INTERVJUU ⟩ Maasikas: Ukrainas ei ole enam poliitilisi jõude, mis ütleks, et liituks õige Venemaaga (9)
16. veebruar 2022, 22:30
Euroopa Liidu delegatsiooni juht Ukrainas Matti Maasikas räägib, et Ukraina juhtkond kardab kõige enam seda, et lääs survestab käimasolevas kriisis Ukrainat tegema midagi sellist, mida Ukraina ise ei taha. Otsesemalt öeldes: alluma Minski lepetele Moskva poolt surutud tõlgenduses. Maasikas ise on Kiievis ja ei kavatse siit kuhugi lahkuda.
Kas ka siit Euroopa Liidu esindusest Kiievis inimesed lahkuvad?
Euroopa Liidu delegatsioonist lahkuvad need, kes ei täida elutähtsaid funktsioone. Sellised otsused on iga riigi, meie puhul ELi ühtse välisteenistuse teha. Mina olen siin ja ei kavatse lahkuda.
Mitmed riigid on teatanud, et toovad [osa] oma diplomaate Ukrainast ära. Kas see ei saada valet sõnumit – jätame Ukraina maha?
Kõik saatkonnad on lahti ja kõik suursaadikud on riigis. Ukraina saab ka sellest väga hästi aru.
Kohati tundub, et Venemaa president Vladimir Putin on juba paar võitu kirja saanud. Lääne riigijuhid saalivad Kremli vahet. Ukraina on samal juba praegu majanduslikult rängalt kahjustunud.
Ukraina keskpank on öelnud, et alates novembrist on riigist läinud 12 miljardi [dollarit] eest investeeringuid. Alates detsembrist pole saanud Ukraina enam rahvusvahelistelt turgudelt raha laenata. Euroopa Liit on väga kiiresti reageerinud. Otsustasime anda 1,2 miljardit [eurot] madala intressiga laenu ja ka 120 miljonit [eurot] otsest eelarvetoetust. See raha pole küll veel üle kantud, aga Ukraina teab et see on olemas.
Mis puudutab aga Putini võite ... hmm ... Praegune olukord on kaasa toonud lääne täieliku ühtsuse. Ma pole oma karjääri jooksul näinud nii tihedat koordinatsiooni USA ja Euroopa Liidu vahel. Kas see on Putini jaoks võit?
Eestis ja üldisemalt läänes on inimesed võimaliku Ukraina-Venemaa sõja osas närvilisemad kui ukrainlased ise, see on minu taju siit Ukrainast.
Mängib rolli, et Ukraina on juba kaheksa aastat sõjas. Kogu aeg on tulnud valmistuda, kohaneda ja harjuda. Ukraina juhtkond on võtnud seisukoha, et ära hoida paanikat. Sa näed seda ka ise Ukrainas. Inimesed ei ole tormanud poodi tatart ja soola ostma. Paanikat ei ole.
Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk, aga ka näiteks riigikogu liige Urmas Reinsalu, kes oli eelmisel nädalal Ukrainas ja kellega õnnetus Kiievis vestelda, nemad ütlesid et Ukraina juhtkond kardab kõige enam seda, et lääs surub Ukrainat tegema midagi sellist, mida Ukraina ise ei taha.
See on nii. Või isegi konkreetsemalt sõnastades: sundida Ukrainat täitma Minski leppeid Moskva tõlgenduses ehk selle järgi, kuidas Moskva intrepreteerib Minski leppeid. Kas kõigepealt kontroll territooriumi üle või valimised? (Ukraina positsioon on selline, et kõigepealt Ukraina kontroll territooriumi üle ja alles seejärel valimised. Ukraina ei näe võimalust korraldada valimisi, kui Vene väed sees on. Venemaa interpretatsioon toimumise järjestusest on vastupidine. – M. S.)
Kuidas te iseloomustaksite Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid – mis on tema tugevused ja mis on tema nõrkused?
(Muigab.) Kuidas ma saaksin sellelt toolilt istuva presidendi kohta hinnaguid anda?
Päris paljud ütlevad, et kuigi Zelenskõil on omad puudused (eelkõige kogenematus valitsemisel – M. S.), on ta siiski esimene Ukraina riigipea, kes ei tulnud ametisse isiklikuks rikastumiseks.
[Viktor] Juštšenko ka. Rikas olemine ei ole iseenesest Ukrainas patt, aga ametis olles rikkaks või rikkamaks saamine on teine asi.
Zelenskõi on aga väga muljet avaldav persoon. Ta on väga siiras ja avameelne. Ka tema suhtlusstiil on hoopis teistsugune. Kui oled temaga koos nõupidamisel, siis ta kuulab oma nõunikke ja laseb ka nõunikel rääkida. Need on sisulised arutelud, mitte lihtsalt nii, et president peab kõnet ja teised on vait.
