Pimedus saabub Kiievist (või Kõjievist) paarisaja versta kaugusel asuvasse Umani rajoonikeskusse kuidagi äkki. Pool kaheksa on kottpime. Ei sütti ükski tänavavalgustuslatern, ei vilgu välireklaam. Suures paneelmajas on näha mõnd üksikut valgustatud akent.
POSTIMEES UKRAINAS ⟩ Sõnumid pimendatud linnast – Umanist on saanud ajutine pelgupaik lahkujatele
/nginx/o/2023/05/17/15327035t1h2447.jpg)
18. märts 2022, 08:04
Üksnes linna keskusse viiva tee otsa rajatud kontrollpunkti juures, kus relvis mehed dokumente kontrollivad, paistab plekktünni süüdatud lõkke kuma. No ja see hullumeelne täiskuu – ehk aitab see hilisel jalutajal õiget teeotsa leida. Komandanditunnini on jäänud 30 minutit.
Pisut varem on Zaporižžja mees Oleksi oma väikebussi parkinud Umani linnapiirile jääva hotelli hoovis otse Postimehe auto kõrvale. Tegelikult see pole hotell, ehkki nimi on уют (ehk eesti keeli hubasus), vaid pigem pikamaaveokite ja nende juhtide peatuspaik.
«Mul on kaks lapselast. Mul ei jäänud muud valikut, tuli ära tulla. Poeg jäi kodukanti sõdima,» ohkab väsinud mees. Kuhu ta oma naise, minia ja kahe lapselapsega edasi suundub, Oleksi täpselt ei teagi. Küllap lääne poole, sõjast kaugemale. «Eks me käigupealt peame otsustama, kuhu lõpuks maandume.»
Lääne-Ukrainas on hetkel tõesti – kui rääkida lahtisest sõjategevusest – pigem rahulik. Aga kuidagi äreva varjundiga. Isegi pisikeses, ent omamoodi armsas provintsilinnas Žovkvas, mis meid esimese Ukraina linnana lahkelt majutas, on natuke ärev.
Ei teagi, kas põhjuseks on teade hotelli uksel, mis kõik 18–60 aastased mehed tungivalt kodumaa kaitsele kutsub, või relvis mehed, keda silm siin-seal linnapildis märkab, või hoopiski kogu kohviku seina kattev teler, mis idast, põhjast ja lõunast koletuid sõjauudiseid vahendab. Või ikkagi need rohked kontrollpunktid, millest ikka ja jälle läbi tuleb sõita.
Millal see jama ükskord läbi saab?
Ternopil, Hmelnõtskõi, Vinnõtsja… Nii see sõit meil kulges. Mida lähemale pealinnale – mida Vladimir Putini väed juba nädalaid piirata üritavad ja alatu pommitamisega murda püüavad –, seda vähem märkad tänavatel inimesi liikumas ja aina rohkem tuleb läbida kontrollpunkte.
«Te vabandage, et teid nii põhjalikult läbi peame otsima,» ütleb pigem noorepoolne korrakaitsja, kui on läbi uurinud kõik me autos olevad kotid-panipaigad ja neis olevad asjad ning veendunud, et ta ees ongi ajakirjanikud Eestist. Oleme talle korduvalt kinnitanud, et relvi meil pole ja viina ei vea.
Enne lõpetamist küsib ta: «Mis teil seal Eestis arvatakse, kes ses sõjas võidab?» Vastan, et Venemaa on juba kaotanud.
Aga seda, millal see õudne jama ükskord läbi võiks saada, ei oska ma talle ennustada. Loodetavasti õige pea. «Seda loodavad kõik!» lausub noor mundrimees ja laseb meil minna. «Slava Ukraini!» ei kõla siin sugugi kohatult. Ei kõla kusagil Ukrainas.
Linn, kus lahkujad korraks peatuvad
Tuleb välja, et Ukraina läänepiirilt Kiievisse me ühe sõiduga ikkagi ei jõua. Otseteed viivad agressori vägedele liiga lähedale. Teised teed on kohati kehvakesed. Pimedus ja ühes sellega saabuv liikumiskeeld ei lase sõidupäevast viimast võtta.
Suurte teede ristumispaika jääv (rahvaarvult) Tartu mõõtu Uman, millel tegelikult üsna rikkalik minevik, sai mõned aastad tagasi endale lahke reklaamlause: «Linn, kus teid oodatakse!»
Muidugi ei arvanud keegi, et 2022. aasta kevadeks on Uman see linn, kust lahkutakse või kus mujalt lahkujad korraks peatuvad. Nagu näiteks Oleksi pere.
Otsest sõda siin justkui pole, aga see on lähedal. Kriisile osutab kohalik poodki, kus pooled letid on kaubast lagedad. Ning me hotelli perenaine manitseb viis minutit peale kaheksat: «Palun kustutage tuled või tõmmake kardinad tihedalt ette! Te ju mõistate – on sõjaaeg.»