REPORTAAŽ KIIEVIST ⟩ Kiievit kaitsevad sõdurid kõrvuti elurajoonide elanikega

Ukraina vabatahtliku territoriaalkaitse võitlejad elumajade taustal oma positsioonidel. Esiplaanil võitleja on pärit samast kvartalist ja kaitseb kodu esimesest sõjapäevast saati. Eemal paistavad vabatahtlikud, kes elavad tagaplaanil asuvates majades. Foto: Jaanus Piirsalu

• Postimees pääses eile Ukraina armee kaitseliinile Kiievi põhjapiiril
• Ukrainlastest võitlejad on valmis sõjaks oma koduõuel
• Tuhanded inimesed otsisid eile Kiievist väljapääsu

Põhja-Kiievi äärelinnas positsioonidel seisva Ukraina jalaväekompanii juht oli eile võitlusvaimu täis: «Mina olen oma meestes täiesti kindel. Kui venelased isegi peaksid siiani jõudma, siis nad kas surevad või langevad vangi.»

28-aastane leitnandist kompaniiülem lisas: «Sama kindel olen selles, et iga kaitseliin enne meid ja meie kõrval peab vastu ning hoiab oma positsioone viimase meheni.»

Kiievi põhjapiiri kaitsva üksuse jalaväekompanii ülem Foto: Jaanus Piirsalu

Tema kompanii koos väikese dessantväelaste üksuse ja territoriaalkaitse (meie mõistes kaitseliit) meestega hoidis eile kaitset ühe suure Kiievi magalarajooni servas. Otse nende selja taha jäid 14-korruselised uued elumajad, milles osas pole veel elanikkegi. Teistes juba elatakse, aga paljud asukad pole sealt siiani kuhugi lahkunud, kuigi sõda ähvardab sõna otseses mõttes nende õuele jõuda.

Kaitsetahe paistab silmadest

Vastupidi, kohalikud elanikud on hingega asja juures ehk kodulinna kaitsmas. Mõni päev varem aitasid nad aktiivselt kaevikute ja laskepesade kaevamisel, nüüd toovad sõduritele, keda nad hüüavad hellitavalt «meie vägilasteks», tonnide viisi süüa. Kuuma suppi ja praadi tuuakse pottidega. Sõdurid naersid, et nad ei jõua kõike ära süüa ja üritasid meile poolvägisi sõjaväe toidupakke kaasa panna. Küllap olid kuulnud, et linnas on toidupoodides pikad järjekorrad.

Ukraina sõdurite rikkalik lõunalaud. Igaüks võib tulla suvalisel hetkel ning saada kohalike elanike toodud sooja sööki. Foto: Jaanus Piirsalu

Osad elumajade elanikud seisid siinsamas oma kodudest sajakonna meetri kaugusel territoriaalkaitse salga liikmetena kõrvuti elukutseliste sõjaväelastega. Nende meeste motivatsiooni kohta polnud mõtet minna üldse küsima. See paistis nende silmist mitme kilomeetri kaugusele. Vaenlased peaksid seda isegi öösel nägema nii, et see kõrvetab nende silmad ära. «Meie kõige kõvem rinne,» kiitis ka jalaväekompanii ülem.

Kohalikust elanikust vabatahtlik kodu lähedal kaevikus. Foto: Jaanus Piirsalu

Järgmise kaitseliinini on sellest üksusest kümme kilomeetrit ja rinne ise oli leitnandi sõnul sealt eile pärastlõunal 30–40 kilomeetri kaugusel.

«Nad tahtsid Kiievi kahe-kolme päevaga ära võtta, aga see kukkus neil läbi,» rääkis leitnant, kes astus tegevteenistusse 20-aastaselt vahetult enne Donbassi sõja algust. Ta on korduvalt Donbassis väärt kogemust saanud. «Meil oli kaheksa aastat aega sõdima õppida. Võin kinnitada, et me oleme väga hästi õppinud,» ütles ta.

