FOTOD JA VIDEO ⟩ Ime läbi raketirünnakus ellu jäänud naine: mu pea kohal rõdul plahvatas. Ma ei tea, mis mind päästis

Postimees kohtus Jelenaga, kes elab Kiievis Poznjaki linnaosas, kuhu Venemaa pommid täna hommikul suuri purustusi tõid. Postimehe videos on näha, kui vähe Jelena korterist järele jäi ning naine räägib, kuidas ta imekombel ellu jäi. 

«Hoiatati, et tuleb pommitamine ja peab ennast varjendisse peitma. Aga mul suri mees, sellest on seitse päeva möödas. Ma jäin koju. Lihtsalt magasin magamistoas,» rääkis Jelena.

Siis kärgatas väga tugev plahvatus, suure jõuga, meenutas ta. «Mind vist päästis jumal ise,» ütleb naine. Kõik tema korteris ja rõdul oli segi, aknad ja raamid eest. «Minu pea kohal rõdul plahvatas. Ma ei tea, mis mind päästis. Ma ei saanud millestki aru,» kirjeldas ta.

Isegi kellad jäid seisma. Oli 25 minutit enne viit.

Tema maja lähedal oli Kiievi õhukaitse alla tulistanud Venemaa ballistilise raketi, mille rusud plahvatasid maja kõrval ja põhjustasid kõiki neid purustusi.

Jelena läks vannituppa, kus ta hoidis kõiki oma dokumente. «Vannituba oli kõige ohutum koht, seega võtsin pesumasinast oma dokumendid ja läksin pommivarjendisse,» rääkis Jelena. 

Nüüd ei ole tal enam kuskil elada, sest korter on rusudes. «Praegu hakkan elama koolimaja keldris,» rääkis ta. 

«Kusagil ei ole elada. Käib sõda. Sõda on kõige hullem, mis võib inimese elus olla. Inimesed on loodud selleks, et armastada, ja armastada tsiviliseeritult. Tsiviliseeritult – seaduste järgi. Ei ole seadusi, vaid on pori ja pori teevad teatud inimesed...» ohkas ta juba nuttes. Ta ütleb, et inimesed peaksid oma mõistust kasutama ja õiget tsivilisatsiooni ehitama. 

«Esimese asjana helistasin vennale ja ütlesin, et olen elus ja sain vaid käele põletusi. Mul vedas, sest kõrvalkorteris said mõned raskeid põletushaavu. Neil olid suured kannatused, kuid siin ei ole ühtegi surma,» rääkis ta. 

Pommitamine on jätnud kõigile elanikele lisaks hingevalule ka mõõdetamatu majanduskahju. «Inimesed, kes kõik on teinud terve elu tööd ja elanud siin – kõik, nüüd ei ole meil enam midagi,» ütles Jelena. 

«Me ei tea, kuidas me ellu jääme. Ma tahaksin, et see sõda lõppeks kohe praegu. Ma ei ole poliitik, ma ei tea, millised plaanid inimestel on. Kellele seda sõda vaja on?» lausus ta. 

Ta rääkis, et oli terve elu koos mehega seda korterit üles ehitanud, teinud tööd ning seda hubaseks muutnud. «Mees on nüüd surnud. Aga tema nägi unenäos ette sõda ja suurt agressiooni,» ütles Jelena.