R, 27.01.2023

Kiievi kaitsjad on valmis laskma õhku viimast silda läände

Kiievi kaitsjad on valmis laskma õhku viimast silda läände
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Viimane sild, mis ühendab Stojankat Kiieviga.
Viimane sild, mis ühendab Stojankat Kiieviga. Foto: Aris Messinis/Scanpix

Valmispandud lõhkeained viimase püstiseisva Kiievi silla ja lähenevate Vene vägede vahel kurvastavad Ukraina vabatahtliku territoriaalkaitseüksuse seersanti, keda AFP nimetab Casperiks.

Tema kaasvõitlejad on õhku lasknud kõik teised sillad Ukraina pealinna läänetiival katsega tõkestada Venemaa tanke. Bilohorodka linnakesesse jäänud sild üle Irpini jõe viib küladeni, mis varasemalt olid suvitajate pärusmaa, aga nüüd on muutunud sõjatsooniks.

Kui Casper saab käsu sild õhku lasta, on Kiievi ajalooline linn oma lääne tagamaast sisuliselt ära lõigatud. «Me teeme kõik oma võimuses, et hoida seda püsti,» ütles endine langevarjur AFP-le. Ent võitlus läheneb ning barrikaade mehitavate ukrainlaste meeleolu läheb aina süngemaks.

Stojanka kaitsjad on varustanud kontrollpunkti kuulipildujaga. 
Stojanka kaitsjad on varustanud kontrollpunkti kuulipildujaga. Foto: Aris Messinis/Scanpix

Venemaa sõjalennukid on liitunud maavägedega ning pommitavad ümbritsevaid linnu ja külasid. Turvalisusse põgenevate inimeste vool tundub lõppematu. Harvad vaiksed tunnid lahingute vahel panevad Ukraina sõdureid muretsema, et venelased koguvad jõudu aina raevukamaks pressimiseks.

Casper vaatab üles Ukraina luuredroonile, mis heljub rinde kohal. Ta tunnistab, et lähedal võib olla tund, kui ta peab läbi lõikama Kiievi viimase lüli linna läänealadega.

«Kui me saame ülevalt käsu või näeme venelasi lähenemas, siis me laseme selle õhku,» ütles ta. «Aga kui me seda teeme, siis me uputame kindlasti nii palju vaenlase tanke, kui me suudame.»

Mehaanikutest relvavalmistajateks

Ukraina pealinna piirid vähenevad ja selle tänavad tühjenevad iga päevaga. Järjekordne Venemaa tõuge Kiievi Dnepri jõe idakaldal on toonud mõned üksused pealinnast umbes 50 kilomeetri kaugusele. Ent läänesuund pakub Vene vägedele otsemat teed Kiievi südamesse ja valitsuskvartalisse.

Mõned linna elanikest – trotslikud, aga aina süngemate nägudega – valmistuvad partisanisõjaks. Autoremonditöökoja omanik Oleksandr Fedtšenko on üks neist.

Vabatahtlik Vene relva kohandamas.
Vabatahtlik Vene relva kohandamas. Foto: Aris Messinis/Scanpix

38-aastane mees oli varasemalt Ukraina kõige populaarsema iganädalase autošõu saatejuht. Nüüd on ta oma garaaži muutnud põrandaaluseks relvatootmiskeskuseks, et anda jõudu juurde Ukraina vabatahtlikele üksustele, mille relvastus jääb Vene vägedele alla.

«Kui sõda algas, muutus kõik,» ütles Fedtšenko. «Me avastasime, et meie tavalised mehaanikud oskavad relvi valmistada. Teised teadsid, kuidas teha Molotovi kokteile. Me teeme absoluutselt kõike, mida me suudame.»

Kõik Fedtšenko töökoja töötajad on vahetanud oma õlised kombinesoonid Ukraina vabatahtlike üksuste oliivikarva vormide vastu. Endale varjunime Cross võtnud 28-aastane mees käsitses suurekaliibrilist kuulipildujat, mille Ukraina väed olid varasemalt kaasa haaranud saagiks saadud Vene tankist.

Mehaanik proovis massiivset relva muuta käsirelvaks, mida väljaõppeta vabatahtlik võiks tänavatel kasutada. «See asi ei pruugi lasta väga otse, et vähemalt on see midagi,» ütles Cross. «Vähesed teavad, et me teeme seda ning see ei pruugi olla väga seaduslik. Aga kui on sõda, siis seaduslik enam ei loe, ainult meie rahvuslik kaitse loeb.»

Molotovi kokteilide tegemine.
Molotovi kokteilide tegemine. Foto: Aris Messinis/Scanpix
Foto: Aris Messinis/Scanpix

Ohust hoolimata väljas

Fedtšenko hääl murdus ning silmad kiiskasid, kui ta meenutas elu enne Venemaa rünnakut 24. veebruaril. «Ma tundsin end abitult. Pista Kalašnikov mu käte vahele ja ma ei peaks kümmet minutitki vastu. Aga ma pidin tegema midagi,» ütles ta.

Tema kiirkorras püsti pandud relvatehas on haavatav Venemaa raketilöögile. Suur garaaž seisab Kiievist läänesuunas välja suunduval teel. Mitmed sarnased tööstushooned sellel teel on nüüd varemetes.

«Me kõik teame, et võime iga hetk rünnaku alla sattuda,» ütles Fedtšenko. «Igaüks teab, et see võib olla meie viimane päev. Me tuleme ikkagi.»

Pensionäri Ganna Galnõtšenko põskedel jooksid pisarad. 64-aastane naine kõnnib üksi põldudel, mis markeerivad eikellegimaad Casperi hoole all oleva silla ja Vene vägede kontrolli all olevate külade vahel.

«Ma ei tea, kus mu lapsed on,» sõnas ta väriseval häälel. «Ma ei saa neid telefoniga kätte.»

Märksõnad
Tagasi üles