Venemaal kustutatud arvamuslugu ⟩ Probleem on lahendatud ja Ukraina naasnud Venemaa rüppe

Kiievi kesklinn, Maidani väljak. Foto: Mihkel Maripuu

Vene uudisteagentuur RIA Novosti võttis veebist maha laupäeva hommikul ilmunud arvamusloo, mis kuulutab uue maailmakorra sündi ja räägib sellest, kuidas president Vladimir Putin võttis endale vastutuse ega jätnud Ukraina probleemi lahendamist tulevastele põlvedele.

Politoloog Pjotr Akopovi arvamuslugu oli tõenäoliselt kirjutatud arvestusega, et Venemaa agressioon Ukrainas kulgeb kiiresti ja Vene väed vallutavad riigi mõne päevaga. Laupäeval, 26. veebruaril kell 8 hommikul ilmunud ja seejärel kustutatud arvamuslugu algab sõnadega «meie silme all sünnib uus maailm» ja selles on muu hulgas öeldud, et «nüüd on probleem kadunud ja Ukraina naasnud Venemaa rüppe».

Kuigi RIA Novosti on loo kustutanud, on seda endiselt näha interneti veebiarhiivis. Arvamuslugu näitab ilmekalt, kuidas mõtleb Vladimir Putin ja mida ta kavatseb pärast Ukraina vallutamist teha. Avaldame Pjotr Akopovi artikli tõlgituna täismahus.

Venemaa ja uue maailma pealetung

Meie silme all sünnib uus maailm. Venemaa sõjaline operatsioon Ukrainas on toonud uue ajastu – ja seda korraga kolmes mõõtmes. Ja loomulikult neljandas, sisevenemaalises mõõtmes. Siit saab alguse uus periood nii ideoloogias kui ka meie sotsiaal-majandusliku süsteemi mudelis – aga sellest tasub eraldi rääkida veidi hiljem.

Venemaa on taastamas oma ühtsust – 1991. aasta tragöödia, see kohutav katastroof meie ajaloos, see ebaloomulik nihe on ületatud. Jah, suure hinna eest, jah, läbi kodusõja traagiliste sündmuste, sest praegu tulistavad üksteise pihta ikka veel vennad, keda lahutab kuulumine Vene ja Ukraina armeesse, kuid Ukrainat kui Venemaa vaenlast ei saa enam olema. Venemaa. Venemaa taastab oma ajaloolise täiuslikkuse, koondades kokku vene maailma, vene rahva, mille moodustavad tervikuna suurvenelased, valgevenelased ja väikevenelased. Kui me oleksime sellest loobunud, kui oleksime lasknud ajutisel jagunemisel võimust võtta sajanditeks, siis me mitte ainult ei reedaks oma esivanemate mälestust, vaid oleksime neetud ka meie järeltulijate jaoks selle eest, et me lubasime Vene maal laguneda.

Vladimir Putin võttis ilma tilkagi liialdamata enda peale ajaloolise vastutuse, otsustades mitte jätta Ukraina küsimuse lahendamist tulevastele põlvedele. Selle lahendamise vajadus jääks ju alati Venemaa peamiseks probleemiks – kahel peamisel põhjusel. Rahvusliku julgeoleku küsimus ehk Ukrainast Venemaa-vastase ja meid survestava Lääne eelposti loomine on nende seas alles tähtsuselt teisel kohal.

Esimene oleks alati lõhestunud rahva kompleks, rahvusliku alanduse kompleks – kui Vene maja hakkas esmalt kaotama osa oma vundamendist (Kiiev) ja oli seejärel sunnitud leppima kahe riigi olemasoluga, mitte ühe, vaid kahe rahva jaoks. Ehk siis kas hüljata oma ajalugu, nõustudes hullumeelsete versioonidega, et «ainult Ukraina on tõeline Venemaa (Русь)», või siis abitult hambaid krigistada, meenutades aegu, mil «meie kaotasime Ukraina». Ukraina tagasisaamine ehk tagasi pööramine Venemaale oleks iga kümnendiga aina keerulisem - hoo saaks ümberkodeerimine, venelaste devenestamine (дерусификация) ja Ukraina väikevenelaste õhutamine venelaste vastu. Lääne täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli kindlustamise korral Ukraina üle muutuks tema tagasipöördumine Venemaale täiesti võimatuks – selle eest tuleks võidelda Atlandi blokiga.

Nüüd on see probleem kadunud – Ukraina on naasnud Venemaa rüppe. See ei tähenda, et tema riiklus likvideeritakse, vaid see ehitatakse ümber, taastatakse loomuliku osana Vene maailmast. Millistes piirides, millises vormis liit Venemaaga kindlustatakse (Kollektiivse Julgeoleku lepingu Organisatsiooni (KJLO) ja Euraasia Liidu või Venemaa ja Valgevene liitriigi kaudu)? See otsustatakse juba pärast seda, kui Venemaa-vastase Ukraina ajaloole on pandud punkt. Igal juhul on vene rahva lõhenemise periood lõppemas.

