KOMMENTAAR ⟩ Kristi Raik: lääs tegeleb juba aastaid Venemaa tegevuse pidurdamisega, kuid mitte peatamisega

Ukraina sõdur üleeile rindejoonel Donetski oblastis. Foto: Andri Dubtšak/ap/scanpix

Venemaa lükkas detsembri keskel oma nõudmiste nimekirjaga Euroopa julgeolekukriisi, milles panused on kõvemad kui kunagi varem pärast külma sõja lõppu.

Lääs pandi justkui valiku ette: kas Vene mõjusfääri tunnustamine või sõda. Kremli ultimaatumid on nüüdseks tagasi lükatud, kuid pole põhjust loota, et Venemaa loobuks eesmärkidest allutada Ukraina taas oma kontrolli alla ja kehtestada Euroopas enda soovidele vastav julgeolekukord.

Me ei tea, kui palju on Venemaa ähvardustes bluffi. Kuid see, kui kaugele Venemaa on valmis minema, sõltub paljuski lääne reaktsioonidest. Üleeile alanud USA-Venemaa kõnelused kinnitasid, et lääneriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega kaitsevad NATO avatud uste poliitikat ja riikide, sealhulgas Ukraina, õigust teha oma suveräänseid valikuid. NATO on üle kinnitanud ka valmisoleku oma liikmeid kaitsta, juhul kui diplomaatia ebaõnnestub.

Samas tundub, et lääs tegeleb juba aastaid Venemaa tegevuse pidurdamisega, kuid mitte peatamisega, rääkimata sellest, et sundida Kremlit taganema. Venemaale on jäänud mulje, et iga eskalatsiooniga on ta suutnud oma mõju tugevdada ja sundida läänt läbi rääkima lähtuvalt oma positsioonidest. Viimase kaheksa aasta jooksul on Venemaa annekteerinud Krimmi, kehtestanud oma mõju suures osas Donbassis, tugevdanud haaret Armeenias, Valgevenes ja nüüd ilmselt ka Kasahstanis. Kuid viimastel nädalatel on lääne avalikkuse tähelepanu keskendunud NATO laienemisele, mitte Venemaa de facto mõjusfääri kehtestamisele.