Zatlers soovitab nüüd venelaste suhtes heasoovlik olla

Valdis Zatlers. Foto: SCANPIX

Mullu kevadel presidendina toonase Läti seimi laialisaatmise algatanud ja omanimelise Zatlersi Reformierakonna rajanud Valdis Zatlersi sõnul vajab vene kogukond pärast rahvahääletust heatahtlikkust.

Kuidas tõlgendate teie sündmusi, mis on Lätis aset leidnud alates ajast, kui otsustasite minna päevapoliitikasse?

See on demokraatia areng ja evolutsioon, mis on lõpmatu protsess. See on ka avaliku mõtteviisi areng ja evolutsioon. Kui keegi ootab, et need peatuksid, siis see on võimatu.

Loomulikult on selle aasta jooksul – möödunud pole isegi veel aastat, alates mullu mai lõpust – juhtunud palju sündmusi, mis mõjutasid tugevalt Läti demokraatia, poliitika, üldsuse mõtteviisi ja ühiskondlike tunnete arengut.

Parlamendi laialisaatmine oli ebatavaline otsus, kuid see juhtus õigel ajal. See andis häid tulemusi: me saime uue parlamendi, saime uue partei. See polnud hädavajalik, kuid selles olukorras pidi see juhtuma ja nüüd on meie parlamendikoosseis totaalselt teistsugune. Seal pole enam kaht oligarhiparteid, viimane oligarhipartei on alles, kuid ei kuulu enam valitsusse.

Sellised sündmused said võimalikuks enne valimisi, sest parteid olid innukad rahvale näitama, et on valmis muutusteks. Parlament võttis vastu mitu tähtsat seadust. Ja esimestel kuudel pärast valimisi astuti väga olulisi samme edasi.

Samas saime paralleelprotsessina keelereferendumi. Jah, loomulikult oli see rahvahääletus kindlate poliitiliste organisatsioonide algatus – esialgu valitsusväliste – ning lõpuks toetas seda ka üks partei, Koosmeele Keskus.

Teades ette, et on võimatu saada teise riigikeele toetuseks üle 700 000 poolthääle, tegid nad seda ikkagi. Küsimus on, miks. Vastus on lihtne: nad tahtsid ühiskonda destabiliseerida, kaht kogukonda lõhestada ja mitte lasta toimuda Läti ühiskonna integratsioonil. Me peame selles asjas väga ausad olema. Ja loomulikult tegi selle võimalikuks mõningane toetus naaberriikidest.

Kas te näete selle algatuse ja naaberriigi vahel selget seost?

Ma tooksin lihtsalt esile ühe telesaate venekeelsel telekanalil paari päeva eest. Seal küsiti vaatajailt, kas selle taga on FSB. Üle 3000 inimese andis hääletusel vastuseks, et see on venekeelse elanikkonna protest. Ja üle tuhande vastuse – venekeelselt elanikkonnalt – olid [FSB osaluse suhtes] jaatavad. Ehk ka nemad tunnetavad seda teatud mõttes nii ja eks ole seal ka mõningane tõetera.

Aga see ei ole rahvahääletuse küsimus. Sest see referendum on Läti siseasi. Ja lätlased saadavad oma häältega selge sõnumi.

Praegu on oluline küsimus, mida teha pärast referendumit. Ja millised on nende venelaste ootused, kes hääletasid teise riigikeele poolt, teades, et selle saavutamine on ebarealistlik? Kas nad on pettunud? Kas nad algatavad uue referendumi, lihtsalt olemaks kogu aeg pettunud? Milline saab olema lätlaste reaktsioon? Nad ei tohiks olla endast väljas ega vihased – see on demokraatia.

Me peame edasi liikuma. Mina näen kahte suunda.

Esimene asi on see, et läti keel pole veel kasutuses ulatuses, mida nõuab keeleseadus. See tähendab, et me peame seda õpetama, rohkem kasutama, arutama, kuidas parandada meediat. Et edendada reaalset integratsiooni ja tagada, et vene keel poleks tulevikus probleem.

