SUUSAREISILT SÕTTA ⟩ Ukrainast pagenud etnoloog Aimar Ventslit tervitasid Ungari piiril kahtlustavad pärimised

Ukrainast sõja eest pagevad perekonnad Ungari piiril. Foto: Attila Kisbenedek / AFP / Scanpix

Vastupidi kõigile hoiatustele sõitis bussitäis peamiselt hilises keskeas Eesti inimesi Ukraina suusakuurorti Bukoveli. Saime kolm päeva rahulikult Ukraina kõige vingemaid nõlvu nautida, kui neljandal päeval lõi sõda sisse.

Ärkasin eile hommikul umbes kella 8 paiku ja parajasti ringutasin voodis, kui toanaaber ütles: «Sõda algas. Kiievit pommitatakse!»

Vaatasin aknast välja. Õues kulgesid suuskade ja lumelaudadega inimesed tõstukite suunas, tõstukid viisid inimesi mäkke ja kõik oli nagu eile. Hommikusöögi juures arutas Eesti seltskond, et mida me nüüd teeme. Muidu polnud atmosfääris mingit muudatust tunda.

Personal kandis toitu puhvetilaudadele nagu eelnevatel päevadel ja neil olid samasugused näod peas nagu eelnevatel päevadel. Ühel hetkel tuli aga keegi meie seltskonnast teatega, et tõstukid on peatatud. Nähtavasti oli see seotud üleriigilise sõjaseisukorra sisseviimisega. Siis sündiski kiire otsus, et paneme asjad kokku ja sõidame nüüd Eestisse.

Kell 10 kogunesime asjadega hotelli fuajees ja üks meist tuli teatega, et kõrvalasuvas supermarketis ei saa enam kaardiga maksta, ainult sularahas.

Näha oli nii Ukrainasse sisenevaid autosid meestega kui ka meestesalku jalgsi.

Näha oli, et kogu Bukoveli külastajaskond, peamiselt ukrainlased, paneb asju kokku ja pakib neid autodesse. Hotelli koristajad kraamisid heitunud nägudega tube ja atmosfäär oli kuidagi süngemaks muutunud.

Foto: Anton Aleksejenko / CC BY 3.0 / Wikimedia Commons

Välknõupidamine otsustas, et me ei sõida tagasi tuldud teed üle Lvivi ja otse läbi Poola, vaid rohkem põhjapoolt. Alguses oli plaan läbi Slovakkia sõita, aga siis leidsime internetist informatsiooni, et sellel suunal on piiripunktides kilomeetripikkused järjekorrad. Nii tekkis plaan katsuda kõigepealt Rumeeniasse jõuda.

Sõit Bukovelist algas hoogsalt, et paari kilomeetri järel lõppeda sõidukite järjekorras, mis vaevu edasi liikus. Suusakuurordist välja sõites nägime järjekordi rahaautomaadi ja apteegi ees. Jupiti liikuvas sabas veetsime umbes kolm tundi, kusjuures tegelikult oli vaja läbida neli-viis kilomeetrit.

Sabas juhtus igasugust närveldamist ja vahelelõikamist, aga lõpuks saime Rumeenia poole viivale suurele teele, ilma et ummiku põhjus oleks selgunud. Edasi läks sõit läbi väga maaliliste Karpaatide, mis Rumeenia poole muutuvad tõeliselt muljetavaldavaks mäestikuks.

Teeäärsed külad olid inimtühjad, mõnes kohas oli näha kelkudel või jalgratastega suuri kotte vedavaid mehi. Kotid nägid välja, nagu neis oleks suhkur või jahu. Praktiliselt kõigi teel nähtud apteekide ees oli inimestest järjekord.

Siiski, kogu see inimtühjus oli kuidagi õõvastav. Ainukesed kohad, kus inimesi näha oli, olid eri pikkusega autode järjekorrad bensiinijaamades. Näha oli, et kütust võeti lisaks auto paagile ka kanistritesse, ühe veoauto kastis nägin ka kahesajaliitriseid plekkvaate.

Mul telefonis, kusjuures, peale helistamise funktsiooni midagi ei töötanud. Mobiilne internet oli kadunud, SMSid tulid tagasi ja Messengeri äpp ei töötanud. Helistasin Eestisse, et teatada, et minuga on kõik hästi.

Lõpuks pärast väikest seiklemist jõudsime piirilinna, mille nime meist keegi polnud varem kuulnud ja mis mul on nüüdseks ka meelest läinud.

Seal avanes päris alarmeeriv vaade. Munakivisillutisega kitsas tänav oli silmini täidetud autodega. Inimesed seisid tänaval, mehed tõmbasid närviliselt suitsu, naised surusid väikeseid lapsi rinnale.

