René Värk: Rahvusvahelise õiguse ärakasutamine Donetskis ja Luhanskis

Sarnaselt paljudele teistele maailma linnadele kogunesid ka Beirutis Vene saatkonna ette meeleavaldajad. Foto: JOSEPH EID / AFP / Scanpix

Konflikt Ukrainas on kestnud kaheksa aastat, kuid sel nädalal toimus kaks olulist arengut.

Esiteks, Venemaa tunnustas kahte separatistlikku Ukraina piirkonda iseseisvate riikidena ning sõlmis nendega sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingude. Lisaks andis Venemaa teata, et plaanib rahu tagamise eesmärgil saata oma relvajõud Donetski ja Luhanski piirkonda.

Teiseks, Venemaa alustas relvastatud rünnakut, laiemalt agressiooni Ukraina vastu. Sellega on Venemaa rikkunud ühte kaasaegse rahvusvahelise õiguse fundamentaalset reeglit, mille kohaselt on relvastatud jõu kasutamine keelatud rahvusvahelistes suhetes (eranditest tuleb juttu edaspidi).

Uudised näitavad, et Venemaa relvajõud on sisenenud Ukrainasse ka Valgevenest. See tähendab, et õiguslikus mõttes on Venemaa relvastatud rünnaku eest vastutav ka Valgevene, sest viimane võimaldab relvastatud rünnaku toimumist.

Venemaa suhe rahvusvahelise õigusega on mõneti skisofreeniline. Ühelt poolt Venemaa rikub tõsiselt ja süstemaatiliselt rahvusvahelist õigust. Teiselt poolt Venemaa püüab rahvusvahelist õigust kasutada oma eesmärkide saavutamiseks.

Putin on mõnda aega püüdnud oma sõnade ja tegudega luua olukorda, kus saaks rahvusvahelist õigust kasutada oma käitumise õigustamiseks. Mõned asjad on uued ja mõned faktid on erinevad, aga kokkuvõttes me näeme, et Venemaa on nende piirkondade puhul kasutanud lahendusi, mis on varem läbi mängitud ja teadlikult planeeritud ning põhinevad rahvusvahelise õiguse kuritarvitamisel.

Esimese hooga võib Venemaa sõnadest ja tegudest välja tuua kolm rahvusvahelisel õigusel tuginevat õigustust Ukraina suunalisele tegevusele. Kuna olukord on kiires muutumises, siis on paratamatu, et käesolev mõtteavaldus ei ole lõplik ega kõikehõlmav.

Tunnustamine loob võimalusi

Seni, kuni Donetski ja Luhanski piirkonnad kuuluvad vähemalt ametlikult Ukraina koosseisu, on seal tegutsemine Ukraina siseasjadesse sekkumine ja on sinna relvajõudude saatmine relvastatud rünnak Ukraina vastu.

Selleks, et muuta tingimusi, tunnustas Venemaa neid piirkondi iseseisvate riikidena. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta kohaselt on relvastatud jõu kasutamine rahvusvahelistes suhetes reeglina keelatud, aga sellest on mõned erandid. Lisaks enesekaitsele ja Julgeolekunõukogu mandaadile tohib relvajõudusid kasutada teises riigis ka viimase nõusolekul. Paljud rahvusvahelised sõjalised operatsioonid põhinevad asukohariigi kutsel.

Venemaa (varem Nõukogude Liit) on korduvalt kasutanud teise riigi kutset õigustamaks oma sõjalist sekkumist. Ajalugu näitab, et nõusoleku või kutse alusel sõjaline sekkumine on problemaatiline (ka muude riikide puhul).

Kas kutse on vabatahtlik või eksisteerib üldse? Nõukogude Liit väitis, et sõjaline sekkumine Tšehhoslovakkias 1968. aastal toimus kutse alusel, kuid Tšehhoslovakkia eitas kutsumist. Kellel on õigus kutsuda? Venemaa toetus Krimmis sekkumiseks Krimmi kohaliku omavalitsuse ja endise presidendi Viktor Janukovõtši kutsetele. Aga kas kohalik omavalitsus ja endine president omavad üldse pädevust sellise kutse esitamiseks? Riiki esindab rahvusvahelises suhtlemises keskvalitsus.

Venemaa ning Donetski ja Luhanski piirkonna vahel sõlmitud lepingud näevad ette rahuvalve loomise Venemaa relvajõudude baasil. Pärast lepingute sõlmimist käsid ka jutud kutse esitamisest. Seega on taas kasutatud lahendust, et teised kutsuvad Venemaa sõjaliselt sekkuma ja õiguslikult tundub asi olema korras.