Zelenskõi tuli võimule kolme lubadusega. Majanduskasv. Võitlus korruptsiooniga. Rahu ja lahendus Donbassis. Majanduskasvu rikkus ära Covid, polnud veel aastatki saanud valitseda, kui saabus koroonaviirus. Donbassi puhul hakkas aga kaks päeva pärast Zelenskõi ametisse astumist Putin seal Vene passe välja jagama – selline oli Kremli kingitus. (Laiutab käsi, andes mõista et Donbassi lahendus on ummikus.)
Zelenskõi on suutnud ära teha mitu asja. Näiteks põllumajandusmaa turu avamine. 70 protsenti rahvast oli vastu. Raadas toimus obstruktsioon. Aga ta tegi selle ära, riskides ka isikliku mainega. Eelmise aasta suvel võeti vastu kaks seadust, millega saab reformida Ukraina kohtusüsteemi. Seadusi on hakatud ka reaalselt ellu viima. Kui rääkida näiteks ärimeeste ja välisinvestoritega, siis nemad ei kurtnud enam isegi nii palju Ukraina üldise korruptsiooni üle, vaid just kohtusüsteemi üle. Sa ei saa ettevõtlust arendada, sa ei taha riiki raha tuua, kui ei tea, et mõne vaidluse või konflikti korral sa ei saa ausat kohtupidamist.
Kohtusüsteemi kallale minemine teeb Zelenskõi muidugi kergesti rünnatavaks, et lõhub sõltumatut kohut.
Jah ja seda ka tehakse. Need on samuti argumendid, mis ka läänes kergesti peale lähevad, kus taustsüsteem teine ja sõltumatut kohust on saanud kus 300, kus 80 aastat harjutada. Aga Ukrainas seda oli tegelikult vaja teha. Jube keeruliste olude kohta on Zelenskõi saavutanud palju.
Ukrainas on vastu võetud ka «oligarhide seadus». Mis see on?
Selle aasta mais moodustatakse oligarhide nimekiri. Selle taga ei ole tegelikult mingeid sanktsioone, lihtsalt avalikustamine. On neli kriteeriumit, mille järgi oligarhide nimekirja satutakse: varanduse suurus, monopoolsete ettevõtete olemasolu, poliitilised sidemed ja kontroll meedia üle. Loomulikult see paljudele ei meeldi. Zelenskõi läks muuseas eelmisel aastal avalikult rängalt tülli Rinat Ahmetoviga. (Miljardär Rinat Ahmetov on tõenäoliselt Ukraina rikkaim oligarh. Zelenskõi võimule tules mõned inimesed rääkisid, et Zelenskõi saab Ahmetoviga hästi läbi, et ta on n-ö Ahmetovi inimene. Avalik konflikt on need kahtlused kummutanud. – M. S.)
Parandage, kui eksin, aga minu tõlgendus Ukraina lähiajaloost on selline, et Ukraina tegelikult ei tahtnud iseseisvust. Oma riigigi tekkimine tuli üllatusena. Nad ei teadnud tükk aega, mida sellega peale hakata, ekslesid sihitult, aga samal ajal ühiskond aegamööda nihkus läände, nii kultuuriliselt kui poliitiliselt. Ja viimastel aastatel, küll aeglaselt ja tagasilöökidega, on selle taustal päriselt arenenud, et aegamööda toimunud ühiskondlik muutus jõudis ka poliitilise muutuseni.
Pöördepunkt oli 2013–2014, kus, kui nii saab öelda, natsioon otsustas, et vanamoodi enam edasi ei saa. Sealt hakkas liikuma, alguses Petro Porošenko ja edasi Zelenskõi presidentuuri ajal. Kui praegu konflikti puhul mõned [läänes] räägivad, et miks Ukraina ei võiks ise öelda stopp, et jääme «neutraalseks». Kui Ukraina poliitikutel küsida, kas te ise ei saaks pidurit tõmmata, siis nad vastavad, et isegi kui me tahaks, ja nad ei taha, siis me ei saa seda teha, sest siis hakkab rahvas mässama.
Isegi, kui me räägime n-ö Ukraina venemeelsetest, siis ei ole see enam sama, mis Kremli venemeelsed. Iisraeli parlamendis võid sa näiteks kohata poliitilisi jõude, mis ei tunnusta Iisraeli riiki. Ukrainas seda enam ei ole. Ukrainas ei ole enam poliitilisi jõude, mis ütleks, et liituks õige Venemaaga või hakkame üheks Vene oblastiks. (Ukraina ülemraadas tegutsev venemeelne partei ütleb küll NATO-le ei, aga on Euroopa Liidu suhtes positsioonil, et EL on enam-vähem okei. Isegi Ukraina endine n-ö venemeelne president Janukovõtš hoidis vähemalt teoreetiliselt NATO ust lahti. Ei öelnud NATO-le otseselt «jah», aga ei öelnud ka otseselt «ei». – M.S.)