INTERVJUU Kannik: Venemaa vajab oma denatsifitseerimist (3)

Evelyn Kaldoja
, välisuudiste toimetuse juhataja
Copy
Sõltumata sellest, kuidas sõda lõppeb, on erakordselt tähtis, et me suudaksime liitlasi Lääne-Euroopas ja Ameerikas veenda, et tagasipöördumine enam-vähem normaalse suhtlemise juurde Vladimir Putiniga ei ole aktsepteeritav, ütleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Indrek Kannik.
Sõltumata sellest, kuidas sõda lõppeb, on erakordselt tähtis, et me suudaksime liitlasi Lääne-Euroopas ja Ameerikas veenda, et tagasipöördumine enam-vähem normaalse suhtlemise juurde Vladimir Putiniga ei ole aktsepteeritav, ütleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Indrek Kannik. Foto: Madis Veltman

Venemaad tuleb pigistada seni, kuni praegune režiim on läinud, mitte lasta sel taas kord sõjaliselt kosuda, ütleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Indrek Kannik.

Mida ja kui palju toimub praegu Ukraina küsimuses diplomaatilisel rindel? Või räägivad ainult relvad?

Toimuvad Ukraina ja Venemaa omavahelised läbirääkimised. Aga ma arvan, et sisulisteks läbirääkimisteks pole praegu aeg veel küps. Poolte seisukohad on liiga erinevad ja sealt mingit tõsist tulemust loota ei ole põhjust.

Nendel läbirääkimistel on lootust leppida kokku asjades, nagu humanitaarkoridorid. Võib-olla isegi vangide vahetus. Humanitaarsed teemad. Aga sisulistel teemadel – nagu sõja lõpetamine, mis tingimustel, kuidas – ma ei arva, et praegu on läbirääkimisteks veel palju ruumi.

Samas on need läbirääkimised tõsisemalt võetavad kui Euroopa liidrite katsed helistada Vladimir Putinile, millega nad saavad järjekordse kinnituse, et Ukraina peab loovutama oma riikluse ja tingimusteta alistuma.

Kas nendel helistamise katsetel on mõtet olnud?

Ma ei näe, et sel eriti suurt mõtet oleks. Ega need kahju ka otseselt too, aga kuvandi mõttes ei ole need ilusad. Ma ei ole lugenud, et Teise maailmasõja ajal oleks helistatud Adolf Hitlerile. Ei ole võib-olla kõige parem stiil praegu helistada.

Aga Prantsuse, Saksa ja veel mõne riigi juhtidele on see nii harjumuspärane traditsioon, nad tahavad ka näidata, et nad ikkagi püüavad midagi saavutada. Ma ei usu, et neil on erilist läbirääkimisruumi.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles