POSTIMEES UKRAINAS ⟩ Sõjaväevaimulik: propaganda teeb inimestest zombid

Keegi ei tea, kui kaua konflikt Venemaa ja Ukraina vahel kestab, ütleb Slovjanskis Ukraina armee sõdureid abistav kaplan Igor Draban Foto: Mihkel Maripuu

Kaplanina Ukraina armee sõduritele hingetuge pakkuv Igor Draban rõhutas intervjuus Postimehele, et ta pole sõjaväelane, vaid vaimulik, kelle ülesanne on siluda valusalt lahti kistud hingehaavu ja olla abivajajatele olemas seal, kus teda kõige rohkem vajatakse – rindejoonel.

Draban, kes enne sõjategevuse algust 2014. aastal töötas Hersonis tomatipastat valmistava tehase direktori asetäitjana, jõudis praeguse ametini puhtjuhuslikult. «See on minu viis aidata,» sõnas ta. «Ma teenin Jumalat ja aitan seeläbi kõiki inimesi. Nii neid, kes elavad rahumeelset elu, kui ka neid, kes on keset sõjategevust.»

Kuidas sattusite vaimuliku tööle?

Ei oska isegi öelda. Üks mu vaimulikust sõber aitas Maidani meeleavalduste ajal [Kiievis 2013. aasta novembris] rahutuste käigus haavata saanud inimesi ja organiseeris omamoodi kaplanite pataljoni. Nii sinna sattusingi. Ma ei õppinud ega valmistunud selleks päevagi.

Peagi järgnes Krimmi okupeerimine Venemaa poolt, konflikt Donbassis.

Avasime rindejoone lähedal mitu kirikut 2015. aastal, mil selleks tekkis reaalne vajadus. Inimestel polnud süüa ega midagi. Poed ei töötanud ja raha polnud. Isegi eakad elasid ilma pensionita. Hakkasime peaaegu iga päev vedama neile leiba ja muud toidukraami.

Vedasime inimesi sõjategevusest eemale. Alustasime sellega 2014. aastal Slovjanskist, kust ise pärit olen. Kõik parasjagu põgenesid linnast, kui sinna jõudsime. Bussid ja rongid siis enam ei liikunud ning taksojuhid küsisid üüratuid summasid, mida keegi ei suutnud maksta. Vedasime inimesi tasuta kahe väikebussiga kolm korda päevas. Aitasime sel kombel rindejoone lähedal asuvatest asulatest minema umbes 16 000 inimest.