Prantsusmaa võttis ametlikult üle Euroopa Liidu eesistumise
Prantsuse president Emmanuel Macron võttis reedel ametlikult pooleks aastaks üle Euroopa Liidu eesistumise, milleks tal on suured ambitsioonid.
Macron ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen avaldasid Pariisi panteonis austust Simone Veili ja Jean Monnet' mälestusele.
Veil oli esimene naissoost Euroopa Parlamendi president, kes murdis poliitikas mitmed naistele kehtinud tõkked ja alustas võitlust abordi legaliseerimise eest Prantsusmaal ja saavutas edu.
Monnet oli poliitika- ja majandustegelane ning Euroopa ühendamise eestvõitleja, kelle ideedest sündis Schumani plaan, mille eesmärk oli ühendada Prantsusmaa ja Saksamaa söe- ja terasetootmine. Teda peetakse üheks Euroopa Liidu loojatest.
Nii Macron kui von der Leyen kandsid tseremoonial maski, mis näitab, et Prantsusmaa eesistumisajale heidab varju koroonapandeemia.
Macron vallandas sel nädalal pahameeletormi vaktsineerimisstrateegiat tutvustades, sest ähvardas vaksineerimata inimestele «pinda käia», kuni nad kaitsesüsti ära teevad. Presidendi ebaviisakas kõnepruuk ärritas prantslasi, kelle arvates ei tule see talle aprillikuiseid presidendivalimisi arvestades kasuks.
Oma arvukate plaanide teostamiseks Euroopa Liidu tasandil peab Macron võtma teiste liikmesriikide veenmiseks leplikuma tooni.
Prantsusmaa eesistumisaja leitmotiiv on ELi suurem autonoomia.
Macron on sellest rääkinud alates võimuletulekust viis aastat tagasi ning püüab seda nüüd ELi eesistujana teoks teha.
Prantsusmaal on kavas tegutseda ELi alampalga, importtoodetele süsinikumaksu kehtestamise ja ELi eelarvereeglite reformimise nimel. Ta tahab hoogustada liikmesriikide diskussiooni ühenduse asüülireeglite ümberkorraldamise üle, mis on üksmeele puuduse tõttu takerdunud.
Üks anonüümsust soovinud kõrge valitsusamentik ütles Prantsusmaa eesistumise sihte kokku võttes, et EL peab olema suveräänsem ja saama oma demokraatiaideaale kaitstes ise valikuid teha.
«On oht, et eurooplased langevad lihtsal ajaloost välja,» ütles ta. «Selles mõttes, et me ei saa enam anda panust ajaloo kirjutamisse, vaid tulevad teised ja kirjutavad meie ajaloo. See on eksistentsiaalne oht.»