Teet Kalmus: Venemaa juhtkond kardab homset majanduskrahhi

Odessast põgenev perekond jätab läbi evakuatsioonirongi aknaklaasi mahajääva noormehega hüvasti linna keskvaksalis. Foto: BULENT KILIC/Scanpix

Ukraina rinnetel on olukord jätkuvalt väga keeruline, kirjutab ettevõtja Teet Kalmus oma Facebookis avaldatud Ukraina sõja ülevaates. 

Lõuna pool on Venemaa vägede edasiliikumist takistanud see, et nad on oma jõud jaganud mitme suuna vahel ning nad lihtsalt pole võimelised seetõttu kiiremini edasi liikuma ja eks alati on küsimus ka tagalast, sest Hersoni (valdavalt venekeelne linn varasemast ajast) meeleavaldused näitavad, et elanikkond on meelestatud äärmiselt sõjakalt okupatsioonivõimude vastu ning kui kõike striimitakse reaalajas üle maailma, siis lihtsalt nad ei saa tulistada rahulikke elanikke, kuigi nad väga sooviksid. Kui tagala on vaenulik ja väed pihustunud erinevates suunades, siis paratamatult tuleb hoogu maha võtta.

Põhja pool on omajagu kõneainet põhjustanud Valgevene armee, sest Venemaa poolt on ülisuur surve, et nad läheksid lahingusse. Paraku on seal mitu probleemi – esiteks on valgevenelaste moraal naabrite ründamiseks pehmelt öeldes madal. Teiseks puudub sellel armeel igasugune sõjaline kogemus – üks asi on paraadil marssida, teine asi on minna sõtta olukorras, kus Venemaa on valinud taktika, et inimeludel väärtus puudub. Ka teadvustavad paljud endale, et kui minnakse üle piiri, siis on Valgevene automaatselt täpselt samal pulgal Venemaaga – kui seni on ta agressori aitaja, siis juba agressor koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kuuldavasti n-ö töö käib, et väed üle piiri viia või noh, Lukašenka arvatavasti üritab topeltmängu, mida ta on aastaid harrastanud. Valgevene reeturlikkus on seadnud Ukraina keerulisse olukorda, sest riigi kaitsmisel ei arvestatud sellega, et naaber lööb neile noa selga. Valgevene juba on reetnud oma naabri. Valgevene on kaasvastutav selle kohutava kuriteo kordasaatmisel.

Suurimad lahingud on Kiievi põhjaosas

Kui Hersonis ei ole okupatsiooniarmee veel rahulikke elanikke valimatult tapma hakanud, siis kuuldavasti on põhja pool olukord teine. Partisaniliikumine on hoogustunud ning metsades on Stingeritega relvastatud ukrainlased. Eile oli ilm pilvine ning Venemaa lennukid ja kopterid pidid madalamalt lendama ja neid võeti järjest maha. Ameerika sõjaväeekspertide sõnul oskavad ukrainlased nende seadmetega palju efektiivsemalt töötada kui ameeriklased ise. Nii ongi Tšernigivi äravõtmine seotud suurte probleemidega – probleemid on Venemaa armee suurtükiväe varustamisega, samas lennukeid ja koptereid võetakse maha järjest edukamalt, viimati tulistati alla Venemaa üks uuemaid lennukeid SU-34. Partisanitegevusest frustreerunud Venemaa sõdurid sõidavad põhjaosas nüüd küladesse ja tulistavad järjest kõigi elumajade pihta. Süüa enam ei küsita, vaid võetakse jõuga. Samas pole vaja kirjutada, et kas see tõstab nende populaarsust või mitte.

Putini ideaal oleks NATO meelitada võitlusse, sest hetkel tal puudub tõsiseltvõetav ideoloogiliselt kandev sõnum, aga võitlus NATO vastu seda oleks.

Ukraina vägede suurimad lahingud on Kiievi põhjaosas. Sõjaväe juhtkond on sealsetele elanikele soovitanud mitte minna automaadiga kangelast mängima, sest nad lastakse siis lihtsalt kiiresti maha. Soovitused on kaevata kraave, teha betoontõkkeid, et soomustehnika kinni pidada ning siis oleks võimalik neid hävitada. Ka on soovitus lahkuda sealt piirkonnast, kuni veel saab, sest Venemaa armee armu ei anna. Ka ei loe nad oma kaotusi, nii tehti dessant Irpini, mis täielikult hävitati Ukraina sõjaväe poolt, aga nad on nagu Mordori orkid, tapad 100 ära, tulevad üle laibakuhjade uued – Kiievi blokaad on Putini joks ülioluline, sest linna ta ära võtta ei suuda, aga see oleks läbirääkimistel tugev trump tema peos.

