POSTIMEES KIIEVIS ⟩ Pommitamishirmus pere elab koos haige lapsega keldris: «Et nendel Kadõrovitel kukuksid silmad peast välja»

Postimehe fotograaf Dmitri Kotjuh viibis esmaspäeval Kiievi külje all asuvas Brovarõs, kus kohtus viimased kümme päeva korrusmaja keldris elava perega.

Pereisa Aleksandr Naumenko sõnul on ta koos abikaasa ja kahe lapsega sunnitud alates sõja algusest elama keldris Vene lennukite pommitamise eest varju otsides.

Põhjusena tõi ta välja asjaolu, et peres on voodihaige laps – poeg Anton põeb lastehalvatust ja tema transportimine õhuhäire korral maja 10. korrusel asuvast korterist keldrisse on praktiliselt võimatu.

«Kui olid esimesed plahvatused, siis sain kohe aru, et on sõda,» rääkis Naumenko. Ta meenutas, et nad ärkasid kell viis, kogusid lapsed kokku ning läksid keldrisse. 

Juba siis teadis ta, et nüüd on mure ja elu pöördumatult muutunud. «Olid ju plaanid – oodata suvevaheaega ja viia poeg ravile. Ta ei saa kõndida ja tal oleks taastusravi vaja. Nüüd peame seda kõike siin keldris tegema,» lausus pereisa. 

Esimestel päevadel ei suutnud pereisa ettegi kujutada, et selline asi sai päriselt juhtuda. «Kuidas nii, meie vennasrahvas, kaabakad, selleni üldse jõudsid?» ohkas Naumenko ja lisas, et tal tegelikult ei ole sõnu, et seda olukorda kirjeldada. «Kes ei ole seda läbi elanud, ei saa sellest arugi.»

Tema sõnul süüdistavad venelased neid Donetski ja Luhanski pärast, ent venelased tulid Ukraina maale. «Ei, nemad tulid meie maale, kuid me ei lasknud enda maad võtta, isegi mitte sellisel kombel, nagu nemad praegu – pommitavad meid,» nentis pereisa. 

Tal on hirm laste ja nende tuleviku pärast. «Meie vennad venelased on nüüd igaveseks meie elust välja lõigatud. Ma annan seda edasi järgmistele põlvedele, et nad ei ole meie vennad enam,» lisas Naumenko. 

«Las jumalad maksavad neile kätte selle eest, mis toimub meie linnades, kuidas nad tapavad meie lapsi,» ütles ta. Evakuatsiooni üleelamisi ei sooviks ta kellelegi. Ja kunagi tuleb elu taas nullist alustada. 

«Tahaks välja öelda kõike, kuid ei saa – hirm, mure laste pärast. Et nendel Kadõrovitel kukuksid silmad peast välja, et nad oleksid neetud terveks eluks selle eest, mida nad teevad meie kodumaal. Ma tahaksin öelda seda, mida ütles meie sõdur laeval, aga ma ei taha seda laste kuuldes öelda,» lausus pereisa.