:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6229469t1ha54d.jpg)
/nginx/o/2022/01/10/14302335t1h69f7.jpg)
- Enam kui 300 taani last kaasati 1960.-1970. aastatel skisofreeniauuringutesse
- Kolmandik neist elas lastekodus, seejuures ei teadnud nad ise, milles osalesid
- Uuringuteks raha tuli osaliselt USA luureagentuuri kaukast
- Asjaga seotud dokumendid hävitati hiljuti, kui ajakirjanik asus toimunut uurima
Alates 1960. aastate algupoolest uuriti Taanis USA luureagentuurilt saadud rahaga sadade laste peal, kellest suur osa oli lastekodusse paigutatud, millist rolli mängivad pärilikkus ja keskkonnatingimused skisofreenia välja kujunemises, ilma et katsealused teaks tänini, millesse nad olid kaasatud.
Toimunu tõi päevavalgele Taani dokumentalist Per Wennick aastavahetusel avalik-õiguslikul kanalil DR eetrisse läinud kaheosalises dokumentaalfilmis «Jaht mulle endale», kus enam kui kümnendi ka ise lastekodus elanud mees otsis tõde katsete kohta, milles ta lapse ja noorukina osales.
/nginx/o/2022/01/10/14302336t1hd022.png)
Wennick sattus Kopenhaagenis asunud Godthåbi lastekodusse kolmeaastaselt 1952. aastal, kuna ema ei suutnud tema eest hoolitseda. Kui ta oli 11-aastane, pakuti talle võimalust teha midagi väidetavalt lõbusat Kopenhaageni linnahaiglas ning selle eest anti 16 krooni. Nii algas tema osalemine regulaarsetes meditsiinikatsetes.
«Ma olin tõeliselt hirmul»
Kõige selgemalt mäletab ajakirjanik ja dokumentalist katset, kus ta pidi istuma kõrvaklappidega ja kuulama valje helisid, karjeid ja temas hirmu tekitama mõeldud lauseid. Samal ajal mõõdeti elektroodidega tema südamelööke, kehatemperatuuri ja higistamist. Katse siht oli tuvastada, kas tal on psühhopaatseid kalduvusi.
«Iga kord, kui kostis heli, varisesin ma kokku. Ma olin tõeliselt hirmul ja tuleb välja, et nii see oligi mõeldud,» lausus Wennick.
Taani tervishoiumuuseumi ajaloolase Jacob Knage Rasmusseni sõnul polnud seni teada, et meditsiinikatsetesse kaasati lastekodulapsi, kuigi paljud 1945.–1980. aastatel riigi eestkostel olnud inimesed on vastava järelepärimisega ennegi muuseumi poole pöördunud.
«Ma ei tea sellistest katsetest. Ei Taanis ega Skandinaavias. See on õõvastav paljastus, see on vastuolus 1947. aasta Nürnbergi koodeksiga,» ütles Taani tervishoiumuuseumi ajaloolane Jacob Knage Rasmussen.
«Ma ei tea sellistest katsetest. Ei Taanis ega Skandinaavias. See on õõvastav paljastus, see on vastuolus 1947. aasta Nürnbergi koodeksiga, mis pärast Teist maailmasõda seadis eetilised piirangud inimkatsetele. Muu hulgas viidi sisse teadlik nõusolek, mis on tänapäeva teadusmaailmas täiesti keskne,» ütles ajaloolane DRi dokumentaalfilmis. «Lastekodusse paigutatud laste kasutamine on eriti problemaatiline, kuna nad on riigi hooldel haavatav grupp, kelle eest ei seisa mitte keegi.»
Kokku hõlmas 1962. aastal alanud uuring 311 taani last, neist enam kui kolmandik elas mõnda aega lastekodus.
Uurimisprojekti idee pärines toonaselt Michigani ülikooli psühholoogiaprofessorilt Sarnoff A. Mednickilt, keda huvitas, mis eristab skisofreeniahaigeid teiste häirete all kannatavatest patsientidest ja tervetest inimestest. Ameerika Ühendriikidest aga ei leidnud ta sobivaid katsealuseid, sest erinevalt Taanist polnud riigis rahvastikuregistrit, mis võimaldanuks inimesi terve nende elu jooksul üles leida.
