitseeritud inimesi, kes suudaksid valitsuses töötada,» oli ta kindel. «Kui nad pakuksid mulle võimalust (minna valitsusse tööle), siis võtaksin kindlasti selle vastu. Võtaksin selle vastu uhkusega, kui suudaksin sellega aidata parandada meie inimeste elu.»
Talibanile oleks spetsialistide kaasamine valitsusse Ghyasi hinnangul raske otsus, sest nad peaksid selles veenma ka oma idealistlikke võitlejaid, kellest enamik on harimata inimesed. Kuid sellest hoolimata suhtus Ghyasi sellisesse stsenaariumisse optimistlikult.
«Ma näen mõningaid positiivseid muutusi Talibani käitumises. Kui need jätkuvad, siis võib-olla nad muudavad ka oma vaateid valitsuse moodustamisel,» ütles Ghyasi. «Lõpuks on oluline, et see on meie riik, ja tähtis pole mitte, kes seda valitseb, kas Taliban või mitte, vaid et seda valitsetakse hästi.»
Ühe suurima Afganistanis toimetava abiorganisatsiooni, Rootsi Afganistani-komitee Nangarhari provintsi osakonna juht Ahmad Saleem oli kindel, et tänane Taliban on huvitatud majanduse arendamisest, aga neil lihtsalt pole oskusi ega vahendeid. «Maksudest, mida nad on hakanud koguma, on nad suutnud maksta kahe kuu palga riigiametnikele, aga näiteks õpetajad pole senini midagi saanud,» rääkis sarnaselt Ghyasiga USAs insenerihariduse saanud Saleem.
Nii Ghyasi kui ka Saleem on veendunud, et ÜRO sanktsioonid Talibani vastu ei toimi, sest kannatab eelkõige rahvas, kuid see ei sunni kuidagi Talibani võimust loobuma.
«Sanktsioonid siin ei toimi. Taliban toidab ennast ja oma võitlejad probleemitult ära igas olukorras rahaga, mida nad suudavad maksudena koguda. Ilma jäävad ja kannatavad eelkõige tavalised inimesed,» oli Saleem veendunud. «Taliban ei hoolitse rahva eest ega hakka seda tegema. Mõningates provintsides, nagu Kunduz, nad isegi sunnivad kohalikke inimesi toitma oma võitlejaid.»
/nginx/o/2021/12/30/14287315t1h4128.jpg)
Koos abirahaga (peamiselt Maailmapangast ja Aasia investeerimispangast) oli Afganistani eelmise aasta eelarve jämedalt võttes üheksa miljardit dollarit. Sanktsioonide tõttu on välismaal külmutatud Afganistani riigile kuuluvaid reserve ligi kümne miljardi dollari eest.
Ärimees Ghyasi ütles otse, et tema tahab, et maailm tunnustaks Talibani valitsust. «Lõpuks on see ju küsimus inimestest, kes kannatavad selle tõttu kõige rohkem,» oli ta veendunud.
Mingeid näljamässe Talibani vastu Ghyasi, Saleemi ega Yves Faivre’i väitel ei tule, sest rahvas kardab Talibani ja muretseb oma elu pärast, pole liidreid, kes suudaksid inimesi koondada, ning lisaks on rahvas vägivallast täielikult väsinud. «Ülestõusud on võimalikud ainult siis, kui sekkuvad välisriigid, nende abil,» lausus Ghyasi.
Populaarsus kasvab
Pigem jäi Postimehele mulje, et toetus Talibanile on lihtrahva seas üsnagi märkimisväärne. Me ei leidnud lihtrahva seas ühtegi inimest, kes oleks väitnud, et praeguses majanduslikus viletsuses oleks süüdi Taliban. Kõigil oli peamine jutt, et maailm peab lõpetama sanktsioonid, siis saab Afganistan hakkama ka Talibani võimu all.
Mingeid sotsioloogilisi uuringuid praeguses Afganistanis muidugi ei korraldata, seetõttu pole võimalik muljet islamiliikumise populaarsuse kasvust ei kinnitada ega ümber lükata.
Postimehe muljet kinnitas Kabulis tuntud naiste õiguste aktivist Arifa Fatim, keda Taliban on meeleavalduse korraldamise eest korduvalt ähvardanud. «Pärast Talibani võimuletulekut on nende ideoloogia muutunud väga populaarseks, palju populaarsemaks kui enne,» väitis Fatim. «Eriti tavaliste inimeste hulgas. See on väga muret tekitav.»
Elukogenud prantsuse agronoom Yves Faivre ennustas Talibani Afganistanile kahte tulevikustsenaariumi.
