POSTIMEES UKRAINAS ⟩ Ukraina: kui Venemaa jälle kõike ära ei riku, siis paistab tunneli lõpus valgus

Ukrainal on praegu raske. Aga eelmise kriisi elas riik – paljude imestuseks – üle. Foto: Madis Veltman

Kuu aega tagasi tsiteeris ajakiri Politico julgeolekuanalüütikut Kadri Liiki: «Ukrainat aitaks kõige enam see, kui riik ise suudaks ennast kokku võtta. Lääs ei saa seda Ukrainale pakkuda.» Liik viitas Ukraina poliitilise eliidi nõrkusele. Nad võivad midagi lubada, aga ei suuda seda täita. «See teeb Ukrainaga tegelemise keeruliseks. Välismaalased arutavad Ukraina saatust ilma Ukraina osaluseta, sest Ukraina ise pole suuteline aruteludes osalema.»

See on tegelikult olnud ka Eesti Ukraina-poliitika suur küsimus juba 30 aastat. Mida üldse on Ukraina võimeline ise tegema? Kas Ukraina on lootusetu juhtum? Mäletan isiklikult, ­kuidas 2014. aastal vahetult pärast Maidani sündmusi kohtusin Kiievis tollase ­suursaadiku Sulev Kannikesega. Kannike võttis väga ettevaatliku hoiaku: elame, näeme; ­Eesti peaks olema Ukrainale eeskuju, aga me ei peaks ennast Ukraina pärast ära katkestama. See pole otsene tsitaat, aga mõtte annab edasi.

Ka Tiit Matsulevitš, kes oli Eesti suursaadik Ukrainas 1990. aastatel ja on hiljem olnud Ukrainaga seotud nii OSCE kui ka Eesti idapartnerluse kaudu, ei pakata optimismist. «Ukrainas on 30 aastat oma riigi tagant varastatud, aga ikka veel jätkub, mida varastada. Endiselt on nii, et kui võim vahetub, siis esimese asjana vahetatakse välja sisejulgeoleku juhid.» See on viide, et demokraatia mõttes kahtlase kallakuga jõuvõtted on Ukraina sisepoliitika lahutamatu osa.