Ründava Vene armee kohta väitis kompaniiülem, et esimeses laines tulid nende parimad, kellest paljud said surma.

Ründava Vene armee kohta väitis kompaniiülem, et esimeses laines tulid nende parimad, kellest paljud said surma. Ja see laine kukkus läbi. «Nüüd nad saadavad vähem kogenumaid üksusi. Meie ründamise asemel peaksid nad mõtlema, kuidas eluga Moskvasse tagasi saada. Nende read muutusid pärast esimest läbikukkumist korratuks,» oli noor ohvitser veendunud.

Küsimuse peale, kas tema arvates võib Vene armee hakata Kiievis ründama rakettide ja suurtükitulega linnarajoone nagu Harkivis, vastas kompaniiülem lühidalt: «Võib-olla.»

Jalaväekompaniid aitavate dessantväelaste juht Ivan ütles, et tema üksuse kõik liikmed on kogenud ja suure lahingukogemusega mehed. Ta oli sama konkreetne kui leitnant: «Kui nad peaksid siia jõudma, siis siin nad ka surevad.»

Kodanikualgatus aitab

Dessantväelased on oma kohalolekut selgelt markeerinud, et venelastel oleks see juba kaugelt näha. Nende valvatavale ristmikule on tehtud hiiglaslikest betoonblokkidest punker, millele on suurte oranžide tähtedega kirjutatud: «Dessantväed (lühendina – J. P.). Alati esimesed. Surm vene fašistidele.» Punkris seisid reas laskevalmis pandud granaadiheitjad RPG ja Molotovi kokteili pudelid.

Tankitõrjerelvad ja Molotovi kokteilid on vaenlase tõrjumiseks valmis. Foto: Jaanus Piirsalu

Ivan rääkis, kuidas nende piirkonnas oli üks Vene diversantide üksus haledalt vahele jäänud: «Tuli meie kiirabiauto. Peeti kinni. Sealt öeldi, et nad kiirustavad väljakutsele. Aga mehed olid kõik valgetes kitlites! Nad ei tea isegi seda, et meie meedikud kasutavad siniseid kitleid.»

Ukraina üksus, kus Postimees koos Saksa kolleegidega käis, oli oma tehnika maskeerimisega kõvasti vaeva näinud. Ivan lubas meil ümbruskonnas ringi vaadata ja küsis, mitu jalaväe lahingumasinat me leiame. Leidsime viie minuti jooksul kaks. «Ütleme nii, et suurem osa jäi teil leidmata, aga te ju peaksite olema väga tähelepanelikud inimesed! Järelikult oleme nii hästi maskeerinud,» naeris dessantväelane.

Dessantväelane Ivan ristmikku valvavas kontrollpunktis, mille betoonplokkidele on kirjutatud «Surm Vene fašistidele». Foto: Jaanus Piirsalu

Ametlikult kolme miljoni elanikuga Kiiev on tänaseks täis pikitud teetõkkeid, mis peaksid takistama venelaste liikumist, kui nood kõigest hoolimata peaksid suutma linna tungida. Betoontõkked, bussid, trollid, trammid ja metallist tehtud suured x-kujuga tankitõkked – neid on iga 500 meetri järel. Otse linnasüdames, näiteks Maidani väljaku ümbruses, neid veel pole, aga kuskil kilomeeter keskusest eemal hakkavad need juba pihta. Enamik sildu üle Dnepri jõe on samuti suletud.

Üks sadadest teetõketest Kiievi kesklinna lähistel. Foto: Jaanus Piirsalu

X-kujuga tankitõkete kohta rääkisid territoriaalkaitseväelased ühes kontrollpunktis, et nende juurde tõi neid konkreetselt üks ärimees, kes lasi oma töötajatel tõkkeid oma ettevõttes valmistada. Tellisid ise suure veoki, laadisid peale ja tõid kohale. Kõik kodanikualgatuse korras.