Isegi, kui me jätame kõrvale õiguslikud nüansid, siis on olukorra absurdsus näha kõigile. Venemaa kujundab aastate jooksul oma aktiivse ja õigusvastase tegevusega Donetski ja Luhanski piirkonnas olukorra, mis annab soodsa võimaluse seal tekitada “riigid”, kes hakkavad edendama Venemaa huve ja loovad võimaluse relvajõudude liigutamiseks uutele aladele.

Tõsi, rahvusvaheline õigus ei ütle, kui paljud riigid peavad uut riiki tunnustama, et me saaksime rääkida uue tõelise riigi sünnist. Kindlasti ei piisa selleks ühest riigist ja eriti juhul, kui nimetatud riik on ise loonud kõnealuse olukorra. Samuti tuleb arvestada, kas ülejäänud riigid on passiivsed uue riigi tekkimise küsimuses või on sellele vastu. Praeguseks on mitmed riigid jõudnud väljendada vastuseisu Donetski ja Luhanski piirkonna tunnustamisele iseseisvate riikidena ning jäänud toetama Ukraina terviklikkust.

Relvastatud rünnaku alguses esines Putin sõnavõtuga, kus tõi välja mitmeid põhjendusi sõjaliseks operatsiooniks ja viitas ka rahvusvahelisele õigusele. Putin rääkis, et Venemaa tegutseb toetudes ÜRO harta artiklile 51, mis kinnitab riikide õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele. Kindlalt ei saa välja lugeda, kummale enesekaitse vormile Venemaa toetud, aga mõlema eelduseks on relvatatud rünnaku toimumine.

Loogiliselt võttes Venemaa väitab, et Ukraina ründas Venemaad (mistõttu on Venemaal õigust individuaalsele enesekaitsele) või äsja tunnustatud Donetskit või Luhanskit (mistõttu on Venemaal õigus osaleda nende kutsel kollektiivses enesekaitses). Aga kus on Ukraina relvastatud rünnak? Urkaina relvajõudude ja separatistilike piirkonda võitlejate vahelist vaenutegevust ei saa pidada selles tähenduses relvastatud rünnakuks.

Kaitsma kodanikke ja kaasmaalasi

Venemaa on kinnitanud oma välispoliitilises kontseptsioonis ja sõjalises doktriinis, et tal on õigus kaitsta oma kodanikke välismaal ja vajadusel kasutada selleks relvastatud jõudu. Praktikas on seda ideed laiendatud ka kaasmaalastele, kelleks peetakse tavaliselt vene rahvuses inimesi.

Rahvusvaheline õigus nõustub, et riigil on õigus kaitsta oma kodanikke välismaal, kuid ennekõike peetakse silmas diplomaatilisi vahendeid. Ajalooliselt on mitmed riigid kasutanud ka relvastatud jõudu, kuid kaasaegses rahvusvahelises õiguses ei leia see võimalus enam poolehoidu.

Venemaa korjas vananenud idee üles ning on hakanud seda kasutama ja laiendama. Seda tehti juba Gruusias aastal 2008. President Putin väitis märtsis 2014, et Venemaa kodanike ja kaasmaalaste elu on ohus Ukrainas, mistõttu on Venemaa õigus ja vajadus kasutada relvastatud jõudu nende kaitsmiseks. Kõnealune oht ei leidnud erapooletut kinnitust, kuid Venemaa ei oodanudki seda.

Kodakondsus on ametlik ja püsiv suhe riigi ja inimese vahel, mistõttu on arusaadav, et see suhe annab mõlemale poolele teatud õigusi ja kohustusi. Viimaste kasutamisel tuleb muidugi arvestada rahvusvahelisest õigusest tulenevate piirangutega, sh keeld sekkuda teiste riikide siseasjadesse ja kasutada jõudu rahvusvahelistes suhetes.

Aga rahvus ei ole kodakondsusega võrreldav tunnus ega loo sarnast suhet riigi ja inimese vahel. Venemaa on leidnud lahenduse ka sellele piirangule. Nimelt jagab Venemaa lahkelt oma kodakondsust erinevates separatistlikes piirkondades, sh Donetskis ja Luhanskis.

