/nginx/o/2022/01/31/14338781t1hd418.jpg)
Hiina keskvalitsus on 2022. aasta olümpiamängude eel karmistanud repressioone Tiibetis, mis on juba aastakümneid kannatanud kultuurigenotsiidi käes.
Eksiilis elav Tiibeti filmitegija ja aktivist Dhondup Wangchen rääkis Euroopa ringreisi raames Tallinna külastades Postimehele sellest, kuidas tema kogemus Hiina vangilaagris innustas jätkama võitlust tiibetlaste õiguste nimel ning millised on Xi Jinpingi plaanid kultuuri ja maavarade poolest rikka piirkonna ekspluateerimisel.
Teid mõisteti 2008. aastal vangi Tiibeti elu filmimise eest. Miks sellisele tegevusele nii karm karistus järgnes?
Esiteks tuleb öelda, et praegune Hiina võim on kuritegelik. Kogu maad valitseb üks partei, mille tegevus lähtub nende enda suvast. Teie küsimus on täiesti mõistetav, sest paneb imestama, miks vahistatakse kedagi filmimise eest. Ja tegu ei olnud ainult vahistamisega. Mind piinati ja pandi vangi. Selle filmi tõttu pidid palju kannatama ka minu perekond ja sõbrad.
Minu filmi üldine taust on Hiina okupatsioon Tiibetis. Mina ise kuulun kolmandasse tiibetlaste põlvkonda, kes elab Hiina valitsemise all. Meie jaoks on see tähendanud vabaduse kadumist. Tiibetlastele on eriti tähtis usuvabaduse kadumine. [Pekingi suve]olümpiamängude aastal oli põhjust küsida, kuidas see kõik sobitub olümpiamängude konteksti.
Ma arvasin 2008. aastal, et olümpiamängud võiksid mängida positiivset rolli Tiibeti ja teiste Tiibeti-sarnaste Hiina piirkondade jaoks. Ja [Pekingist] öeldi, et lubatakse piiratud määral meediavabadust, võimaldatakse oma vaateid väljendada. Seega mõtlesime sõpradega, et haarame Hiina valitsuse sõnadest kinni.
Sellest hoolimata mõisteti teid kuueks aastaks vangilaagrisse. Kuidas see teid inimesena muutis ja mõjutas teie edasist tegevust?
Suur osa vanglakogemusest tähendas koosolemist teiste vangidega ja ma nägin, kui paljud inimesed olid suurtes pahandustes. See oli mulle teatud mõttes nagu harjutus või võimalus teisi vange aidata. Ma arvan, et see muutis mind palju, sest see oli esimene kord, kui pidin rühma sees sellise vastutuse võtma.
Vanglas on erinevaid inimesi erinevatest eluvaldkondadest, nende seas loomulikult ka hiinlasi. Sellise suure rühma inimestega koos elades ja nähes, et teistel on samasugused probleemid, mille leevendamiseks ma saaksin midagi ära teha – see kogemus tõi minu ellu väga tugeva muutuse.
Xi tegusid võib kirjeldada kui süstemaatilist lähenemist tiibeti identiteedi kustutamiseks.
Kogemused vanglas ja sellega seotud sündmused tegelikult innustasid mind jätkama oma tegevust Tiibeti heaks. Endiselt valitseb reaalsus, mis ei ole tiibetlastele hea, ja tiibetlasena tunnen ma vastutust oma inimesi aidata.
See vastutuse tunne on kasvanud. Põhjus on selles, et minu tehtud lühifilm («Leaving Fear Behind») pälvis palju tähelepanu. Ja inimesed toetasid mind ka siis, kui ma olin vanglas. Seega valitseb eeldus ja lootus, et ma teeksin midagi. Pärast minevikusündmusi tunnen selleks kohustust.
Te mainisite, et 2008. aastal lubas Hiina olümpiamängude tõttu tagada suuremaid vabadusi. Nüüd, aastal 2022, mil algamas on uued olümpiamängud, on olukord endiselt väga kehv. Kuidas te võrdleksite Hiinat aastal 2008 ja aastal 2022?