Tuhanded inimesed otsisid Kiievist väljapääsu

Kiievi keskvaksali poole liikus terve eilse päeva vältel lakkamatu põgenikevool. Infolauas inimesi abistanud ja neile teavet jaganud Maria lausus, et mingeid erilisi variante linnast lahkumiseks pole, ennekõike sõidutati soovijaid linnasüdamest eemale.

Põgenikke teavitati jooksvalt, kui mõnele rongile õnnestus vaguneid leida ja see oli valmis teele asuma. «Põhimõtteliselt ei ole mingisugust võimalust [linnast lahkuda], aga me ei tea täpselt, mis saab. Piiri taha ei sõida praegu keegi,» kõneles Maria.

Ehkki paljud inimesed olid eelmüügist soetanud rongipiletid, sõidutati kõiki soovijaid tasuta.

Inimesed eile Kiievi rongijaamas. Foto: Dmitri Kotjuh

Üks väikese lapsega Kiievi pere hellitas ennelõunal lootust jõuda kuidagi pealinnast Lvivi. «Oleme autoparklas ööbimisest väsinud. Pealegi, kui kõlab õhuhäire, pole meeldiv tunne seda koos viieaastase tütrega kuulata,» rääkis pereema Natalja.

Ukrainas viibib praegu sadakond Eesti kodanikku, kellest paljud üritavad välisministeeriumi abil või ka omal käel riigist välja pääseda. Omajagu on neidki, kes otsustanud püsida kuni mingisuguse selguse saabumiseni Kiievis.

Pisarais inimesed eile Kiievi rongijaamas. Foto: Dmitri Kotjuh

Postimees kohtus Kiievis abielupaariga, kes saabus Ukrainasse päev enne sõjategevuse algust, 23. veebruaril. Ivetta Kadakas ja Igor Butenko rentisid reisile tulles Kiievi kesklinnas korteri, aga vahetasid ärevate sõjateadete saabudes kaks päeva hiljem asukohta ning leidsid peavarju samas linnas elavate sõprade juures ühe äärelinna elumaja korteris.

Butenko lausus, et praegu saavad nad hakkama ja süüagi jagub. «Poed olid avatud. Kohalikud ostavad sealt viina ja kartuleid, delikatesse ei osta keegi,» kõneles ta.

Eesti abielupaar Ivetta Kadakas ja Igor Butenko otsustas olukorra selginemiseni jääda Kiievisse sõprade juurde. Foto: Dmitri Kotjuh

Rääkides edasistest mõtetest ja plaanidest ning jälgides sõjategevuse arengut, avaldas Butenko lootust, et sõjategevus lõppeb päeva või paari jooksul. «Võib-olla saabub seejärel mingi selgus. Piiramisrõngasse sattunud linnadest väljumiseks peaksid tekkima humanitaarkoridorid, mida mööda loodame liikuda mõnda põgenikelaagrisse. Rahvusvahelise õiguse järgi peab seda võimaldama. Küsimus on ainult selles, millal. Loodame muidugi parimat.»

Butenko lisas, et praegu püsivad nad abikaasaga Kiievis ega ürita põgenikevooluga ühineda. «Kõige ohutum oleks rongiga [lahkuda], aga me ei lähe sinna, kus on hulgaliselt rahvast ja valitseb paanika. Pole tahtmist tõugelda naiste ja lastega, seepärast oleme praegu siin,» rääkis ta.

Kortermajas, kus Eestist pärit abielupaar praegu viibib, on olemas kelder, mille kindlustamisega parasjagu tegeleti. Varuti toitu ja vett. Samas rajoonis tegutses vabatahtlike üksus, kes kõigel ja kõigil valvsalt silma peal hoidis. Ka Postimehe ajakirjanikud pidid intervjuu tarbeks läbima mitu teetõketega kontrollpunkti, kus neid hoolega kontrolliti. Valvurid olid relvastatud nii püstolite kui ka automaatidega. Kõikjale oli varutud hulgaliselt Molotovi kokteile. «Loodame marodöörid tagasi lüüa,» tähendas Butenko.