Ukraina kriis tõi päevavalgele Saksamaa poliitika nõrga koha

Saksa liidukantsler Olaf Scholz. Foto: Markus Schreiber/AP/Scanpix

Ajal, mil kantsler Olaf Scholzi koalitsioonivalitsus on silmitsi oma esimese suurema rahvusvahelise kriisiga, on Saksamaa ambivalentne positsioon Venemaa suhtes Ukraina sõjaohu valguses üha selgemini esile tõusnud. Seda eelkõige kantsleri enda erakonnas.

Isegi kümnete tuhandete Vene sõdurite koondumise järel Ukraina piirile küsivad paljud Saksa juhtivad sotsiaaldemokraadid, kas sissetungioht mitte liialdus pole.

Nord Stream 2 ja Rosneftiga seotud endine kantsler Gerhard Schröder, samuti sotsiaaldemokraatide (SPD) ridadest, hoiatab aga Kiievit «mõõgatäristamise» eest ja räägib, et Venemaa sõjalised ettevalmistused on reaktsioon NATO õppustele Balti riikides ja Poolas.

Valitsuse juhtparteist kostuvad vastuolulised hääled hägustavad Scholzi sõnumit, et Saksamaa on Venemaa ohu puhul liitlastega ühtne.

Muret süvendab Saksamaa keeldumine Ukrainale relvi tarnida seoses oma Teise maailmasõja järgse ajaloolise vastutuse teemaga.

«Saksa välispoliitika suurim häda on praegu kantsleri partei SPD,» kirjutas nädalakiri Spiegel. Spiegeli hinnagul tunneb suur osa vasaktsentristlikust SPD-st ikka veel Moskva suhtes sümpaatiat.

Partei peasekretär Kevin Kühnert hoiatas hiljuti rahvusvahelise konflikti esilemanamise eest, mis mataks maha projektid, «mis alati on kellelegi pinnuks silmas».

Ta viitas vastuolulisele torujuhtmele Nord Stream 2, mis tooks Vene gaasi Euroopasse, kuid mis Washingtoni ja paljude Euroopa riikide arvates üksnes suurendab sõltuvust Venemaast.

Kaitseminister Christine Lambrecht, samuti sotsiaaldemokraat, oli jaanuari algul seisukohal, et torujuhtme tulevikku ei tohi siduda Ukraina kriisiga. Hiljem leidis ta siiski USA ja teiste võtmeliitlaste surve alla jäädes, et Venemaa sissetungi korral on kõik võimalused laual.

Schröder on aga endiselt Venemaa naftahiiu Rosneft nõukogu esimees.

Kiievi linnapea Vitali Klõtško on öelnud, et Saksamaa peaks keelama Schröderi sarnastel lobistidel Venemaa režiimi heaks töötamise.

SPD Venemaasse tavatult soosiva suhtumise juured ulatuvad endise kantsleri Willy Brandti nn. Ostpolitiki juurde. Toonane dialoogipoliitika Nõukogude Liiduga eemaldus Konrad Asenaueri liinist, kes keeldus tunnustamast kommunistlikku Ida-Saksamaad.

Paljude sakslaste jaoks oli Ostpolitik justkui Saksamaa taasühinemise võti ja sotsiaaldemokraatide DNA-s on see tänini nii.

Isegi konservatiivse CDU jaoks on dialoog ja suhted Venemaaga olulised ning kantsler Angela Merkeli 16 valitsusaastat möödusid majandusliku pragmatismi tähe all.

Nõndanimetatud Putini-mõistjaid (Putinversteher) leidub kõigis Saksa parteides, kuid seda erineval määral. See on aga mestis sõja ajast pärit süütundega, mis teeb Berliini tõrksaks relvaekspordi suhtes.

Eesti taotlus, et Saksamaa annaks rohelise tule kaheksa Ida-Saksamaalt pärineva haubitsa üleandmiseks Ukrainale, on ikka veel bürokraatia koridorides kinni.

Sel nädalal avaldatud uuring näitas, et 59 protsenti sakslastest toetab Scholzi valitsuse poliitikat mitte tarnida Ukrainale relvi. Vaid 20 protsenti küsitletuist ei nõustu selle seisukohaga.

Samal ajal tugevnevad siiski hääled, kes nõuavad senise poliitika ümbermõtestamist.

«Natsikuriteod ei olnud suunatud mitte ainult Venemaa vastu, vaid need toimusid ennekõike Ukrainas, Poolas ja Balti riikides,» märgib Saksamaa välispoliitika nõukogu esimees Thomas Enders. «Kõik need riigid tunnevad end praegu Venemaast ohustatuna.»

Ka SPD välispoliitika üks juhte Michael Roth on hoiatanud, et partei vajab uut kurssi, sest ajad on põhjalikult muutunud.