Ja siit algab saabuva uue ajastu teine ​​mõõde – see puudutab Venemaa suhteid Läänega. Või isegi mitte Venemaa, vaid Vene maailma suhteid. See tähendab, et kolm riiki, Venemaa, Valgevene ja Ukraina, tegutsevad geopoliitilises plaanis ühtse tervikuna. Need suhted on jõudnud uude etappi – Lääs näeb Venemaa naasmist oma ajaloolistesse piiridesse Euroopas. Lääs avaldab selle peale kõva häälega nördimust, kuigi hingepõhjas peab ta endale tunnistama, et teisiti ei saakski.

Kas keegi uskus Euroopa vanades pealinnades Pariisis ja Berliinis päriselt, et Moskva loobub Kiievist? Et venelastest saab igaveseks lõhestunud rahvus? Ja seda samal ajal, kui Euroopa ühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliit üritavad haarata anglosaksidelt kontrolli Euroopa integratsiooni üle ja koondada ühtset Euroopat? Unustades, et Euroopa ühendamine sai võimalikuks ainult tänu Saksamaa ühendamisele, mis toimus venelaste (ehkki mitte eriti targal) heakskiidul. Laiutamine venelaste maal pärast seda pole isegi mitte tänamatuse, vaid geopoliitilise rumaluse tipp. Ei Läänel tervikuna ega Euroopal ei jätkunud jõudu Ukraina enda mõjusfääris hoidmiseks ja veelgi enam Ukraina endale võtmiseks. Sellest mitte aru saamiseks pidanuks olema lihtsalt geopoliitiline loll.

Täpsemalt, oli ainult üks võimalus: teha panus Venemaa ehk siis Vene Föderatsiooni edasisele kokkuvarisemisele. Et seda ei juhtu, oleks pidanud selgeks saama juba paarkümmend aastat tagasi. Juba 15 aastat tagasi, pärast Putini Müncheni kõnet, kuulsid isegi kurdid – Venemaa tuleb tagasi.

Praegu üritab Lääs karistada Venemaad selle eest, et ta naasis, selle eest, et ta ei nõustunud kasumiplaanidega enda arvelt, selle eest, et ta ei lubanud lääneruumi laienemist itta. Püüdes meid karistada, arvab Lääs, et suhted temaga on meie jaoks ülitähtsad. Kuid see pole enam ammu nii – maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka Läänt valitsevad anglosaksid. Lääne surve Venemaale ei vii mitte kuhugi. Vastasseis tekitab kahju mõlemale poolele, kuid Venemaa on selleks moraalselt ja geopoliitiliselt valmis. Kuid Lääne enda jaoks toob vastasseisu suurenemine tohutuid kulusid – ja need pole peamiselt sugugi mitte majanduslikud.

Euroopa kui osa Läänest soovis autonoomiat – sakslaste Euroopa integratsiooniprojektil ei ole strateegilist mõtet, kui samal ajal säilib anglosaksi ideoloogiline, sõjaline ja geopoliitiline kontroll Vana Maailma üle. See ei saa olla edukas, kuna anglosaksid vajavad enda kontrolli all olevat Euroopat. Kuid Euroopa vajab autonoomiat ka muul põhjusel — juhuks, kui Ühendriigid satuvad isolatsiooni (sisemiste konfliktide ja vastuolude tõttu) või keskenduvad Vaikse ookeani piirkonnale, kuhu liigub geopoliitiline tõmbekeskus.

Vastasseis Venemaaga, millesse anglosaksid Euroopat tirivad, võtab eurooplastelt isegi võimaluse iseseisvuda, rääkimata sellest, et nad üritavad samamoodi suruda Euroopale peale vastasseisu Hiinaga. Kui praegu rõõmustavad atlantistid, et «Vene oht» ühendab lääneblokki, siis Berliinis ja Pariisis ei saa nad jätta mõistmata, et autonoomialootuse kaotanuna kukub Euroopa projekt keskpikas perspektiivis lihtsalt kokku. Seetõttu pole iseseisvalt mõtlevatel eurooplastel praegu mingit huvi ehitada oma idapiirile uut raudset eesriiet – mõistes, et see pöördub Euroopa enda vastu. Nende sajand (täpsemalt pool aastatuhandet) globaalset juhtimist on igal juhul möödas – kuid tuleviku osas on veel võimalikud erinevad variandid.

Uue maailmakorra ülesehitamine – see on praeguste sündmuste kolmas mõõde – kiireneb ja selle kontuurid tulevad anglosaksi globaliseerumise katte alt aina selgemini nähtavale. Multipolaarne maailm on saanud lõpuks reaalsuseks – operatsioon Ukrainas ei suuda Venemaa vastu koondada kedagi peale Lääne. Sest ülejäänud maailm näeb ja mõistab suurepäraselt – see on konflikt Venemaa ja Lääne vahel, see on vastus atlantistide geopoliitilisele ekspansioonile, see on Venemaa ajaloolise ruumi ja koha tagasitulek maailma.

Hiina ja India, Ladina-Ameerika ja Aafrika, islamimaailm ja Kagu-Aasia – keegi ei usu, et Lääs juhib maailmakorda, veel vähem kehtestab mängureegleid. Venemaa pole mitte ainult esitanud Läänele väljakutseid, vaid on näidanud, et Lääne globaalse domineerimise ajastu võib lugeda täielikult ja lõplikult lõppenuks. Uut maailma ehitavad kõik tsivilisatsioonid ja jõukeskused loomulikult koos Läänega (kas koos või mitte) – kuid mitte Lääne tingimustel ja mitte Lääne reeglite järgi.