UKRAINA SÕDA ⟩ Igor Taro 16. sõjapäevast: Venemaa võib tahta teha tuumajaamadesse sõjaväebaasid (3)
12. märts 2022, 10:40
/nginx/o/2022/03/12/14422265t1h6902.jpg)
Eelneval ööl toimunud raketilöögid Lutski, Ivano-Frankovskile ja Dnipro linnale annavad tunnistust, et Putin ei tagane praeguse seisuga oma eesmärgist sundida Ukrainat sõjaliselt loobuma oma suveräänsusest ja territooriumidest Venemaa kasuks, kirjutab Igor Taro iga päev Facebookis avaldatavas ülevaates.
Paraku on ka ukrainlased näidanud jägneva päeva maapealse tegevusega, et neil pole mingit kavatsust Putini ultimaatumeid vastu võtta ja saadavad vene sõjalaeva jätkuvalt sinnasamusesse tankitõrjerelvade ja kõikvõimalike muude vahenditega.
Uuendatud Vene okupatsioonivägede kaottuste andmed hommikuse seisuga Ukraina peastaabi poolt – ründajaid endiselt suurusjärk üle 12 tuhande, 353 tanki (+18), soomukeid 1165 (+60), suurtükke 125, õhutõrjesüsteeme 31, lennukeid 57 (+8), helikoptereid 83 (+2). Siia on siis jõudnud eelmise päeva Brovarõ kandis kirjeldatud eepilise lahingu numbrid, mis tõin ekstra välja sulgudes.
Hävitada ligi 80 vastase lahingumasinat ja kümme õhusõidukit ühe päevaga on märkimisväärne saavutus kahtlemata. Korraliku pataljoni jagu rauda ning kui arvestada, et kõigi masinatega käis ka isikkoosseis, siis oli see venelastele väga valus päev eelneva kahe verise nädala lõikes.
Ukraina armee kokkuvõte ütleb, et need kaotused on sundinud vene üksuseid praktiliselt peatama oma liikumist ning initsiatiivi kaotama. Seetõttu pole rindel hetkel märkimisväärseid muutusi ning Venemaa on keskendunud linnade pommitamisele üle terve riigi.
Võimalik, et hetkel üritab Vene armee oma võitlusvõimet kaotanud üksusi ette valmistada mingiks reorganiseerimiseks või rotatsiooniks. Muidugi pole piiri taga enam võrreldavaid horde ootamas, kes ihaleksid sinna hakklihamasinasse söösta, kuid ilmselt pole ka kõik reservid veel täielikult ammendatud.
Kui Ukrainal õnnestub formeerida värskeid üksusi vabatahtlikest ja mobiliseeritutest, kes on ehk 2014–2015 aastatel aktiivses lahingutegevuses pealetungiva vene vastasega osalenud, siis peaksid nad suutma toimida vene armee lõhustumise protsessi kiirendajana.
Mis toimus Valgevenes?
Üks suuremaid arusaamatusi toimus Ukraina-Valgevene piiril põhjas, kus ukrainlaste piirivalve teatas võimalikust Valgevene territooriumi pommitamisest Ukraina poolt Valgevenesse suundunud Venemaa sõjalennukite poolt. Seda jõudsid kommenteerida praktiliselt kõik ukraina juhtivad poliitikud, mis andis sündmusele koheselt teatava valideerituse. Seda enam, et just paar tundi varem oli Ukraina kaitseminister teatanud, et tõenäoliselt võivad venelased midagi sellist üritada, et sundida Valgevene diktaatorit lõpuks oma piiril passivat armeed Ukrainasse sisse keerama. Ja samal ajal käis ju Putini-Lukašenka kohtumine.
Suure tõenäosusega mingid lennukid seal Dubrovitsõja piirikordoni kandis lendasid ja tegid haagi Valgevenest Ukrainasse ja siis tagasi. Valgevene portaal Zerkalo püüdis faktidele kinnitust leida ning avastati hoopis, et pommid langesid Ukraina territooriumile üsna mõttetutes kohtades kuhugi põllule, kuid piirile siiski nii lähedal, et piirivalvurid võisid lihtsalt ekslikult pidada seda eemalt ka Valgevene territooriumiks.
Samal ajal oli Lukašenka Putinile jutustanud talle teatavaks saanud Ukraina Valgevene-vastasest sõjaplaanist, mille Putin oma aruka ja õigeaegse sekkumisega suutis ära hoida. Ilmselgelt on mõlema diktaatori arusaam asjadest väga erinev sellest, millest kõneleb sündmuste loogika.
Tšornobõlile nõutakse lahendust
Okupandid takistasid Butša ja Hostomeli piirkonnast tsiviilelanike evakueerimist. Kuigi oli kokkulepitud marsruut Bilgorodka asula suunal, peatati bussid kontrollpostil ning keelati edasiliikumine. Hiljem siiski mõned bussid jõudsid pärale. Teada on, et Ukraina võimud on hakanud lõuna pool Žitomiri-Kiievi maanteed asuvate asulate evakueerimist, et vältida Irpeni tragöödiat, kus keset lahinguid evakueeruda üritades sai hukka kümneid tsiviilisikuid.
Ukraina armee poolt on rindejoon sellest piirkonnas nihutatud selliselt, et vene ründajatel poleks soodsat positsiooni pealetungi taasalustamiseks. Mis ei tähenda, et nad seda ei kavatseks teha. Ukraina allikad väidavad, et sealsamas piirkonnas on veel osa ellujäänud kadõrovlastest tšetšeeni võitlejaid, keda rakendatakse kõige mustema töö tegemiseks.
Põhjas olev Tšernobõli tuumaelektrijaam on teist päeva elektrita. Tegu on põhimõtteliselt ohtlike tuumajäätmete suure hoidlaga, mille üheks funktsionaalsuseks on jahutada tuumajäätmeid ja selleks on tarvis pumbata vett. Ilma pumpamiseta püsib loomulik soojusvahetus mingil tasemel, mis jaheda ilmaga on mõnda aega isegi efektiivne, kuid mitte jätkusuutlik lahendus. Ukraina nõuab «rohelist koridori» oma tehnikutele elektrivarustuse taastamiseks.
Valgevene diktaator pakkus välja, et nende poolt olevat samuti mingi konserveeritud liin säilinud, mille võiks sisse lükata, kuid Ukraina on sellest loobunud. Nimelt, riik ühendas end vahetult enne sõda lahti Vene-Valgevene energiasüsteemist ning ei soovi sinna tagasi lülitumisega sõltuvust taastada. See Valgevene samm on ilmselge katse seda protsessi pöörata, kuid on veel üks tõenäoline põhjus, miks Venemaale on hädavajalik kohalolu tuumaelektrijaamades ja sellest pisut hiljem Zaporržžja lõigu juures.
Tšernihiv püsib, Sumõs pommitati lastelaagrit
Tšernihivi linn sai kolm pommi täiendusena varasematele. Linna kaitse püsib ning ukrainlased on suutnud ümbruses viis küla okupantidest vabastada. Humanitaarkoridori tsiviilelanike väljasõiduks siiski ei õnnestu veel luua.
Lõuna pool Kiievi külje all pommitasid okupatsiooniväed Barõšõvka küla. Andes sellega märku, et pealetungiplaan Borispoli lennuvälja ja Kiievi suunal on jätkuvalt olemas.
Sumõ linnast loodes pommitasid venelased miskit lastelaagrit. Ju on neil seal igav hakanud.
Ukraina erioperatsioonide keskus on teatanud Tšugujevi rajoonis sõjaväetehnika kolonni hävitamisest. Tšugujevi rajoon on võrdlemisi suur ja lai, aga põhimõtteliselt Harkivist kuni 40 km kagu suunal Izjumi linna poole ning rajoonikeskus on ukrainlaste kontrolli all.
Harkiv on piiratud põhjast. Sealt lendab igapäevaselt linna ka rohkelt rakette. Juba eilse seisuga oli seal üle 400 paneelelamu hävitatud või lõhutud raketi- ja pommirünnakutega.
Ukraina võimud hinnang Venemaa poolt vallapäästetud aktiivse sõjategevuse materiaalsete kahjude osas on 120 mld USD. See on siis 0,12 triljonit ehk 120 tuhat miljonit. Kuna Venemaa ei jäta pommitamisi, siis summa muidugi suureneb ja ega Ukraina majandusministeeriumil pole ka veel kogu ülevaadet hävinud taristust.
Harkivis näiteks mõnedes linnaosades ei õnnestu sooja taastada enne sõjategevuse lõppu. Muidu on seal elekter veel enam-vähem olemas, kuigi alajaamad on saanud ka pihta ning veevarustus – selle tagamiseks peavad remondibrigaadid töötama sisuliselt tule all.
Rinded Donbassis ja lõunas seisavad
Izjumi linn on jätkuvalt kõva pommitamise all. Okupandid takistavad evakuatsiooni. Järelikult on lahingud linna pärast käimas ning venelastel pole õnnestunud seda ära võtta. Nagu ka Severodonetskit, mis asub Luganski oblastis.