Kohviku ees seisvate kohalik meeste kambast eraldus pisike mustajuukseline vuntsiline tegelane, kes äkki meie peale karjus: «Euroopa on pederastid! Teie kõik olete ka pederastid!

Eestlaste buss laveeris jupp maad autode vahel, kuni üks kohalik meile halastas ja teatas, et sellest piiripunktist bussiga üle ei saa, vaid ainult sõiduautoga. Siis algas bussi ümberkeeramine kitsal ja autosid täis tänaval. Kusjuures, igal hetkel, kui tekkis mingi pilu, üritas sealt läbi lipsata mõni kohalik auto.

Keset teed seisis vuntsidega koljat võidunud kampsunis, pressis rusikat kokku-lahti ja vaatas meid altkulmu. Kui meie bussist mööda manööverdanud auto üle ta jala sõitis, siis ei pilkunud tal silmigi. Kohalike seas domineerisid selgelt rumeenlased, kes meie bussi suhteliselt süngelt põrnitsesid.

Ukrainast Rumeeniasse põgenevad inimesed eile Sireti piiripunktis. Foto: Casian Mitu / INQUAM PHOTOS / Reuters / Scanpix

Põrnitsemise põhjusest saime aru Solotvino külas. Seal tegi meie buss peatuse, rahvas läks bensiinijaama oste tegema. Just sel hetkel, kui ma olin kassa juures, läks vool ära. Müüja oli väga ehmunud, keeldus sularaha eest müümast, sest kassaaparaat ei töötanud.

Ent kui eesti mees vajab reisiõllesid, siis ta selle ka saab. Bensuka kõrval oli väike kohvik, kust meile nõustuti müüma õlut sularaha eest. Paar inimest jõudsid isegi süüa, sest seal tehti süüa gaasil.

Kui mehed tänaval seisid ja suitsu tegid, eraldus kohviku ees seisvate kohalik meeste kambast pisike mustajuukseline vuntsiline tegelane, kes äkki meie peale karjus: «Euroopa on pederastid! Teie kõik olete ka pederastid!» Tõstis siis pöidla: «Putin on vohh! Ta näitab teile kõigile. Putin hoolitseb oma riigi eest!» Ja kirjeldas väga ilmekalt, milliseid seksuaalseid operatsioone Vladimir Putin meiega sooritab, kui me talle pihku satume.

Hiljem ütles üks meie reisiseltskonna liige, et Rumeenia piiriäärne rajoon pidi olema sama venemeelne nagu Ida-Ukraina.

Järgmine plaan oli katsuda jõuda Ungarisse. Järjekordne maaliline piirilinn, seekord selgelt ungari elanikkonnaga. Autode järjekord enne piiripunkti oli mitte kuigi pikk. Oli näha, et pagetakse perekonniti.

Piiripunkti ees seisis veel umbes sajameetrine saba jalgsi üle piiri soovijatest, kõik pakkidega. Eesti bussi saabumine oli silmnähtav üllatus kõigile. Ukraina piirivalvurid vaatasid meid hämmeldunud. Siiski käis piiri läbimine probleemideta ja tähendas ainult paaritunnist istumist passikontrolli putka juures.

Millegipärast huvitas Ungari piirivalvet see, kas meie seas on Hispaania kodanikke.

Passikontroll töötas suhteliselt aeglaselt ning lahkujate seas oli palju igas vanuses mehi (seda hoolimata sellest, et 18–65 aastastel meestel on Ukrainast lahkumine keelatud). Samas, oli näha nii Ukrainasse sisenevaid autosid meestega kui ka meestesalku jalgsi.

Ungari piirivalve oli meie ilmumisest vist isegi veel rohkem üllatunud kui nende Ukraina kolleegid. Meid saadeti ühe katusealuse alla seisma ja ootamine kestis päris pika aja. Siis tuli üks naisterahvas ning päris, kas keegi meist räägib vene või ukraina keelt (et inglise keel ei kuulu siin Ungari piirivalve vajalike oskuste hulka, sellest saime juba aru).

Kui me vene keeles vastasime, siis tahtis ta teada, et mida me siit üldse otsime. Seletus, et me oleme sõja eest pagevad Eesti suusatajad teda selgelt ei rahuldanud. Millegipärast huvitas Ungari piirivalvet see, kas meie seas on Hispaania kodanikke.

Edasi tulid meelde õndsad 1990ndad. Meid käsutati asjadega läbi tollikontrolli, kus kotid läbi valgustati. Huvituti sellest, kui palju meil on kaasas alkoholi ja sigarette. Ning ühel hetkel me olime Euroopa Liidus.

Nagu keegi meie seast õhkas: «Me oleme ühe jalaga juba kodus!» Tallinnasse jäi veel ainult 1600 kilomeetrit.