Teine teema on see, et tuleb näidata, et see pole päev, mis suurendas lõhet kahe kogukonna vahel. Mistap minu arvates tuleks näidata üles teatud heasoovlikkust.

Meie partei on alati toetanud seda, et mittekodanike lastele kodakondsuse andmisel vähendataks bürokraatiat nullini – see on üks asi, mida me saaksime teha. Ka käib ühiskonnas arutelu, kas õigeusu jõulupüha võiks olla vaba. Need asjad pole poliitilised, need võetaks väga hästi vastu perekonna tasemel.

Me peame aktsepteerima kaht asja. Esimene neist on paratamatu erinevus Lätis elavate lätlaste ja venelaste vahel, mis päritakse kodust – me kasvame üles erinevate unelaulude ja muinasjuttudega. Teine on see, et läti ja vene keel ei saa siin Lätis kunagi olema võrdsed, läti keel jääb alati eelisseisu.

Ja kui rahvas neid kaht asja aktsepteerib ning mõistab, et läti keel pole mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid omandi, eneseaustuse ja austuse sümbol ning konsolideerimise ja integreerumise keel nende sõnade parimas mõttes, saab selle tulemus olema väga positiivne.

Poleks tark öelda, et referendumil pole mingeid tulemusi. On küll, aga see sõltub rahva ja poliitikute suhtumisest, kuidas toimunust kasu lõigata.

Referendumi organiseerijad panid kõik väga ebamugavasse olukorda. Lätlased peavad astuma välja ja ütlema, et me peame kaitsma oma keelt. Ohtu polnud, nemad (referendumi korraldajad – toim) lõid ohu. Venelased pandi samas veel keerukamasse situatsiooni – kui nad hääletavad teise riigikeele poolt, hääletavad nad vastu ühiskonna integratsioonile, kui nad ütlevad «ei», hääletavad nad oma emakeele vastu. Kumbki valik pole hea. Ehk oli see üks eesmärke – panna venelased end siin ebamugavalt tundma.

Tundub, et Koosmeele Keskus on kaotanud igasuguse lootuse, et nad võiksid olla lähiajal enamuse partei. Sest nad põhinevad rahvusprintsiibil – nad kasutavad seda kogu aeg, sõltumata sellest, mida nad ka ei deklareeriks. Nad said juba teistel valimistel järjest umbes kolmandiku häältest ja sellega kõik piirduski.

Kas te nüüd, kui olete näinud neid värve vahetamas, kahetsete, et tahtsite neid sügisel koalitsiooni kutsuda?

Ei. Nelja presidendiaasta jooksul õppisin ma palju, sest president seisab parteidest kõrgemal ja peab neid võrdselt kohtlema.

Koosmeele kutsumise põhjus oli loomulikult see, et nad said kõige rohkem kohti parlamendis. Teiseks pole nad kunagi valitsuses olnud. Kolmas on see, et me võinuks saavutada põhiseadusliku enamuse ja liikuda edasi poliitiliste reformidega venelaste partei osalusel, mis ühendanuks ühiskonda palju rohkem.

Me jäime sellest võimalusest ilma, sest teised parteid polnud selleks valmis. Meie parteid arvustati soovi eest Koosmeelt kaasata. Kuid mis siis: kui sa kukud läbi ühe kombinatsiooniga, võtad teise, kuid see on järgmiseks kolmeks aastaks, sest rohkem me enam valitsust ei muuda.

Varem langesid valitsused väga tihti – valitsuse keskmine eluiga Lätis oli poolteist aastat. Miks? Seetõttu, et kolme põhipartei taga olid oligarhid. Ja kui nad regrupeerusid, siis muutsid nad ka valitsust.

Ja siis tekkis mullu olukord, kus kaks neist kokku panduna (Ainārs Šlesers ja Andris Šķēle, kes moodustasid 2010. aasta parlamendivalimiste eel ühise valimisliidu – toim) ei suutnud teha midagi ühe (Roheliste ja Põllumeeste Liidu liidri Aivars Lembergsi – toim) vastu, kes muutus väga tugevaks. Ja see süsteem varises kokku. Loomulikult oli see hea aeg oligarhilisest parteisüsteemist vabanemiseks.