Donbassi rindelt saab lugeda vaid seda, et vene üksused üritavad pidevalt rünnata ukrainlaste kaitsepositsioone, kuid kuna ollakse aastatega üsna sügavale kaevunud, ei õnnestu see eriti hästi. Kirjelduste põhjal üritavad Donetski ja Luganski rahvavabariikide esindajad rekonstrueerida ajaloolist Sinimägede lahingut, kus pealetungiv vastane üritab kaitsjaid laipadega üle külvata.
Ei ole hetkel mingit infot lõuna poolt läbimurretest põhja suunal – pigem oli teade, et seal on seisak ja vaikus. Nagu püsilugejad mäletavad, siis pidime seda ala lähipäevil pingsalt jälgima, kas täitub Vene sõjapropagandistide lubadus pühapäevaks Donbassi rinne ümber piirata ning seejärel 2 nädala jooksul hävitada.
Mariupoli õudsed massihauad
Mariupoli kaitsjad on taas tekitanud kaotusi pealetungivale vastasele. Võimalik, et koguni pataljoni taktikalise lahingugrupi suurusele üksusele (ca 500 isikkoosseisu), mis on kaotanud võitlusvõime. Üldiselt saabub üksuse võitlusvõime oluline pärssimine juba 30-protsendilise isikkoosseisu kaotuse korral. Selleks ei pea kõik surema, et püstitatud eesmärgi täitmine muutuks võimatuks.
Mariupolist ringlevad juba mitmendat päeva pildid ühishaudadest. Kui esimest korda neist kirjutasin Tšernigovi pommitamise järel, siis oli jutt tagasihoidlikest puukirstudest, mis asetatakse pikka kraavi üksteise järele ritta. Praeguseks on Mariupolis asjad palju halvemad – surnukehad visatakse lihtsalt üksteise peale auku ilma kirstu ilma mingisuguse katteta. Täiesti õudne vaatepilt ja meenutab kõiki neid õuduslugusid, mida venelased ise on aastkümneid kõnelnud saksa natside kohta II maailmasõja aastatel. Ainult nüüd on natside rollis Vene armee.
Lõuna rindel rohkem olulisi pealetunge pole toimunud. Vaid teated Melitopoli linnapea röövimisest okupantide poolt, kuna ta keeldus nendega koostööd tegemast ja töötas kohalikus kriisistaabis endiselt ukraina lipuga. Ning Hersonis jätkus samuti Ukraina lippudega meeleavaldamine.
Tuumajaamadesse sõjaväebaasid?
Nüüd murettekitavam uudis on Zaporižžja tuumaelektrijaamast, milles toimuv okupantide tegevus võib viidata sellele, et nad sooviksid seal midagi sõjaväebaasi sarnast luua. Platsidele pargitakse ohtralt sõjatehnikat. Mis on ju tegelikult geniaalne lahendus turvamulli loomiseks oma tagala-logistikakeskusele. Ja see võib olla ka põhjuseks, miks Tšernobõli jaama nii väga oli tarvis hõivata – seal peaks hetkel viibima ka paari pataljoni suurune grupeering.
Kui parkida oma masinad ja varustus tuumaelektrijaama energiaplokkide vahele, siis ei julge Ukraina seda ju pommitada ega rünnata.
Kõikjal mujal lendavad Bairaktari droonid ja Javelini raketid. See tundub väga lihtne ja elementaarne selgitus, miks neil oli nendesse tuumajaamadesse üldse asja.
Muidugi võib Ukraina alati võtta selle riski ning arvestada täppisrünnakute planeerimisel reaktorihoonete seinte paksusega, kuid ilmselt mainekujunduslike riskide tõttu oleks see äärmiselt ebasoovitatav, rääkimata keskkonnariskidest. Mõkolajivi rindel on hetkel pidur peal, kuigi Mõkolajivit ennast pommitati õhtu poole jälle. On ilmunud spekulatsioone, et Vene laevastik on loobunud meredessandi saatmisest Odessasse ning seda linna üritatakse hõivata maismaad pidi läbi Mõkolajivi ja ehk ka Transnistria.
Mis meil siis siin kokkuvõttes on – 16 päeva tohutut andmist tiibrakettide, Iskanderite, soomuskolonnide ja suurtükkidega ning tulemuseks ainult suur seisak, mis on paari nädala jooksul püsinud küllalt kindlates piirides.
Kindraleid on langenud, nagu küpseid õunu talvekülma saabudes – 5 tükki vähemalt, kusjuures viimane alles eile. Polguülemaid rohkemgi.
Ei saa päris klassiku sõnadega öelda, et kui see on kriis, siis sellises kriisis... Ilmselt tahaks kõik Ukrainas elada hoopis teistsuguses «kriisis», kuid nad on oma võidus kindlad ja küllap see päris tuleviku väetis ka varsti kohale jõuab.