Esimene: kui maailm ei tunnusta Talibani ega aita neid, siis kukub nende võim lihtsalt kokku ja Afganistan vajub kaosesse nagu 1990ndate alguse kodusõja ajal.
Teine: riigid, kes olid huvitatud ameeriklaste ja NATO lüüasaamisest Afganistanis, aitavad lõpetada sanktsioonid Talibani vastu. Eelkõige on need Hiina ja Venemaa. Sellisel juhul jääb Taliban kindlalt võimule püsima, sest nad suudavad kindlustada inimestele turvalisuse ja mõningase töö.
Eriti hakkab muidugi kõrva see väide «suurest küpsusest» suhetes muu maailmaga. See kõlab nagu nali, aga siin võib olla ka teatud tõetera.
Netlinksi juht Zabihullah Ghyasi ütles, et Talibani tulevik ja võimul püsimine sõltub ainult ühest asjast: kuivõrd nad suudavad tagada selle, et Afganistanis pelgupaiga leidnud terrorirühmitused ei korralda rünnakuid mujal maailmas.
«Kui siit mingit ohtu ei tule, siis, olgem ausad, on ülejäänud maailmal täiesti ükskõik, mis siin toimub, kuidas siin elatakse,» rääkis USAs kõrghariduse omandanud Ghyasi. «Ma ei usu, et maailma riike tegelikult huvitab, kas meie naised kannavad burkat või mitte, kas koolid on avatud või mitte, kas inimestel on kõht täis või mitte. Ainuke asi, mis neid huvitab: et siit ei tuleks terroriste ja terrorirünnakute ohtu.»
Eesti rahu mõjutab praegu otseselt USA otsus Afganistanist lahkuda
Viimased Eesti sõdurid lahkusid Afganistanist tänavu juuni algul. Kuid see ei tähendanud, et sealsed sündmused Eestit enam ei mõjutanud. USA vägede kiire lahkumine piirkonnast kaks kuud hiljem avaldas Eesti julgeolekule väga selget ja mõneti ootamatut mõju.
Eesti kaitsevägi osales koos NATO liitlastega lahingutes Afganistanis 18 pikka aastat. Me kaotasime seal üheksa vaprat meest, kellele kuulub meie igavene mälestus, ning paarkümmend vaprat sõdurit said raskeid vigastusi. Kokku sai Afganistanis lahingukarastuse mitu tuhat Eesti kaitseväelast. See on hindamatu kogemus kaitseväele ning Afganistani sündmuste otsene mõju Eestile.
Aga ma kardan, et meie sõdurite lahkumisega ei lõppenud Afganistanis toimuva otsene mõju Eestile. Tegelikult tunneb Eesti Afganistani sündmuste mõju nüüd isegi tugevamini kui siis, kui meie sõdurid olid seal.
Venemaa poliitilisele juhtkonnale (nagu kindlasti ka hiinlastele ja Iraanile) oli ameeriklaste kiire lahkumine Afganistanist tänavu suvel suur sündmus ja võit. Nende propaganda sai täies hiilguses näidata kunagi supervõimsaid ameeriklasi kaotajana. Polnud tähtis, mis oli ameeriklaste ajend Afganistanist lahkumiseks, Kreml võttis seda üheselt vihatud vaenlase hävinguna ja nõrkuse märgina.
Seda ameeriklaste nõrkuse tunnetamise tulemust lugesin ma veel Kabulis olles, kui Venemaa esitas USA-le ja NATO-le tingimused edasiseks «rahumeelseks kooseksisteerimiseks». Need sisaldasid muu hulgas nõuet, et NATO viiks välja oma väed Baltimaadest ega korraldaks siin «provotseerivaid» õppusi.
Ma olen kindel, et Venemaa ei oleks praegu niivõrd enesekindel ning ähvardav NATO ja seega ka Baltimaade suhtes, kui USA poleks Afganistanist niivõrd kiirelt põgenenud – vabandust, lahkunud. See andis väga olulise tõuke Kremli ääretult kasvanud enesekindlusele viimastel kuudel. Nii et võib öelda, et Eestit on oluliselt mõjutanud nii ameeriklaste sissetung Afganistani 2001. aastal kui ka sealt lahkumine tänavu. Ja praegu on võimatu öelda, kumb sündmus mõjutas rohkem.
On ikka üsna uskumatu, kuidas Eestist füüsiliselt ja kultuuriliselt nii kaugel asuvas riigis toimuvad sündmused mõjutavad juba ligi 40 aastat meie elu. (Tuletan meelde, et Nõukogude-Afganistani sõjas hukkus vähemalt 36 tollast Eesti NSV elanikku, kellest 16 olid eestlased.) Peab lootma, et juba toimunud liblika tiivalöögid meist 5000 kilomeetri kaugusel ei jõua tormina meie piirkonda.