Kuivõrd teid koalitsiooniläbirääkimistel üllatas see, et ainult teie soovisite Koosmeele Keskust kaasata ja kõik teised olid vastu?

Keegi peab olema vapram, et seda teha, sest see pole lihtne ülesanne.

Kuid me saavutasime palju. Esiteks ütles Koosmeele Keskus avalikult, et Nõukogude okupatsioon oli reaalsus. See oli suur samm – nüüd pole see enam oluline, kuid varem oli väga tähtis. See on teetähis: Nils Ušakovs tuli ja ütles avalikult: «50-aastase Nõukogude okupatsiooni ajal». Teiseks ütles rahvuslaste liit, et nende 50 okupatsiooniaasta jooksul saabunud inimesed pole vastutavad Nõukogude režiimi kuritegude eest.

See oli septembris. Mitu kuud hiljem on kõik selle unustanud, kuid need küsimused ei tõuse enam üles.

Nüüd näeme, et Koosmeele Keskusel pole poliitilist tulevikku. Sa ei saa muuta oma seisukohta enne valimisi, valitsusläbirääkimiste ajal ja pärast uuesti. See pole usaldusväärne.

Kas nende langusest võiks hääli juurde saada mõni rahvuspiire ületav partei või tähendaks see pigem uue vene erakonna teket?

Kui meie oma partei rajasime, ütlesime, et me ei ole rahvuspartei – kõik on oodatud. Meie erakonnal pole rahvuslike deklaratsioonide ajalugu nagu mõnel teisel. Me oleme süütud nagu vastsündinu.

Samas, kui me alustasime, oli lätlaste aktiivsus loomulikult palju kõrgem: see oli emotsioonide ja protesti tõttu, nad tahtsid uut parteid. Nad valisid meid protestiks sensise süsteemi vastu. Me peame olema realistid – nad ei lugenud meie valimisprogrammi, kuigi me tegime sellega kõvasti tööd, sest tahame olla reformijad, tahame olla tegus partei.

Mõne aja pärast avastasime, et meie juurde tulevad väga aktiivsed venelastest liberaalid. Muidu on venelased, kes siin parteidega liituvad, kas kommunistid või sotsialistid, mitte liberaalid, konservatiivset suunda siinsel vene kogukonnal pole.

Teie konkurendid armastavad rõhutada, et teie toetus on viimastel kuudel tunduvalt vähenenud. Ehk pole teie ühiskond veel sellisteks muutusteks valmis?

Me korraldasime oma parteis uuringu. Meil on umbes 2000 liiget. Huvitaval kombel tuli välja, et kuigi paljud valijad, kes hääletasid meie poolt protestiks, hülgasid meid, ei ole need, kes liitusid – paljud tulid parteisse esimest korda elus –, lahkunud. Liikmeskond kasvab iga kuuga. Ja nemad toetavad rahvuslõhesid ületava partei ideed.

Teil on tulekul parteikongress. Mis seal toimuma hakkab? Olen kuulnud, et teie nimi võib parteinimest kaduda.

Jah, see on tõsi. Möödunud suvel, identiteedi loomise ajal, valiti mu nimi ning inimesed, kes liitusid, tegid seda minu otsuse tõttu saata parlament laiali ja rajada uus erakond. Nad otsisid kedagi, keda nad oleksid valmis järgima.

Poole aastaga oleme minu arvates saavutanud küpsuse. Partei on hakanud end identifitseerima viie ministri kaudu, kes pakuvad kindlaid reforme, ning reformiidee võiks võtta identiteedis koha minu nime asemel.

Juba alguses ütlesin, et minu nime kasutame uue enesemääratluseni. Ehk oleme nüüd sellele päris lähedal. Seda me teeme kas märtsi lõpus või septembris – me ei tea veel millal, siis kui liikmed on valmis uueks identiteediks, mis ei oleks lihtsalt minu nimi ja nägu.