Nagu on näha ka minu filmist, valitses tiibetlaste seas suur rahulolematus ja 2008. aastal toimus Tiibetis laialdaselt meeleavaldusi, kus inimesed väljendasid tugevat vastumeelsust olümpiamängude korraldamise suhtes. Valdav tunne oli see, et Hiina on illegitiimne jõud nende mängude korraldamiseks.
Need protestid suruti vägivaldselt maha ja Tiibet muudeti suureks vanglaks, kus tiibetlasi üha rangemalt kontrolliti. Praegu on endiselt vangis inimesi, kes toona protestisid.
Alates 2009. aastast on 156 tiibetlast end elusalt põletanud. Kuigi kõik teavad, et see toimus – ka rahvusvaheline kogukond teab seda –, ei ole võimalik neid juhtumeid uurida.
Hiina valitsus süüdistas välismaiseid jõude selles, et tiibetlased otsustasid end protesti märgiks elusalt põletada. See on repressioonide tase, mis Tiibetis valitseb.
Seejärel tuli võimule Xi Jinping ja see muutis olukorda Hiinas ja ka Tiibetis täielikult. Ta käitub nüüd nagu teine Mao. Ta on alustanud kampaaniat Tiibetis kohaliku kultuuri hävitamiseks.
Kloostritel ja munkadel ei lubata õpetada noori, kloostrisse lubatakse ainult üle 18-aastaseid poisse. Tiibeti erakoolid suleti, sest nad õpetasid tiibeti keeles. On kuulsaid Tiibeti haritlasi, kes vahistati ja pandi vangi.
Külades seati sisse järelevalvesüsteem, kus vaatlejad jälgisid teiste tegevust. Lisaks toimub inimeste tehnoloogiline järelevalve – näiteks tiibetlased, kes suhtlevad Hiina sõnumirakenduse WeChat abil sõpradega välismaal või Hiinas, teavad, et kogu seda suhtlust jälgitakse. Üldine tunne on see, et me elame vanglas. Asjad läksid hullemaks pärast 2008. aastat.
Kuhu see välja jõuab? Xi Jinpingi tegusid võib kirjeldada kui süstemaatilist lähenemist tiibeti identiteedi kustutamiseks. Eesmärk on muuta tiibeti kultuur hiina kultuuriks. Ja see toimub praegu. Me suundume kultuurigenotsiidi poole.
/nginx/o/2021/08/20/14003514t1hbe8e.jpg)
Kas on märgata Tiibetis repressioonide karmistamist enne 2022. aasta olümpiamänge?
Jah, enne mänge on repressioonid muutunud rängemaks. Alates 2019. aastast on näha paljude kultuuriaktivistide vangistamist ja inimestele on avaldatud tugevat survet. Kuulsad haritlased saadeti vangi. Ma arvan, et see on seotud olümpiamängudega.
Mida saaksid lääneriigid teha Tiibeti toetamiseks? Kas millelgi üldse on Pekingile mõju?
Ma tunnen, et lääs saaks teha palju. Lisaks kõigele vajavad tiibetlased ka moraalset tuge. Aga viimastel aastatel, pärast Xi Jinpingi võimuletulekut, tundub mulle, et lääs on näidanud Tiibeti olukorra suhtes üles vähem huvi. Selle toetuse uuendamine on väga tähtis.
Kas ehk seetõttu, et repressioonid Xinjiangis pälvivad nüüd kogu meediatähelepanu?
Mul on veidi kahju, et Tiibeti olukorrale pööratakse vähem tähelepanu. Kui vaadata fakte, on Tiibetis toimuv [Xinjiangiga] üsna sarnane. Uiguurid kannatavad tohutult, üle 1,5 miljoni inimese on pandud sunnitöölaagritesse.
Aga ka Tiibetis on teada enam kui 500 000 noore inimese paigutamine nn internaatkoolidesse, kus nad jäetakse ilma oma vabadustest ja valitsusametnikud neid «koolitavad».
Nomaadide maid ekspluateeritakse mineraalide ja muude ressursside saamiseks.
Tiibeti puhul on erinev see, et ette on võetud tohutud nomaadide ümberasustamisprogrammid, mida tehakse süstemaatilisel moel. Öeldakse, et pole olemas tiibeti kultuuri – edaspidi peab seda kutsuma hiina budistlikuks traditsiooniks. Nii et kustutatakse isegi mõiste «Tiibet».