Nii võttiski Mednick ühendust Kopenhaageni linnahaigla psühhiaatri Fini Schulsingeriga, pannes aluse aastakümnetepikkusele koostööle. Muu hulgas hõlmas uuring võrdlust laste vahel, kelle emal oli skisofreenia, ja kontrollgrupina laste vahel, kelle emal seda polnud. Per Wennick kuulus viimaste sekka.
Tegelikult oli ta salamisi katseobjekt palju pikemalt – iga kord, kui ta pöördus arsti poole, teavitati sellest ka psühholoogiainstituuti.
Enda teada osales Wennick viimases eksperimendis 24-aastasena 1973. aastal, mil ta päris taas tulutult, mida tema peal uuriti. Tegelikult oli ta salamisi katseobjekt palju pikemalt – iga kord, kui ta pöördus arsti poole, teavitati sellest ka psühholoogiainstituuti.
Andmed paberihunti
Tõeni jõudis ta lõpuks, kui hakkas dokumentaalfilmi tarbeks läbi töötama vanu haigladokumente. Siis tuli ilmsiks ka katsete seos USA Luure Keskagentuuriga (CIA).
Ameerika tervishoiusüsteemist sai uuring ainuüksi selle esimese aasta kestel 300 000 – 400 000 Taani krooni, mis praeguses vääringus on umbes 4,6 miljonit krooni (620 000 eurot). 21 000 USA dollariga ehk praeguses vääringus umbes 1,2 miljoni Taani krooniga (160 000 euroga) toetas projekti ka USA ühendus Inimökoloogia Fond, mida 1960. aastatel haldas CIA. Luureagentuur Wennicki päringutele ei vastanud.
Küll kirjutas psühhiaater Fini Schulsinger uuringu baasil doktoritöö, kuid erinevalt tavapärasest praktikast andis Taani justiitsministeerium talle 1977. aastal eriloa kaitsta seda suletud uste taga, et säilitada uurimisobjektiks olnud laste anonüümsust ja et nad ei saaks kunagi teada detaile uuringu kohta, milles nad osalesid.
Täpseid asjaolusid lootis Wennick tuvastada oma haigusloost. Kui ta aga pöördus pabereid enam kui viimased 60 aastat säilitanud Glostrupi psühhiaatriakeskuse poole, asuti seal hoopis dokumente hävitama väitega, et nad on eksinud, säilitades andmeid ka pärast uurimisprojekti lõppu, mistõttu on nad sunnitud need Wennickile väljastamise asemel paberihunti laskma.
Rootsi hävitas uuringu eesmärgil vaimupuudega laste hambaid
Kui juba ammu oli teada vaimupuudega inimeste katsetes kasutamine Lõuna-Rootsis asunud Vipeholmi hooldekodus läinud sajandi keskel, siis umbes aasta tagasi tuli ilmsiks, et piinarikkaid hambahaiguste uurimise eksperimente tehti seal ka laste peal.
Katsed algasid 1947. aastal ja kestsid veel järgnenud kümnendilgi. Toona nappis teadmisi, mis tekitab kaariest ehk hambaauke, mistõttu andis Rootsi riik teadlastele loa valida katsealustena välja Skåne maakonnas Vipeholmi suletud keskuses elanud vaimupuudega inimesi. 400 sealset elanikku sunniti sööma suures koguses suhkrurohkeid iiriseid, kuid neil ei lubatud pesta hambaid.
Rootsi Raadio 2020. aasta sügisel avaldatud uurimuse põhjal oli kastealuste hulgas ka puudega lapsi, neist noorim kuueaastane. Katseid tehti ilma hooldekodus viibinute lähedaste heakskiiduta ja eksperimendi jätkumise nimel keelati vaimupuudega inimesi ümber paigutada teistesse asutustesse. Paljudel neist polnud katsete järel peaaegu üldse terveid hambaid alles.
Teise maailmasõja ajal paistis kõnealune Vipeholmi hooldekodu silma patsientide suure suremusega. Suletud keskusest mullu raamatu «Idioodiasutus: reportaaž kuriteost» avaldanud ajakirjanik Thomas Kanger tõi päevavalgele, et aastatel 1941–1943 suri seal nälga üle 200 patsiendi. Toonane hooldekodu juht Hugo Fröderberg on ise kirjutanud vaimupuudega patsientide kohta: «Mõistusevastane on pikendada nende eluiga, nii et neid saab rohkem ja rohkem. Passiivne eutanaasia on õigustatud.»