POSTIMEES KIIEVIS ⟩ Kiievlane: isegi sõjas tuleb säilitada huumorimeel

Kiievis kõlab õhuhäire sireen, aga Oleksandr suhtub asja rahulikult ja teeb suitsu lõpuni. Kodumaja ja kaitset pakkuv kelder on kohe sealsamas kõrval. Foto: Margus Martin

Ukraina õigeusukiriku Püha Oleksandri katedraali juures Kiievis valitses täna hommikul harjumatu vaikus. Kui tavaliselt koguneb jumalateenistusele mitusada inimest, siis sel pühapäeval oli neid kirikus paarkümmend.

Postimehe ajakirjanike naabruses elav 53-aastane Oleksandr lausus, et kirikus käimine on tava, mida ta naljalt ei murra. Täna palvetas ta koos teistega Ukraina riigi, vangilangenud sõdurite, okupeeritud aladel viibivate kaasmaalaste, oma lähedaste ja saabuva rahu eest.

Käib sõja 11. päev. Kuidas teade sõja algusest teieni jõudis ja selle vastu võtsite?

Rahulikult. Mul on suur elukogemus. Kui saabuvad ärevad ajad, siis võtan ennast kokku ja hakkan kohe tegutsema.

Hirmus oli siis, kui alles arutati võimalust, kas Venemaa tungib meile kallale või mitte. Elasin seda raskelt üle ja mul oli hirm, sest viibisin tol hetkel veel Ida-Ukrainas umbes kolme kilomeetri kaugusel piirist.

Kui sõda algas, läksin kohe samal päeval poodi toiduaineid ostma ja täitsin seejärel kuus viieliitrist kanistrit veega. Varusin leiba, suitsu ja vorsti, kuni neid veel müüdi ning sõitsin selle kraamiga kohe Kiievisse ema juurde.

Ta on mul juba 83-aastane. Ma ei saanud teda jätta omapäi, sest talle tehti hiljuti silmaoperatsioon ning vajab ravimeid, aga apteegijärjekorras seismiseks jõudu pole. Kui ravimeid poleks olnud võimalik hankida, siis võinuks ta pimedaks jääda. Õnneks leidsin kesklinnas ühe apteegi, mis oli avatud. Seisin kolm tundi sabas, aga sain rohud kätte.

Püha Oleksandri katedraalis Kiievis oli pühapäeva hommikul jumalasõna kuulamas paarkümmend inimest. Foto: Margus Martin

Kuidas päevad mööduvad?

Jooksen mööda poode, varun toitu. Töötegemisest pole praegu juttugi. Tahaksin muidugi Ukrainat aidata. Pakkusin neile [territoriaalkaitseüksusele], et olen valmis meie linnaosa tänavatel patrullima, kui mulle automaat või isegi kaheraudne jahipüss antakse.

Tean siin iga nurgatagust nagu oma kümmet sõrme. Ma pole küll mingi sõjamees, aga praegu liigub linnas ringi igasuguseid marodööre, röövleid ja bomže (kodutuid), kes võivad isegi ühe sigareti pärast inimese tappa. Seni pole mulle kahjuks relva antud.

Mida sisimas tunnete?

Ma olen vihane. Lootsime viimse hetkeni, et Venemaal ei jätku jultumust meie riigile kallale tungida, vaid ainult hirmutab.

Elate kesklinnas, kuhu kostab samuti automaadivalanguid ja raketiplahvatusi.

Jah, automaadist lastakse ja kuulipildujast. Samas on meie kandis turvaline, sest siin piirkonnas asuvad mitu saatkonda ja ministeeriumihoone. Kesklinn on hästi valvatud. Loodame muidugi parimat.

Kuidas vastu peate?

Kõige tähtsam on mitte sattuda paanikasse. Alati tuleb hoida pea külmana ja säilitada huumorimeel. Inimesed, kes praegu sõdivad, räägivad samuti, et isegi lahinguväljal ei tohi naljasoont kaotada, sest vastasel juhul võid lihtsalt hulluks minna.

Minagi püüan pidevalt nalja visata ja teistel tuju üleval hoida. Mis iganes ka ei juhtu, tuleb säilitada positiivne meeleolu, sest alati võib minna hullemini. Kui kellegil naabritest on abi vaja, siis alati aitan.

Milline on teie kodune toiduvaru?

Varud on normaalsed. Olen ostnud ja valmistanud mitu päeva makarone. Kui kauplused linnas jälle avati, siis sain konserve, viinereid, mune. Isegi tee- ja kohvitagavara on olemas. Saame põhimõtteliselt hästi hakkama, pole häda midagi. Eile tuli isegi kartul müügile, leidsin maiustusi. Emale magus meeldib, eriti šokolaad ja vahvlid.

Tean, et paljudes kohtades peavad inimesed elama keldrites, kus neil pole ei vett, elektrit ega internetti. Puti, ptui, ptui, aga meil on need kõik olemas. Saame hakkama. Ainus, mida vaadata ei saa, on televiisor, sest teletorn sai raketitabamuse. Kuulame raadiot ja jälgime uudiseid internetist. Raadio jaoks olen isegi patareisid varunud.

Kiievi elanik Oleksandr alustas pühapäeva kirikuskäiguga, et palvetada kaasmaalaste ja saabuva rahu eest. Foto: Margus Martin

Mida teie 83-aastane ema sellest kõigest arvab ja kuidas ennast tunneb?

Ta on suurepärane. Talle helistavad eakaaslased, kes kogu aeg kaeblevad, aga ta ei tee nende jutust välja. Ehkki ema on juba üsna eakas ja mäletab Teist maailmasõda, käib iga päev koerakesega siinsamas pargis jalutamas.

Ema jälgib oma koerakesega jalutades kogu aeg väga tähelepanelikult, kas kuskil on näha diversante. Hoiab ümbruskonnal hoolega silma peal. Eks tema elu on nüüd ka hoopis teistsugune, kui enne sõda.

Mis teid linnapildis üllatab?

Imestan, et ei toimu mingisugust marodööritsemist, kuigi olen näinud sedagi, kuidas mõnel kauplusel on ukseklaasid lõhutud. Inimesed, kes seisavad kuskil poe- või apteegisabas, peavad ennast siiski väga korrektselt ja heatahtlikult üleval.

Mida vajab Ukraina praegu kõige rohkem?

Õhuruum tuleb vaenlase sõjalennukitele sulgeda. Kui Euroopa annaks meile kas või sada hävituslennukit, lõpetaksime Vene lennukite võimutsemise ja linnade pommitamise nädalaga.

Ukraina armee on sellele vaatamata väga tubli. Aitäh liitlastele, et nad andsid meile Bayraktari droone, Stingeri õhutõrjesüsteeme, Javelini tankitõrjerelvi ja muud relvastust, aga praegu vajame kõige rohkem õhuväe tuge.