Kuidas näevad tavalised hiinlased Tiibeti või ka Xinjiangi küsimust? Milline on suhtumine nendesse piirkondadesse?
Enamik hiinlasi, need, kes on hariduseta ja kel pole Tiibeti kohta taustateadmisi, on loomulikult vaenulikud. Hiina valitsuse sõnade kohaselt saadetakse Tiibetisse palju raha ja arenguabi. Nemad näevad seda pidevalt televiisorist. Ja peamine küsimus nende inimeste seas on, miks me peame Tiibetile nii palju raha andma. See on nende jaoks olukorra ainus tõlgendus.
Aga kui vaadata haritumaid inimesi ja Hiina intellektuaale, näeb paremat arusaamist Tiibeti kultuurist ja selle hindamist. Samuti austust ja soovi seda kultuuri kaitsta.
Te mainisite Xi Jinpingi plaane Tiibetis leiduvate maavaradega. Samuti on Tiibet tähtis veevarude poolest. Kas praegu on näha Hiina valitsuse uusi kavasid Tiibeti ressursside ekspluateerimisel?
Uus areng on sisuliselt ekspluateerimise kiirenemine. See paneb mind muretsema. Jah, Tiibetis leidub palju mineraale. Aga kus nad asuvad? Nomaadide maadel. Sellega on seotud nomaadide ümberasustamine teistesse piirkondadesse, mida tehakse nüüd struktureeritumal viisil.
Nomaadid saadetakse karjamaadelt linnadesse, samal ajal rändab sisse palju hiinlasi ning nomaadide maid ekspluateeritakse mineraalide ja muude ressursside saamiseks.
Valdav tunne on see, et Hiina on illegitiimne jõud olümpiamängude korraldamiseks.
Samuti on uusi tee-ehituse projekte. Räägitakse, et seda tehakse üldise hüvangu nimel, kuid ma ei saa parata, kui mõtlen, et selle ajend on Tiibeti kiltmaa ekspluateerimine. Lisaks näeme eraettevõtete sundimist kooperatiividesse, mis on tiibetlastele taas väga kahjulik.
Ülisuures mõõtkavas viiakse läbi Xi Jinpingi poliitikat värvata noori tiibetlasi suurde õppeprogrammi, mille raames sunnitakse neid astuma nn kutsehariduse programmidesse, mis on põhimõtteliselt odava tööjõu ärakasutamine. See ei ole ainult miski, mida mina siin räägin, seda näidatakse Hiina riigitelevisioonis ja see on ametlikult välja kuulutatud.
Alates selle aasta märtsist on sotsiaalmeedias keelatud postitada igasugust sisu, mis on seotud Tiibeti identiteedi ja traditsioonidega. Näiteks arutelu tiibeti religioonist või palved, mis iganes. See ei ole enam lubatud.
/nginx/o/2021/11/05/14184066t1h2f14.jpg)
Mida see tähendaks, kui ei saa olema järgmist dalai-laamat?
Järgmise dalai-laama küsimust tuleb vaadelda Xi Jinpingi praeguse poliitika kontekstis. Hiina on väga huvitatud järgmisest dalai-laamast, kuid ta peaks olema nende enda poolt määratud. Isik, keda nad saaksid kontrollida.
Praegu näeme Tiibetis juba mõningaid laamasid, kelle on oma kohale määranud Hiina valitsus. Isegi Hiina näitlejad on hakanud nii-öelda laamadeks. Ja lisaks on ka teise pantšen-laama juhtum, kelle panid ametisse hiinlased. Nii et leidub pikaajaline plaan rakendada Tiibeti laamad Hiina eesmärkide teenistusse.
Kas see on midagi ohtlikku? Jah, meile, tiibetlastele on see ohtlik. Aga ma usun, et selline totalitaarse jõu käitumine ei jää ainult Hiina piiresse. Sellised poliitikad mõjutavad ka ülejäänud maailma ja see on miski, mille pärast peaksid kõik muret tundma.
/nginx/o/2016/04/20/5284199t1ha38b.jpg)