Viimaste päevade pidev elamurajoonide pommitamine on kantud samast eesmärgist – vähendada nii ukrainlaste kaitsetahet (sest paljudel sõduritel on seal lähedased), samas püüdes tekitada läänes rahulolematust ning ideaal oleks NATO meelitada võitlusse, sest hetkel Putinil puudub tõsiseltvõetav ideoloogiliselt kandev sõnum, aga võitlus NATO vastu seda oleks. Patiseis jätkub – Ukraina suudab veel edukalt kaitsta, hoogustunud on partisanitegevus, vaenlase tagalateenistuse töö on kas täielikult paralüseeritud või siis raskendatud, aga jõudu vastupealetungile minna ka ei ole, sest Venemaa jagub ikka veel nii kahuriliha kui tehnikat, mida juurde tuua. Jagub kõiksugu laskemoona, millega pommitada elamurajoone linnades, kuigi ka seal hakkavad probleemid tekkima. Venemaa armee tagalateenistuse kütuseveokid sõidavad nüüd juba ilma igasuguse julgestuseta ning nad on territoriaalkaitse peamised sihtmärgid, nagu ka lahingumoona vedavad veoautod.

Venemaa majandus sõltub läänest

Mis saab edasi? Kuuldavasti kardab Venemaa juhtkond väga esmaspäeva, sest siis jõuab tavainimesteni majanduskrahh kogu tema inetuses. Minul on kogu aeg olnud intellektuaalselt huvitav lugeda Putini fännide juttu, nagu oleks Venemaa suurepäraselt valmis üksi maailmas hakkama saama. Sovjetiajal see nii oligi osaliselt, aga nüüd on Venemaa väga tihedalt integreeritud maailmajandusse sisuliselt kõigil tasanditel. Isegi lihakombinaadid sõltuvad pea kõik lääne tehnoloogiatest ja ka tootmises kasutatavatest komponentidest, rääkimata muudest tööstusharudest. Venemaa on tuumarelvadega suur bensiinijaam, selles ütluses on oma kibe tõde – praktiliselt kogu tootmine sõltub ainult ja ainult läänest, ise nad pole võimelised tehnoloogiaid välja töötama.

Toodeti autosid, tõsi, aga peamiselt sissetoodud komponentidest. Ja see on praktiliselt kõikides valdkondades. Lennundus on kõige silmatorkavam valdkond, sest Venemaal on piirkondi, kuhu saabki ainult lennukitega. Kuu aja pärast on lennud sellistesse sihtkohtadesse ülimalt problemaatilised. Massiliselt lõpetavad ettevõtted töö, rubla kurss kukub, elamuasemelaenude protsent on nii kõrge, et inimesed pole võimelised neid enam tasuma. Poodidest lõpevad kõige elementaarsemad tarbekaubad. Venemaa keskpank andis pankadele palju rublasid, aga antud olukorras on kõige kasulikum neil osta dollareid, et siis hiljem nad suure kasuga maha müüa ja nii teenida. Suurte IT-firmade lahkumine annab USA-le täiendava võimaluse Venemaa pitsitamiseks.

Ja uskuge või mitte, aga Venemaal on tulnud käibele sõnapaar «kollektiivne lääs», mida enam ei öelda põlgusega, vaid vastupidi, hirmuseguse austusega. See on suur muutus.

Majanduslikult on ees julm nädal ning Putin teab seda. Kui tal tekivad probleemid oma riigis pensionite maksmisel, siis mis nipiga õnnestuks tal Ukrainasse tuua majandusliku õitsengu läbi okupatsiooni? Ei õnnestugi. USA-sse lendas nn Venemaa presidendi lennuk, mille missioon jääb mõistatuseks, sest väljasaadetud diplomaatide äratoomiseks selliselt ei käituta. On spekulatsioonid, et seal on väga kõrged Venemaa sõjaväelased, kes üritavad läbi rääkida, sest Venemaa ei suuda seda sõda pikalt pidada. Aga need on ainult spekulatsioonid.

Ahjaa, kui meil siin sõimati reformi kokkuhoidlikuma majanduspoliitika eest, siis reaalsus ei ole nad olnud ligilähedaseltki võrreldavad Putiniga. Kuigi Krimmi okupeerimisele järgnenud sanktsioonid omasid Venemaa majandusele valusat mõju, kogus ta reserve. Hoolimata sellest, et riigis oli katastrofaalne puudus rahadest pea kõikides sfäärides. Kogus raha, et seda saaks kasutada sõja käivitudes. Kokku natuke alla 650 miljardi dollari väärtuses vahendeid, mis on väga suur raha. Nüüd on suur osa sellest külmutatud, kulla müümine problemaatiline ning jüäänidega kauplemine samuti (13% reservidest). Piltlikult öeldes istus ta rahvast näljutades viljahunniku osas, millest nüüd ilma jäi. Ta ei uskunud, et lääs tegutseb. Ja uskuge või mitte, aga Venemaal on tulnud käibele sõnapaar «kollektiivne lääs», mida enam ei öelda põlgusega, vaid vastupidi, hirmuseguse austusega. See on suur muutus.

Mida on oodata. Putin tahab läbirääkimisteks võimalikult head positsiooni ning selle eesmärgi täitmiseks on tema jaoks ka kõikvõimalikud sõjakuriteod aktsepteeritavad, aga talle pole enam palju aega jäänud, sest riigi majandus lihtsalt ei pea pikalt enam vastu.

Au Ukrainale!