Avalikkuses on räägitud, et üle 700 tuhande Donetski ja Luhanski elanikud on saanud kiirkorras Venemaa kodakondsuse. Sedasi luuakse olukord, kus on võimalik väita, et sõjaline sekkumine on vajalik oma kodanike kaitsmiseks. See võib taas näida õiguslikult korrektsena, aga hinnangu andmisel tuleb arvestada, et Venemaa on esmalt ise loonud endale soodsad tingimused, mida ta hakkan nüüd ära kasutama.

Kodakondsuse jagamine on hea näide sellest, kuidas Venemaa oskab ära kasutada ebaselgusi või lünkasid rahvusvahelises õiguses. Nagu eespool mainitud, kodakondsusel on oluline roll rahvusvahelises õiguses, aga kodakondsuse andmist reguleerib riigisisene õigus.

Venemaa võib ise kehtestada, millistel tingimustel on võimalik saada Venemaa kodakondsus. Seejuures rahvusvaheline õigus ei keela ühel riigil anda oma kodakondsust teise riigi kodanikule. Donetski ja Luhanski elanikud on enamasti ka Ukraina kodanikud. Tõsi, seda võib käsitleda teise riigi siseasjadesse sekkumisena ja tema huvide ohustamisena.

Relvastatud rünnaku alguses toimunud sõnavõtus mainis Putin, et miljonid Donetski ja Luhanski elanikud on vaadanud Venemaa poole lootuses saada toetust. Lõpuks ei jäänud Venemaal muud, kui aidata neid inimesi (kodanikke ja kaasmaalasi).

Rahva säilimise vajadus kui iseseisvumise põhjus

Venemaa on korduvalt öelnud, et Ukraina ohustab ja kiusab taga vene rahvusest inimesi. Eelmisel nädalal rääkis president Putin, et Donetski ja Luhanski toimub genotsiid vene rahvusest inimeste suhtes. Relvastatud rünnaku alguses väitis Putin, et nendes piirkondades on vaja genotsiidi eest kaitsta miljoneid inimesi.

Igasugune genotsiidi süüdistus on väga tõsine asi, sest genotsiid on juriidilises mõttes väga spetsiifiline kontspetsioon. Kahjuks kasutatakse tänapäeva genotsiidi tähistamaks väga erinevaid ebameeldivad olukordi ja tihti eesmärgil tõmmata millelegi tähelepanu (võib leida viiteid kultuuri-, majandus-, keskkonna- ja muule genotsiidile).

Rahvusvahelise õiguse kohaselt on genotsiidiks teod, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult kodakondsusel, rahvusel, rassil ja usul põhinevaid gruppe kui selliseid. Seega väidab Venemaa, et Ukrainal on plaan hävitada etnilised venelased Ukrainas? Selle süüdistuse toetuseks ei paista leiduvat mingeid tõendeid.

Aga sellisel argumendil on põhjus. Kui Rahvusvaheline Kohus arutas Kosovo iseseisvumise küsimust, siis väitis Venemaa, et mingi piirkonna lahku löömine võib olla põhjendatud, kui rahvas kannatab kestva ja kõige tõsisemat laadi rõhumise all ning see seab ohtu rahva eksistentsi.

Ühesõnaga, viimane võimalus rahva edasikestmiseks on oma riigi loomine. Venemaa leidis, et Kosovo puhul ei olnud see tingimus täidetud, kuid Läänes kohtas tihti arvamust, et Kosovo albaanlastel ei olnud ohutut tulevikku Serbia koosseisus ja Kosovo iseseisvumine oli põhjendatud.

Venemaa ei suutnud muuta Kosovo iseseisvumise fakti, aga võttis Lääne toetatud lähenemise omaks ning hakkas seda kasutama. Esimesena tulid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, hiljem Krimm ning nüüd on järjekord Donetski ja Luhanski käes. Lihtsustatult öeldes annab Venemaa mõista, et lääs tegi Kosovot, meie teeme sama nimetatud piirkondades.

Genotsiid on miski, millega saab põhjendada, et rahva eksistents on ohus ja seetõttu tuleb rakendada drastilisi meetmeid. Seega on Donetski ja Luhanski iseseisvumine põhjendatud ning sinna rahuvalvajate saatmine on vajalik. ÜRO peasekretär ja mitmed riigid on juba jõudnud Venemaad kritiseerida, et see nimetab Ukrainasse tunginud relvajõudusid rahuvalvajateks.

Kirjatükk valmis enne Venemaa sõjalise operatsiooni algust ja seda täiendati pärast selle algust.